2024 aasta algus

 

Aasta alguses olime Pirital nagu juba eelnvalt sai mainitud. Esimesi uisurõõme sai proovitud Lindil teeäärsel rabal ja tiigil. Jää oli hea, kuid peale sadanud lumi (5-6 cm) tegi uisutamise ebamugavaks. 

Mis veel aasta alguses tehtud sai: kuu keskel kolisid Kaarel ja Liina tuppa elama, seniks kuni nende oma korter valmis saab. liblikad peletasid noored ühiselamust välja. Tean seda elu liblikatega, olin ka mitu aastat viimastega hädas. Ega ma tegelikult päriselt teagi, kas õnnestus neist lahti saada või tuli lihtsalt talv peale. 

Liis saabus samuti Prantsusmaalt tagasi. Tema 5 kuune vahetusaasta Prantsusmaal sai läbi. Tubli tüdruk tegi paralleelselt kahte kooli ja nüüd jätkab oma klassiga  - eesmärk lõpetada kevadel gümnaasium.

Jaanuar oli väga külm. Temperatuurid langesid kohati alla -20 kraadi, sadas ka  palju lund, ning kui sula tuli, siis peaaegu kogu lumi sulas ära.

31. jaanuaril pidasime vanaema 89 aasta sünnipäeva: kohal olid, Liina, Liis, Laura, Andres, vanaemad ja mina. Kaarel ja  olid Taani-Hollandi tripil ja ei saanud osaleda.

Tallinna Maraton ja koolialguse pidusöök

 

1 tsükkel 3 nädalasest töövahetusest sai Veljol vahetult enne Tallinna Maratoni läbi. Suurel konteinerlaeval, kus Veljo hetkel töötab, pole ei jooksulinti ega pole võimalust ka sadamas minna jooksuringile. Ehk noormees läks maratoni jooksma nii, et eelneval 3 nädalal ta jooksnud polnud.

Saatsin ta maratoni starti ja ise läksin, et vastavalt ettekirjutatud graafikule raja ääres vajalikud geelid ja turgutusvahhendid Veljole kätte anda. Vahepealsed "puhkehetked" sisustasin poes käimise ja söögitegemise jms. 36 km, ehk viimases geelipunktis ühinesin Veljoga, ja saatsin teda rattal finishisse. Lõpp oli raske, kuid maraton sai läbitud. 

16.09 ühtul oli meie traditsiooniline koolialguse söömaaeg, seekord ühinesid meiega ka Tõnis ja Veljo. Asukohaks Loft ja Ürdid. Enne sisenemist oli covid-19 passide kontroll ja esimest korda nägin, kuidas söögikoht tegi külastajatele kiirteste. Reedene vaba päev võimaldas meil Veljoga sõita peale õhtusööki Pärnusse. Laupäev oli kiire: hommikul ostsime ära aiamööbli Piritale, siis sõitsime ära Tallinna, et käia Veljo venna 55a juubelil ja õhtuks olime oodatud ka Viikamaade juurde Kilksamale.

EMV Liival ja jaanipäev Tammistul

 

 Piirangud said läbi ja üritused saavad taas hoo sisse. Kevadel toimuma pidanud lühirada Liival sai toimuma jaanipäeva eelsel nädalavahetusel. Võtsin nõuks  osaleda. Rääkisin ka Liina ära. Kaarlil oli niikuinii plaan minna.  Ilm see igavene jututeema - keeras ära - ilm köeti kuumaks. Tempratuur oli +33 kraadi. Parmud sõid mis kole. Läksin metsa mõttega teha üks lühiraja matk metsas - rada oli 3 km pikk ja lootsin selle läbida alla tunni, kuid nii kergelt mets mind oma võimusest lahti ei lasknud. Matkata sain 77 minutit. Liina katkestas oma 4.5 km raja ning Kaarel võttis ämbrist vale numbriga kaardi. Ta sai küll tulemuse, kuid juba stardinimekirja avalikuks tulekuga oli selge, et Kaarlil ei saa metsas kerge olema ja esikoha eest võidelda on raske - Kaarel läks metsa esimese võistlejana - sai nõgestes ja vaarikates hakata rada sisselükkama. Mets ja läbitavus olid nii rasked, et võitja aeg ületati 15 minutiga, sellest mis rajameister oli arvestanud. Kuna autasustamisele asja polnud, siis saime koha sest saunast minema. Plaan oli Tartus end korda teha ja minna Aparaati sööma.

