EMV-d Viljandis ja Tääksis

Sprint toimus sel aastal Viljandi lossimägedes, eelmise aasta WOC sprinditeate radadel. Lootsime, et tõusu saab vähe, kuid võistluskeskuse asukoht juba andis rajast aimu, et ega me kergelt ei pääse. Õnneks rajameister ikkagi halastas ja eelstardi ajal sai osa tõusust juba läbitud. Asi seegi. 

Oma rajast nii palju, et 2 lolli viga tegin, sest tegin seda, mida teised ees tegid, mitte ei mõelnud oma peaga. Samas ega ma koha ja aja pärast rajale ei läinud - ikka ainult enda ja korraldajate rõõmuks, nii et väikesed lollused käivad o-elu juurde. Muidu ju poleks "naistega saunas" millestki lobiseda.

Kaarel, vaatamata oma haigele ja teibitud jalale, läks siiski kõike võtvalt rada läbima. Seda, mis tal seal juhtus - ma tegelikult ei teagi. Kas asi oli tehtud vigades, haiges jalas või milleski muus, ma ei tea. Igal juhul poodiumi vääriliselt ta siiski oma raja läbis olles Sandri ja Kustu järel kolmas. Kaarlile omaselt on ta ikka rõõmus ja poodiumil on ikka käsi püsti.

Sprindi tulemused

Vahepealse aja veetsime Heimtalis, Külli juures. Minu silmad taaskord avanesid alkoholi tarvitamise kohapealt. Seda maaelu vaatenurgast, kus pudeli eest, on inimesed nõus tulema mitme kilomeetri taha uksele koputama (vanasti oli asi keerulisem tuli tulla jala, sest bussipileti raha ju polnud kuskilt võtta). Nüüd on asi lihtsam tasuta bussitransport veab joodikuid mööda külasid igale poole, korralike inimeste ukse taha. Sõida või päev otsa mööda maakonda ringi. Vot sulle regionaalpoliitikat. 

Aitäh Küllile majutuse eest.

Öine jooks toimus Tääksis. Oli augustikuiselt soe ja mõnus õhtu, taevas oli tähti täis - tore oli neil kes metsa ei pidanud minema. Metsas olijaid tervitas rajale minnes paras džungel. Kaarel võttis oma, kuid Kustu oli taas tubli ja vahe Kaarliga pea olematu. Öisest autasustamisest mul pildid puuduvad kuna uni võttis oma ja nii ma autos tukastasingi.

Öise tulemused

Minagi sain, vist tõesti, esimest korda oma elus joosta teatevõistlust. Jooksin esimest vahetust, kuid need Viljandi lossimägede tõusud käisid minult ikka üle jõu. Õnneks polnud ma viimane, kuigi lisaks jooksukiirusele kaotasin aega ka valikute tegemisel, kus otsustamatust otsustasin minu korda ümber ja nii ma edasi-tagasi pendeldasingi, kuni lõpuks sain  ikka punkti poole minema.

Noorte sprinditeade oli väga põnev ning jälgimiseks kaasakiskuv, just klassis MN18-20. Liidrid vahetusid mitmeid kordi. Kui juba tundus, et vahed on piisavalt suured, et enam muutusi ei tohiks tulla, suudeti ikka edumaa maha mängida. Kummaline, kuid siiski tuleb tõdeda, et ühelgi klubil pole piisavalt võrdsel tasemel sportlasi. Ikka on füüsiliselt nõrgemaid hulgas, mis k
aardipakki laseb ümbermängida. SRD võistkond tegi südika võistluse ning hoolimata sellest, et vahepeal oldi liidri positsioonidel, tuli tunnistada lõpuks Rakvere klubi paremust. Sellest hoolimata suutsime edestada teisi võimekaid klubisid. SRD võistkonnal taaskord tubli II koht!

Sprinditeate tulemused

Puhkus alaku

Pidu Lindil

… puhkuse alguse veetsin Pärnumaal. Kolmapäeval käisime Pärnu jões end jahutamas, sest Pärnu rand ja vesi oli kuulus oma külma vee poolest - sooja vee olid tuuled ära viinud. Ainult 15 kraadine vesi meid randa ei meelitanud. Neljapäeval oli kuum, kuid see ei takistanud meid minemast neljapäevakule. Seekord siis Piirumi, mis mulle oli esmakordne. Ilm oli kuum ja jooksmine vaevaline, isegi soos ei saanud jahutavat leevendust. See-eest sai suu magusaks - soosiiludes kasvasid murakad. Kuna aeg ja koht mulle olulised pole, siis lasin murakamarjadel hea maitsta. arvan, et oma pool kilo murakaid ajasin enesele sisse.