 Restoranis ühenes meiega ka.

Algselt oli plaan, peale Tartut minna Andrese katusele suveõhtut nautima, kuid plaanid muutusid ja jõudsime sinna hoopis pühapäeva õhtul. Meiega ühines ka Heidi. Soojal suveõhtul on katusel olla imeline - sääsevaba territoorium - ka tuult polnud. Igati mõnus.

Jaanipäeval olime nagu ikka maal. Meiega ühinesid ka Märten, Elis ja . Maal tegime hädapäraseid töid - niitsime muru ja põletasime ja lõikasime oksi, nagu ikka. Jaanipäeva pidustused olid nagu ikka külaplatsil koos kallite lapsepõlvesõpradega ja uute külaelanikega. Tuli põles ja muusika mängis. Ainus mis pidutuju rikkus olid massilistes kogustes kihulased. Samas merevesi oli soe ja seal sai käia kupuvannis sääsked hävitustööle leevendust saamas. 

Söögiks ikka pannivokk ja jaanipäevahommikused pannkoogid Märteni poolt. Maal on ikka mõnus. Kuid naabrid teevad minu meelemõruks. Saab näha kas politsei või keskkonnaametnikud saavad naabritädile mõistust pähe lisada. Igaljuhul reostamistööd kahjuks jätkuvad.

Õuelised tegevused mitmel rindel

 Pühadeaja teise poole olin Tallinnamail. Laupäeval koju jõudes sain teada, et Kaarel oli koos Andresega Lõuna-Eestisse matka ja suusarõõme nautima sõitnud. Liina oli Liisuga maale Kaie juurde läinud - minule jäid koheselt poeskäimise ja söögitegemiserõõmud.

Kaarel oli Rahva SK klubi omadega Puurmanni kandis talvisel lumematkal. Matk polnud just pikk, kuid maastik oli nõudlik. Ega ma suurt nende ponnistustest ei tea, kuid pildid on ilusad.

Õhtu lõpetati Tartus, et hommikul sõita Kuutsemäele lumelauatama ja Tehvandile suusatama. Neil oli igati toimekas nädalavahetus.

Laupäeva õhtul mängisime Liina, Liisu ja Kati perega Zoomi vahendusel 2,5 h Kahooti. Küll oli tore. Pühapäeva hommikul suundusin kellaga Kloostrimetsa TONi püsirajale. Minu üllatuseks oli metsas teisigi varajasi o-harrastajaid. Liina , aga läks Elisega Vanalinna xdreami jõulurajale - et nautida enne piiranguid (esmaspäevast pandi Harjumaa ka lukku) vanalinna kohvikuid ja söögikohti. Vanalinn oli rahvast täis ja inimesed nautisid täielrinnal vabadust. Õhtul käisime ka Härma ovaaalil uisutamas (Liina, Kris, Elis ja Liis) - mine tea millal jälle saab. 

Pühad olid sportlikud- otsekontakte vältisime, kuid toas ei passinud.