Õhtul väisasime veel Matvere juubelikontserti "50 ringi". Oli huvitav kontsert - seekord siiski mitte tantsuline vaid tagasivaateline ja rahulikemates rütmides, kui paarinädala tagune Lindil Meie küla päeval. Õhtu sai lõpuks hoopis huvitava kulminatsiooni - lõpuks ometi astusime sisse Joostide residentsi, millest me korduvalt oleme mööda läinud ja sisse astumise järgmisesse korda lükanud. Kati tädi Sirje võttis meid rõõmsalt vastu, kui kauget kallist sugulast (no olengi ju kauge nurgatagune sugulane). Tädi Mallegi oli juhuslikult seal külas ja nii sai temagi öösärgis voodist välja aetud. Lõpuks ajasid tigedad sääsed meid koduteele.

Reede hommikupoole käisin Birgittiga kohvikus - Pärnus ja  Veljo sai rahulikult oma reisikotti pakkida. Hiljem jalutasime kella Riisa rabas, kus nautisime sparõõme 3 erinevas laukas. 

Laupäeval olime juba varahommikul Tallinnas sadamas ja tegime paariks-kolmeks nädalaks leffa-leffa.Edasi oli plaan selge - mul oli vaja viia Liina tuulutuma, sest tütarlaps arvas, et võiks emmega ka midagi koos, enne Riiga elama asumist, teha. Otsustasime minna Külli juurde Heimtali ja sealt edasi Tartusse Margiti juurde, kuid sinna me siiski ei jõudnud. 

Heimtalis olid kohalikud Heimtali mõisapäevad: vaatasime memmekeste rahvatantsu, võtsime õnneloosi, jutustasime Külliga, tegime mõned pildid ja Liina tegi taas kedraga proovikatsetusi.

Sealt läks sõit taas Pärnusse - olin hommikul ühtteist sinna maha jätnud, mis vajasid kokkukorjamist. Teel Karuselli käisime läbi ka Markna rahva juurest - ütlesime tere "vanaemale" ja ka kipsis käega Karlile. Aire ja Urmas olid läinud ära Haapsallu ja neid me ei näinud kahjuks.

Pärnus tegin Liinale väikese linna ekskursiooni: ära sai näidatud Karuselli ja Aia tn ning kesklinn. Keha kinnitasime Mehedikus, kust haarasime kaasa ka mõned koogitükid, mida järgmisesse peatuspaika kaasa võtsime. Justament - meie Liinatuulutamisepäev polnud veel läbi... Läksime Kiiale Katile külla. Seal olid kõik kodus ja uued loomakesed ka - Isabella ja Suzanna. Oh, neid küll ja nende koeramajandust. Juttu jätkunuks tundideks, kuid aeg oli hiline ja poole kaheteistkümneks jõudsime lõpuks koju tagasi.

Selle nädala lõpetasin ekskursiooniga Baltijaama turul - viisin Liina ja vanaemad tunniajalisele turutuurile. Ma olen puhkamisest juba päris väsinud... kodus sai täna veel vaipu pestud ja Liinaga mitu tuuri ping-pongi mängitud. 

Lihtsalt infoks, et ise teaks kui kunagi keegi küsib, siis Kaarel on Kurgjärvel laagris ja Andres sõitis Saksamaale - Liis läks sinna ratsalaagrisse.