EMV Sprint Narvas ja Merivälja Kodukohvikute päev

 

Enne hetkelist Riiga sõitu jõudis Liina käia veel Pärnus 10 võistlusel. Pühapäevasel päeval toimunud mõõduvõtmine lõppes piisavalt hilja, et vilistlastega koos mõeldud õhtusöök jäi Liinal seekord vahele. Korjas viimane oma kompsut kokku ja sõitis koolialguse puhul paariks päevaks Riiga, et sealt ka koheselt tagasipöörduda. I ja II aasta õpilastel ühtteist ikka päris koolis toimub, kuid III kursuse tudengid on kõik distantsõppel. Liina, aga tuli koju tagasi, teeb koolitükke ja käib tööl. Selle kõige kõrvalt jääb aega ka muuks. Sprint Narvas andis võimaluse väikeseks ida-Viru külastuseks. Ma arvan, et minu viimane Narvas käik jääb 25 aasta taha - aega, kus Liinagi polnud veel sündinud. Käisin 90 ndatel mitu korda Narvas tolliprotseduuride tõttu. Tolle aegsest Narvast just palju ei mäleta, kuid linna üldpilt on meeles. Tänane Narva näeb kindlasti parem välja kui toonane.

Narva Sprint oli meie jaoks ühepäevane seiklus. Hommikul Narva ja õhtul tagasi. Vahepeale jäi " Sightseeng Tour". Minu avastusretk oli 19 kontrollpunktiline, Liinal N21 klassis, mõni punkt enam. Tulemused siinkohal pole ülesmärkimisväärsed, kuid viimased polnud me kumbi. Mina sain punktid ilusti kätte ja lollusi rajal ei teinud - minu suurepärane tulemus jääb kindlasti jooksukiiruse taha. Kui kui on tour, siis tuleb ikka vaadata, mis tee peal pakutakse ja sellega , ma siis tegelesingi jooksu ajal. Narva linn, ja linnus ja jõgi ja vastaskaldal olev Jaanilinn on kõik väga, väga ilus. Miski (peale teadmise) ei anna siitpoolt üle jõe vaadates aimu, et vastaskaldal toimib elu hoopis teisiti, kui meil siin.

Kaarel tubli poiss võttis selle mille järele tuli: M20 klassis sai ta nii sprindis kui ka õisel tavarajal I koha.Noorte teates, kahjuks poodiumi kohta ei tulnud. Tulemused. Tulemused.

Ette ruttavalt, kuna postitus on kirjutataud tagant järele, siis Kaarel saavutas tavarajal Soolamägedes I koha. Tulemused

Pühapäevasel päeval kui Kaarel sprinditeatel mõõtuvõttis, olime meie Liinaga kõrval asumise Meriväljal kodukohvikuid väisamas. Läksime seekord jalgratastega. Ilm oli juba minnes kaheldav, kas tuleb vihma või  mitte. Loomulikult tuli. Pr. Reet Linna kodus, mis oli meie plaanides viimane, saime sahmaka vihma kätte. Padukas jätkus koduni. Olime märjad kui kassipojad. Kuid enne vihma külastasime mitut kohta, käisime naabrite aedades ja vaatasime üle inimeste koduhoovid. Ikka tore on kui mõni eestlane laseb võõrad oma koduaeda külastama. 

Sõit Rakett69 pardal, päris algusest lõpuni

Raketi saate traali-vaali on meie peres juba mitu aastat vaikselt susisenud. 4 aastat tagasi käis ka Liina Kaarliga koos saatesse katsetamas. Varemalt meie perest keegi edasi ei saanud, see-eest sai  vahepeal  hoopis Rimmole kaasa elatud. Kaarel oli küll ainus osaleja perest, kuid ekraanile pääsesid veel Liis, Laura ja Andreski, kui teadusteatri salvestusel käidi. Tüdrukud olid ilusasti vabatahtlikena osalised Kaarli etenduses ja Andres sai publiku seast kaameramehe poolt kinni püütud. Liina küll TV pildile ei pääsenud, kuid seevastu sai ta saatemeeskonna poolt lubatud viimase 3 saate salvestusele ja nägi saatevalmimise köögipoolt. Huvitav kogemus igal juhul, kuid sellest kirjutab Liina ise pikemalt. Mina otseselt Raketi saatesse kuidagi oma panust ei jätnud ja hoidsin end tagalasse. Kuid oli väga põnev, kuidas sõbrad, tuttavad, töökaaslased - kõik Kaarlile kaasa elasid ja talle pöialt hoidsid. Oli huvitav ja lahe saade. Kaarlil oli õnne ja ebaõnne sel teel. Lõpuks oli see lihtsalt üks telesaade ja üks võistlus, kus võitajaks saab olla ainult üks. Kaarli III koht oli igas tahes vägev saavutus ja mina olen tema üle uhke.
 



 nagu Kaarel ütles: "Raketi lend sai läbi, kuid Vesilind lendab edasi." Tuult tiibadesse sulle uutel lendudel, Kaarel!