Dokumentalistikat järeltulevatelepõlvedele

November oli nagu alati minu jaoks inventuuriaeg - traalivaaliaeg igas eluaspektis. Üleskirjutamisvajadus tehtud laupäevakutest puudus põhjus ja vajadus. Kaarel oli novembris 2 nädalat Soomes lumelaagris ja Liina käis minuga inventuuris ja õppis oma inglise keele sertifikaadieksamiks. Ehk olime kõik üsna toimekad, kuid väga kuskil ei käinud - võistlustel. Aa jõudsin käia mõned korrad teatris. Näiteks uues remonditud Ugalas ja ka Pärnu Endlat sai külastatud. Etendusteks Pärnus oli   45 339 km² raba (väga meielik ehk eestlaslik tükk), tüdrukutega käisime n.ö "suvepäevade" raames vaatamas etendust "Tramp ja Puutin". Kinno jõudsime ikka ka. Uued Eesti filmid on nüüd kõik nähtud. Kui "Minu näoga onu" oli selline tavaline eesti film, siis "Svingerid" meeldis mulle kohe väga. Eriti hea oli see, et arvestades filmi temaatikat, oli see tore lugu ilma allpoolvööd naljadeta. Igaljuhul soovitan vaadata.

 

Õnneks oli ilm armuline ja külmakraade novembris väga ei visanud, seetõttu ei olnud hullu, et jõudsin maale vett kinni keerama, alles detsembri algul. Kaie perel oli plaanis üks lammas ära teha ja nii ma päevapiltniku kohustused võtsingi. Taavi on kõva maaelulisearengu teinud. Lambategu käis väga vilunult. 

Kesklinna jõulujooks ja Viljandimaa avastusretk

Korraldajate rõõmuks, iseenda heaoluks, kaasteeliste nägemiseks otsustasin minna jooksma jõulujooksu Tallinna kesklinnas. Jutt oli, et lühike rada ja pikk rada. Eeldasin, et lühike on kuni 4 km - palju seal linnavahel siis ikka keerutada annab. Oleksin varem teadnud, et lühike on 6 km, siis oleksin tõenäoliselt mõlgutanud loobumiseplaane.  Päkapiku mütsi kandmine jooksuajal lahutas tulemusest 1 minuti, kes aga suutis joosta jõuluvanakostüümis, sai lausa 4 miinus minutit lõpuajast.  Mina olin rahul ka 1 minutiga. Mütsi peas püsimisega oli aga probleeme, sest keerutav tuul üritas seda peast lennutada - kasutasin mitte just kõige moekamaid vahendeid selle probleemi lahendamiseks. Kui Sergei mulle pildi saadab, siis panen selle moeröögatuse kõigile vaatamiseks üles ka.

Jooks ise algas Rotermanni kvartali turuplatsilt, kuhu oli meid mütside, kostüümide ja abivehenditeta selle omajagu kogunenud. Värvikirevast seltskonnast edastas delfi ka uudise. Uudis on leitav siit. Külma, väga külma ja tuulise ilma tõttu otsustasin minna rajale nii suusajope kui kilejopega - loobuda ei suutnud ma kummastki. Rada kulges Coca-Cola juurest Tammsaare parki, sealt läbi tunneli Kunsti Akadeemia parkla kaudu Nordea maja juurde. Edasi oli otsustamise koht, kas minna sinkavinka läbi linna Kosmose kino juurde või minna otse mööda Liivalaia äärt. Otsustasin asumi vahelist varianti pidid minna. Teadjamad hiljem rääkisid, et see olla olnud viga. Eks järgmine kord saa proovida teist varianti.Kogu üritus lõppes Solarise juures. Kokku oli minu aeg 45:02 (-1 min). Lootsin joosta tunniga, kuid rajapikkuse info jäi stardis sutsu ebaselgeks. Enda rõõmuks sain vähema ajaga hakkama. Kirjas oli 6 km, GPS andis 5,84 km ja tulemuste protokoll 4,5 km. Oli tore hommik :) Otsustatud sai ka Aastalõpu võistlusele minek. Jookseme Heidiga NN klassi, eks näis mis sellest eksperimendist saab. Minu esimesed triibulised. Tulemused.  Jooksu piltide autor on Sergei Shved. Tänud talle.

Peale võistlust suundusin Tartu maanteed pidi Viljandimaale. Esimene peatuspaik oli Mulgi Savakoda, Loodil. Küllil oli grupp keraamikahuvilisi parasjagu meisterdamas. Keerasin end tugitoolis kerra, võtsin nutitelefoni  ja täitsin oma aega hispaania keele õppimisega. Lõpuks ometi leidsin aja keele õppeks.  Edasi algas Mulgimaa uue nurgataguse avastusretk: seoses Külli tegutsemishullusega ikka rohkem ja paremini, olen ma olnud sunnitud pidevalt uusi huvitavasid Mulgimaa paiku külastama. Neist Külli (elu-tegutsemis)koha vahetustest on siin blogis ka eelnevalt juttu olnu, nii et ma ei hakka neid siinkohal kordama. 

Sedakorda võtsime Loodilt suuna läände - sithkohaks Heimtali. Minu suureks üllatuseks oli tütarlapse uueks elupaigaks saanud kohalik lasteaed. Just, just. Kui algul tundus maja suur, siis hommikul selgus, et on väike, sest kui tahta kõike Külli plaane realiseerida, siis jääb ruumi väheks. Õhtu oli õdus - vaatasime telekas "Savisaare" muusikali, mida me kevadel Gracega vaatamas käisime. Hommikul jalutasime Heimtalis ringi ja mulle tutvustati kohalikke vaatamisväärsusi nagu sprodikompleks, ratsabaas, koolimaja, matkarada jms. 

Käik Soome ja Viljandimaale

laudas

neiud karaoketamas

Jalgade soojendamine veskis

Pea vajas värvimist ja nii saigi koolivaheajal taas Soome mindud. Kutsusin kaasa ka Grace, kes omakorda palus kaasa Maja ja Lea. Tüdrukud tutvusid isekeskis Helsinkiga kuna rahatuna ei saanud nad shoppata, siis  külastati  erinevaid muuseume. Päev oli tore, kuid nende jaoks liiga külm ning tuuline. Ka laevasõit oli neile tuule tõttu "elamusipakkuv". Tagasisõidul leevandas tuulest tingitud merehaigust KARAOKE. Meie Heidiga saime pead värvitud ning natuke shoppatud, kuid imelikul kombel tabas meid ajapuudus, 

Grace käsikivil

Neljapäeva hommikul sõitsime Grace ja Leaga väikesele koolivaheaja väljasõidule Viljandimaale. Esimeseks peatuskohaks oli C.R.Jakobsoni  talumuuseum. Hooaeg oli läbi ning muuseumi külastamiseks pidime andma uksekella. Muuseumi rahvas oli  väga lahke. 15 minutilisest külaskäigust kujunes lõpuks üle tunniajane eskursioon erinevates hoonetes: majades, veskis ja saunas. Vanu kariloomi külastasime tolleaja uuendustega laudas (kaev oli lauda sees), hobused tervitasid meid karjakoplis, nägime ka kanu ja kalkunit, lisaks näidati vanu tööriistu, ning nutikaid majapidamisriistu (triikimislaudu ja pesupesemisnõusid), vanu jalanõusid. Tüdrukud said proovida ka käsikivil viljajahvatamist. Plaanitud rabaretk Hüpassaarde jäi kahjuks liig külma ilma tõttu ära, ei tahtnud neid neiusid sinna tennistes viia. 

Edasi põikasime Viljandist läbi, et käia poes  - järgmine peatuskoht oli Külli juures Pahuveres. Tüdrukud said toita kanu ja jäneseid ning korjata kanamajast mune. 

Hiljem tehti tutvust keraamikaga. Prooviti nii kedral kausi tegemist kui ka käsitsi modelleerimist. Mina aga tegin 2 soolatoosi ja ühe kausikese. 

Järgmisel päeval külastasime Andrese restaureerimstöökoda.

Mõista-mõista, kes on pildil ?

Kevadpühad ja Ilves3 suusamekas.

Pikad pühad andsid võimaluse mitmeteks tegemisteks. Neljapäeva pärastlõunal alustasime oma Eestimaa turneed TONi neljapäevakuga Saustinõmmes. 

Sakust läbisõit sujus tõrgeteta, muudkui jälgisime silte, möödusime Saku terviseradadest ja jõudsime heinamaale, kus ilutses prisma ja keskuse silt. Tekkis nõutus, mis edasi ?, kas jääda parkima või sõita edasi kuhugi ?. Lõpuks parkisime auto ja sammusime üle heinamaa kaugusesse. Poolel teel tuli keegi korraldajatest vastu ja saime teada, et parkimine on heinamaa teises otsas. Otsustasin tagasipöörduda ja auto lähemale tuua. Sõit heinamaal oli huvitav ja tagasisõit veel huvitavam, sest vihma hakkas sadama. Õnneks jäid heinamaal meie poolt kaevetööd tegemata, kuigi palju ei puudunud.