Liina muljed salvestustelt

Seoses eriolukorra algusega 13. märtsil, tulin mina Lätist Eestisse koju ära. Algselt oli mul plaanis sõita Taani sõbrannale külla, aga see jäi kahjuks ära. Nii ma siis olin siin kodus ning mõtlesin, et mida oma ajaga siis peale hakata. Kaarel oli just Tallinna tulemas ning temalt sain teada, et tal on Rakett 69 võtted kaks päeva. Kuna mina pole kunagi võtetel käinud, siis kohe küsisin, et kas ma tohin tulla neid vaatama. Paar kõne hiljem sain teada, et võin tulla küll.

Nii me siis läksimegi Kaarliga märtsikuu hommikul kell 8 Proto avastuskeskusesse Noblessneris. Selleks hetkes oli saatesse veel alles jäänud 5 võitlejat. Võtete hommikul pidid kõik allkirjastama paberi, et kust nad tulnud on ja ega nad viirusega kokku pole puutunud. Sai hommikusööki, võistlejatele ja kohtunikele tehti meiki, anti intervjuusid ning nii umbes 2h pärast hakkas filmimine. Huvitaval kombel sissejuhatuste ning kõige muu filmimine võttis ikka suht palju aega, mida ma ei osanud üldse ette kujutada. Nii põnev. Ülesannete alguseks sättisin ennast ilusasti režissööri ekraanide taha istuma ning võistlus võis minu jaoks alata.

Ma ülesannetest väga ei kirjuta, võite ise neid kõiki järelvaatamisest vaadata.

Ühe saate tegemine võtab ikka palju aega, väga palju ootamist ja uuesti tegemist. Igatahes väga huvitav kogemus ja seiklusrohked ning emotsionaalsed kaks päeva, kui kokku filmiti kolm viimast eetris olnud osa. Kui kellelgi on vähegi võimalust minna salvestustele, soovitan soojalt.

Kaarli raketi muljed.

Samal ajal kui muu spordirahvas oli sunnitud istuma koduseinte vahel, võistlesin mina Rakett69 teadusvõistlusel. Eks seda võistlust saab paljuski võrrelda iga muu spordivõistlusega, mida inimesed on harjunud tele vahendusel vaatama. Õhus on pinge, erinevad võistkonnad. Kunagi ei tea, kes võidab. Vaatajatele tekivad lemmikud, ülesanded on kiiruse peale, draama jne. Ning samal ajal õpitakse ka midagi uut. Ma usun selline võistluslik element ongi põhjus, miks Rakett69 iga aastaga aina populaarsem on. Aga nüüd minu kogemustest.

Ees kirjeldatud hasardiga olen ka mina vaadanud Raketi saateid maast madalast peale. Kujutasin ette kuidas ka mina ükskord seal võistlen. Esmakordselt saate katsetele läksin 10.klassis. Sain edasi ka Teaduslabürinti, kuid seal vedas närv alt. Proovisin saada 5 kiireima hulka, aga tegelt oleks pidanud rõhuma rohkem kohtunikele lahenduskäikude seletamisele. Tollel aastal võitis Karl-Wilhelm. Aasta hiljem läksin ma peale liiga enesekindlalt ning ei jõudnud Teaduslabürintigi. Veel aasta hiljem ehk eelmine aasta jõudsin Teaduslabürinti, kuid labürindis endiselt veidi kiirustasin ning koht saates jäi saamata. See on nüüd puhas spekulatsioon, aga ma pakuks, et ma olin üks esimeste seas, kes jäi välja. Eks kurb on alati vaadata hooaegu kui tead, et veidi targemini tegutsedes oleksid ka võistlejate hulgas olnud.