Korra hakkas ratas ringi käima, siis kütsin lapsed autost ja poripritsides kimasin kindlamale maale. Hea, et teisi autosid mulle vastu ei tulnud. Vihm, aga kogus hoogu ja tuul vihises. Enne suuna võtmist Viljandimaale pidime tagasi pöörduma linna, sest neiu Kadri oli tarvis Sikupilli Prismast peale korjata. Jes, mahtusime kõigi pakkide, kompsude ja lastega auto peale ära.

Paari tunni möödudes jõudsime Külli juurde Pahuverre. Hommikul enne ärasõitu tegid lapsed ka oma näpud saviseks. 

Pahuverest Otepääle sõitsime alla tunni. Rõngus tegime väikese eine. Teades ja tundes iseennast, tegin metsaminemise otsuse ära juba kodus, siis kui enda osalemisest Ilves3 Ellale teada andsin. Kui ma jätan endale taganemisetee, siiis ma tõenäoliselt metsa ei jõua. Seekord polnud pääsu.

Esimesel päeval praktiliselt kohe peale K-punkti sain ma jutule Moskvast tulnud venelannaga, kes ei leidnud esimest KP.

Nii me terve raja koos läbisime ja jutuvadistasime. Vestlesime inglise keeles, sest ta oli ametilt vene keele õpetaja välismaalastele. 

Esimese päeva rada mulle meeldis, seevastu teise päeva oma mitte. Suutsin seal teha mõned tobedad vead, mis mulle rahu ei anna. Kolmandal päeval ei olnud ma end kirja pannud ja seega nautisin pealtvaatajana puhkepäeva. Tegelikult on pealtvaataja amet isegi raskem - ootus ja lootus laste heale esinemisele on tegelikult ka päris pingeline, hoopis lihtsam on hiljem tulemusi vaadata.

Lastel ei läinud just  ootuspäraselt, oodati ja loodeti vähe paremaid tulemusi. Tulemused. Ainukese auhinnalise koha sai Liisu, sest kõik nööriraja lapsed olid ära teeninud auhinna.

Siguldas Kauss

Lätti võistlustele sattusime tänu Sixteni üleskutsele. Mõlemad lapsed arvasid, et enne eestikaid oleks tarvis vähe kodumaisematel maastikel o-harjutusi teha.

Kaarel läks nädala alguses suusakooli omadega Jõulumäe laagrisse, Liina ja Liisuga olime maal ning juhuste kokkulangemise tõttu jäi ka Markus nädalaks meile. 

Lätti sõitsime läbi Jõulumäe (võtsime Kaarli laagrist). Järgmine peatuspunkt oli Pahuvere. Vabamehe keraamikakojas said lapsed Külli näpunäidete järgi proovida kedral savist nõusid vormida. Edukaim proovija oli Markus, kel miski nõu moodi asi ka välja tuli. Ülejäänud said ainult käed saviseks. 

Suured tänud Küllile ja Andresele, kes jagasid meiega oma reede õhtut ning laupäeva hommikut ning olid suurepärased külaliste vastuvõtjad. Tänud Teile!

harjutused kedral, kõik lapsed tegid käed saviseks, kuid fotograaf ei saanud neid pildile

Esimene võistluspäev lõppes Liinale ja Kaarlile edukalt - oldi esimesed. M14 rajad olid ok, kuid Liina oli   imestunud, et N14 ja N16 vanuseklasside radade pikkused erinevad teineteisest 2 korda !!?? N14 3,2 km ja N16 6 km. Tema sai jõenõlva mitu korda võtta, samas kui N14 rajal polnud ühtegi nõlva punkti.

Liina II päeva kaart

Peale jooksu suundusime kiiresti Siguldasse - Tarzani seiklusparki. Liina käis seal kevadel klassieskursioonil ning talle väga meeldis. Kahjuks hakkas sadama ning viimane tund seiklusrajal toimus lausvihmas. Peale 8 raja köielaskumisi jõudsid kõik seiklejad  lõpuks märgadena kuid õnnelikena finishisse. Ööbisime kohalikus hostelis, kuhu me pärast parki suundusime, et vahetada riided. Edasi oli meie prioriteet -   söök. Ainuke söögikoha leid, mille julgesime ses vihmas ette võtta  oli pizzabaar. (Hommikul päikesevalguses leidsime ka paremaid söögikoha variante.) 

seiklused Sigulda Tarzani radadel

vanuseklasside võitjad: Liina N16, Kaarel M14, Kaisa N14

Hommikusöögi (kohvi reidil) leidsime 3 kõrvuti asuvat imearmast kohvikukest, mis olid avatud juba 7:30st!! Värsked saiad, salatid, pannkoogid, koogikesed, omlettid jms  - kõik oli saadaval ja väga heade ja odavate hindadega. Kohviku perenaised olid rõõmsad, abivalmid ja oskasid inglise keelt. Miks ma üllatun ? Paar aastat tagasi Smiltenes ei osanud suures poes keegi inglise keelt ja vene keele oskajat otsiti ka tikutulega mööda poodi taga. 

Eesti noored tegid Lätis tubli jooksu ning kolmes vanuseklassis toodi võidud koju. Poodiumi pildid kahjuks puuduvad, sest asusime tagasitulekule enne autasustamist. Noored said oma auhinnad kätte - ja mälestuseks tegime võitjatest ühe ühispildi. 

Siguldas Kauss tulemused. 

Õuduskuubis külavaheteedel

Nagu mainitud said lapsed olla laagris ainult kahel esimesel päeval ja kuna olin ise Lõuna-Eestisse kaasa sõitnud, siis oli mul tarvis teiseks päevaks tegevus leida. Heites kaardile kiire pilgu, nägin, et Pahuvere pole üldsegi kauge kant kohale sõitmiseks. 

Algus oli kõik hästi: Sihva-Arula-Puka-Pikasilla-Suislepa tee oli lumine ja märg, kuid täiesti talutavalt sõidukõlbulik. Suislepa-Kärstna - peaaegu ok, kuid roolis mõistsin, et tee on ikka väga-väga libe. Viimased kümmekond kilomeetrit Kärstnast-Pahuverre sõitsin klaaslibedal teel, mille peale oli veekiht 20km/h tunnikiirusega, närvid viimseni pingul. Rooli liigutada polnud võimalik - iga väiksemagi   liigse liigutuse tulemusena tahtisid teeolud mind teelt välja visata. Minu autol on all lamellrehvid, esimest korda sel aastal mõtlesin, miks ometi pole ma autole naastrehve alla pannud. Õnneks ei tulnud ühtegi autot vastu ja jõudsin ainult närvirakkude kuluga sihtpunkti. Pilti polnud võimalik teha, sest kartsin peatuda. Polnud kindel, kas ma uuesti liikuma oleks saanud.

Külli juures tegin tagasisõiduks uue plaani: kasutan ainult põhiteid ja pimedas exdreami otsima ei kipu.

Tagasisõit Sihva-Tallinn kulges algul vihmasajus, mis Paide kandis muutus tihedaks lumesajuks. Oh sain, selle kõik nüüd välja öeldud. 

EOL üldkogu Taevaskojas ja avastusretk Pahuverre

Käigu Pahuverre sai ilusti ühildada Taevaskojasse minekuga. Sedakorda olime Kaarliga kahekesi ja teistest ei sõltunud. 

Olles Külliga juba aastaid tuttav, on ta mind suutnud viimasel ajal järjepidevalt üllatada... iga kord olen sunnitud talle uude kohta külla minema. Peale Põhja-Eestist lahkumist olen teda külastanud 5 erinevas paigas. 

Seekord suutis ta mind üllatada maale kolimisega. 

Kui kunagi Põhja-Eesti väikelinnast Viljandisse kolides soovis ta elada/töötada taas linnas, siis nüüd oli tehtud jällegi 180 kraadine pööre. 

Väike küla, pime külatänav, iidsed puud, salapärasus, nagisev kuur, kuke kiremine on nüüd Külli pere lahutamatuks kaaslasteks. Lahe! Panen siia üles vana maja pildid, et oleks kunagi hea võrrelda kui nad on kõik jõudnud korda teha. 