Jõuame sellesse aastasse. Juba varem oli teada, et Raketi katsete kuupäevad kattuvad osaliselt Baltic Junior Cup-iga, täpsemalt tavarajaga. Kuna ka Kustu soovis kandideerida Raketti, siis üritasime saatemeeskonnaga läbi rääkida, et kas oleks võimalik mingit erandit meile teha. Õhtul enne tavarada saime lõpliku vastuse, et ei saa. Nii ohverdasingi enda tavaraja võistluse ja tulin ööpimeduses Lätist Siguldast tagasi Eestisse. Kustu ohverdas Raketi ja jäi Siguldasse. Elu on valikute küsimus.
Enne teaduslabürinti on kaks eraldi vooru. Esimene on ülesannete lahendamine ja teine kohtunikega vestlemine. Ülesannete lahendamine läks väga hästi ning tundisn end enesekindlalt. Kohtunike vestlusvoor läks aga täiesti metsa. Küsiti väga nõmedaid küsimusi ja anti ülesandeid, mille lahendamisega ma ei osanud kuskilt alustada. A'la "Miks sa ei peaks saama saatesse?" ja "Palju sööb keskmine eestlane aastas pitsat?". Peale seda mõtlesin, et no okei, järgmine aasta tagasi. Õnneks kutsuti mind ikkagi Teaduslabürinti. Elu andis teise võimaluse. Teaduslabürinti läksin seekord taktikaga seletada lahendusi kohtunikele ning aja peale mitte liiga palju mõtelda. Panustasin sellele, et osutun kohtunike valituks. Tundub, et ma sain üsna kindlalt saatesse, sest minu nimi jäeti meelega viimaseks. Aigar Vaigu ütles isegi, et nimed otsas, näeme aasta pärast ning siis leidis omal taskust veel ühe nime. Minu nime. Seda õnnejoovastust, kui minu nimi öeldi, ei saa millegagi võrrelda. 4 aastat proovimist tasus lõpuks ära. Edasine on juba suuresti ajalugu, kuid kirjutan siin natuke telgitagustest.

Esiteks kõik meeskonnasaated filmitakse ära ühe nädala jooksul juba novembris. Kaks saadet päevas, neli päeva järjest + ettevalmistavad päevad veel ette. Üsna karm periood, aga õnneks me sinised püsisime viimase päevani veel kõik koos. Uhke oli ikka viimasel päeval stuudiosse kohale tulla nii, et meid siniseid oli rohkem kui kõiki teisi kokku. See peaks olema rekord, kui kaua on üks meeskond püsinud täies koosseisus.
Peale meekonnasaadete filmimisi tuli pikem paus, siis filmiti teadusteatrieelne saade, persoonilood ja tuli teadusteater.

Teadusteatri taustaks nii palju, et tegelikult ei tule võistlejad päris hommikul kohale ja ei lähe kohe kaamera ette. Filmimisele eelnevad kaks päeva, millal viimistletakse kõigi etteasted ilusaks. Või noh meie puhul öeldi pooltele, et teie etteaste ei kõlba kuhugi ja tehke seda ja seda paremaks. Mina sealhulgas :) Põhimõtteliselt tegin ma 3-4 korda oma etenduse totaalselt ümber kuni see sobis saatemeeskonnale. Ja kui nüüd tagasi vaadata, siis tõesti mu eelnevad variandid oleksid mu arvatavasti duelli saatnud. Kõige hullem selle juures oli, et vähem kui 24h enne saate filmimist ei olnud mul veel korralikku etendustki. Oli ainult kasvuhoone, mille ma eelmisel õhtul/öösel  olin ehitanud. Olukord oli pingeline. Õnneks kastanite tulest toomine ei ole mulle võõras ning suutsin valmis mõelda teadusteatri, mis ka saatemeeskonnale meeldiks. Pingutus tasus end ära ning duell mind ei ohustanud.