Vähe selles et nad maale kolisid, võtsid nad endale ka loomad. Koerad, kassid, kanad, kukk ja jänesed. Järgmisel aastal pidid tulema ka lambad ja ... juttu oli ka LEHMAST. Vot seda imet peaks kohe kaema minema, kui nad lehma tõesti võetud saavad. 

Igal juhul edu neile oma kodu ehitamisel ja korrastamisel. Kõvasti on seal  juba vaeva näinud, aga palju tööd ootab veel ees.

Edasi kimasime mööda Lõuna-Eesti kruusateid Taevaskoja poole. Sinka-vinka läbi Tartu Maratoni trassi Otepää poole, et sealt otse läbi metsa Põlva maanteele jõuda. Tõeliste orienteerujatena suutsime end kaardilt kaotada ja valelt teelt ära pöörata. Õnnetu telefoni GPS küll "karjus" (olime hääle maha keeranud), et pöörake ära, aga meie olime ise targad. Saavutasime selle, et jõudsime peaaegu Otepääle tagasi. Lõpuks jõudsime ikka kohale ja Kaarel M12 klassi võitja sai autasustatud.

Rutu mägedes EMVl ruttu polnud

Mina pealtvaatajana saan EMV kohta ainult teiste öeldut edasi kanda. Mets oli võsane, mägine jne -liikumiskiirused ka tippudel ulatusid kaugelt üle 10 min/km kohta, mis siis väiksematet veel rääkida. Samas pärleid leidus ja need ka EMV medalid oma kaela riputasid. Toreda üllatuse valmistas Krister, kes saavutas M14 klassis 3 koha. Edu talle edaspidiseks! Kaarelil nii hästi ei läinud seekord 10 koht. Ilm ei olnud kiita. Vahelduva eduga sadas terve võistluse ajal vihma. Parkimisplatsilt ärasõit kujunes poriralliks ja lisaabiäraminekul vajasid paljud autod. Tänane parkimine saab huvitav olema, sest heinamaale sai palju "kartulivagusid" tõmmatud. Õhtul sõime vobala ja need kes metsas käisid joonistasid mälu järgi eilse kaardi. päris hästi tuli neil välja. Sain ka natuke aimu rajast, metsast ja reljeefist.

Tänaselt teatevõistluselt korjas SRD klubi 4 medalit: hõbe medal saadi M18-20 ja M 35-20  ja pronks N14-16 ja M14-16 klassis. Õnnitlused värsketele medali võitjatele. 

Käsitööliste päev Imaveres ja EOLi üldkogu

Ühe kuu pikkune inventuuri maraton on läbi ja mina olen ka "läbi kui Läti raha". Tõesti 3x nädalas teha 13-14h tööpäevi võtab päris otsad.

Tänu pikkadele päevadele olen meie tegemiste jälgijatale võlgu meie üleeelmise nädalavahetuse tegemised, sest eelmine nädalavahetus sai teadaolevalt sisustatud eelkõige lumerookimisega.

EOLi M12 klassi edetabelivõitjana oli Kaarel kutsutud üldkogu õhtusele pidulikule autasustamistseremooniale. Üldkogu toimumiskohaks oli Holstre-Polli spordikeskus.

Enne Holstresse jõudmist jõudsime pea pool Eestit läbi sõita. Kõigepealt võtisme Kerda ja Kirke kaasa ning suundusime Paunapõllule Liina ratustamise trenni. Edasi suundusime läbi Tapa Imaverre, kus toimus Leaderi programmi raames kohalik käsitööpäev. Kaesime imeilusaid käsitöömeistrite kätetöid ning osalesime õpitubades. Lapsed viltisid kasse ning hiljem osalesime kõik koos roosi tegemise õpitoas.

Liina ja Kirke tehtud meisterdused on pildilt vaadatavad.

Saabusime Holstresse pimedas ja ümbrust eriti ei näinud. Korra käisime pimedas metsas mööda rullirada ekslemas, aga väga kaugele me kahjuks ei jõudnud. Autasustamine oli nii nagu ikka: kutsututele jagati karikad ja EOLi kalendrid. Peale piduliku osa lõppu söödi ja joodi ja räägiti juttu. Hiljem toimus viktoriin, kus võistkond SRD jäi jagama 4-6 kohta.

Koju jõudsime pühapäeva hommiku esimestel minutitel.

Laud enne piduliku osa algust