 Rohkemate saadete kohta eriti midagi juurde ei olegi öelda. Võib-olla natuke selle viimase saate kohta, kus ma välja langesin. Mu õhupalliauto liikus nii vähe, sest ma olin kõrt üsna kaua kinni hoidnud. Lahti lastes jäi kõrs pooleldi suletuks, mis tingis väiksema tõukejõu ja väiksema liikumise. Tagantjärele mõeldes oli õhupalliauto tõesti halb valik. Õhupalliga saab teha kiirelt ja lihtsalt auto, mis sõidaks 10m, aga 20m sõitvat autot on antud vahenditest peaaegu võimatu valmistada. Pärast kodus rahulikult samadest vahenditest uuesti autot ehitada proovides sain ma maksimumdistantsiks 15m. Kõige lollikindlam oleks olnud tavaline tagasitõmmatav kummimootorauto.

Duellist nii palju, et tingimused olid meil mõlemal võrdsed ning ma ise olin lasknud oma kõrvadest läbi selle info, et antud juhisega klots on ka lahenduses vajalik. Erinevalt saates väidetust ei oleks ma pidanud klotsi teistpidi pöörama, vaid juhise klotsi pealt ära tõmbama. Juhise alt tuli välja nr 16. Ilma nr 16-ta ei ole maagilist ruutu võimalik lahendada ning taaskord lahendasin võimatut ülesannet.
Elu õpetab ning õnn soosib tugevamaid. Seega edu finalistidele ja las parim võitku!

Vanaema 85!!

Liina ja Kaarli vanaema sai 31.jaanuaril 85. Olime kõik kutsutud Pirita Jahtklubisse. Vanaema on vaatamata oma kõrgele vanusele igati toimekas ja tore vanainimene. Kahe kepi ja rulaatoriga saavad kõik toimetamised tehtud. Sünnipäeva organiseerimisega sai ka lusti hakkama. Kõik me olime kohal ainult Kaarel oli Tartus treeninglaagris ja jäi kahjuks tulemata. Liina tuli juba neljapäeva õhtul Riiast Pärnusse ja liikus Pärnu-Tallinn-Pärnu trassil koos meiega.  

Ülejäänud nädalavahetus läks sutsuke sisutult kuna nohu tõbi tabas mind. Isegi kella olin sunnitud madalamatele pööretele ümber  reguleerima. Esmaspäevast jätkasin täiskäikudel nagu ikka.

Palju õnne kallis vanaema. Pikka iga sulle ja uusi pidusid!

Kodused jõulud

 

Olen jõudnud sinna eluetappi, kus jõulud on see aeg, kus äraolevad pereliikmed jõuluks ikka koju saabuvad. Koduse jõuluolemise olime sunnitud ära tegema juba 20.detsembril, sest Liinal ja Kaarlil oli plaan minna 21.st juba minna suusatama Rootsi.

Nii nagu ikka peale meie pere oli jõuluolemisel veel ka Kaie pere täies koosseisus. Meie perest oli puudu ainult Veljo, kes on sel aastal hoopis tööl kahjuks. 

Pidu oli tore, vaba, lahe, sundimatu. Taaskord oli laual Taavi tehtud lammas. Lisaks veel kartulisalat ja sült. Magusa eest hoolitsesid Liina ja Kadri. Liina tõi Pärnamägedest ekleere ja Kadri küpsetas ime hea pühadesaia.

Oli tore õhtu. Kingipaki lunastamiseks pidi rääkima oma tegemistest, nii et luuletustest seekord pääsesime.

Laupäeva õhtul sõideti "kellade ja vilede" saatel Rootsi. Rootsi sõitsid ka Andres, Liis ja Laura. Nädala pärast on kõik tagasi.