Hooandjaga Treskis ja Koprakarikas

 Peale puhkust sai tehtud üks kiire töönädal, millele järgnes veel sündmusterikkam nädalavahetus. Risti-rästi läbi Eesti. Veljo oli pool nädalat olnud Võru, Põlva, Tartu kandis tööl, tuli reedeks Pärnu, et laupäeva hommikul Kagu-Eestisse tagasi sõita. Mina suundusin Pärnusse samal põhjusel.

Laupäeva hommikul algasid Lajavangus Koprakarika stardid kella 11st, seega vääga varakult ei pidanud sõitma hakkama. Otsustasime teha kaasa kogu programmi: laupäeval lühirada ja sprint ning pühapäeval tavarada. On üks asi mis mul võistlemise juures ei meeldi  - selleks on stardinimekiri, kui ma pean startima stardirivi  lõpust. Mul läheb metsas aega, ja lõpuks olenn mina see, kelle järgi peavad korraldajad ja minu kaaslased ootama. Lühirajalt tulin välja nii, et 16 inimest jäi veel metsa minust nagu korraldajad teatasid. Lühirada läks metsa, esimest punkti otsisin pea 20 minutit - tagantjärgi vaadates olen ikka loll, mis loll, aga peale võistlust oleme alati targad, kuid kahjuks seda tarkust rajale ei jätku. Ülejäänud punktidega vigasid ei teinud. Ja viimane ei olnud. 

Peale lühirada jäime Kanepi kanti kondama, käisime järves ujumas ja puhkasime Kanepi koolihoovis kuni sprindi alguseni. Sprint läks kiirelt, kuid minu aeg, võrreldes teiste omasugustega, oli ikka aeglane. Peale sprindifinishit läks meil kiireks, sest nüüd on aeg jõudnud sinna, et teatada meie reisi põhieesmärk. Nimelt kevadel andsin Hooandjas hoogu Treski Kyyni ehitusele ja nüüd oli kingituse kättesaamise hetk: olin oodatud koos kaaslasega Trad.Attacki kontserdile. Kanepist oli pea tund sõitu. Miljardid alustasid juba kella kaheksast ja umbes selleks ajaks me ka kohale jõudsime. Parkla oli autosid täis, õnneks enamus peolisi juba peoplatsil. Ööbimiseks olime valinud kontsertpaiga telkla. Läbi väikeste sekelduste saime endale ka käepaelad ja võimaluse väravat korduvalt läbida ja oma telgi värgendusega tegeleda meile sobival ajahetkel.

Peokoht ja lava on ikka uhked. Olin Instagramis jälginud nii, Jalmari kui ka Treski Kyyni ning olin osaliselt juba peoplatsiga tuttav, kuid kui ikka söögitelgid ja rahvas juurde panna, on pilt hoopis teisem. Kohtasime ka mõningaid tuttavaid nii kohalikke orienteerujaid kui ka kunagisi häid sõpru Tanstsuklubi aegadest. Pidu oli uhke ja kontsert kaasakiskuv. Peale pidu sai veel aida all diskot vihutud, kuid kahjuks mängitav muusikavalik ei ühtinud meie ootustega. Pikalt ei tantsulkatanud, sest pühapäeval ootas meid ees tavarada Lajavangus. Ääremärkusena võiks öelda, et telikjatele oleks võinud pakkuda hommikusööki. Nüüd juhtus nii, et läksime hommikust sööma Värska Olerexi.

Tavarada läks mul paremini ja vigu ei teinud. ühes kohas oli mul küll tahtmine kompassi eirata ja minna sinna kuhu mina arvasin, et tuleb minna. Eirasin oma sisetundeid ja läksin kompassi kaasabil otse punkti, vot nii. Kuid nii nagu lühirajal, nii ka tavarajal olin üksi metsas ja peaaegu kedagi ei näinud terve võistluse jooksul. Ei meeldi mulle niimoodi, ei ma ei karda metsas üksi olla, kuid mulle meeldib ise teisi oodata ja võistluskeskuses chillida. Olime Veljoga mõlemad tublid, saime tulemused kirja, kuhjaga o-rõõme ja liikumisrohke nädalavahetuse. Esmaspäeva hommikul suundusime taas töömaile.

Ka Kaarel osales Koprakarikal ja sai tavarajal päevavõidu ja kokkuvõttes oli teine Sandri järel ja Kristo ees. Tulemused.

Sise-o - vanglate eri.

 

Sise-o on alatai olnud väga põnev võistlusformaat. Tundub lihtne, kuid tegelikult oi, oi, oi. Suudab su ikka parajalt puntrasse siduda.

  toimus Rummu vanglas. Meie Liinaga olime juba ammu kirjas, kuid Veljo liitus alles toimumis päeval - nii ettearvamatud olid tema tegemised. Eelneval nädalavahetusel sai Indreku 50 sünnipäeval nii mõnigi o-hunt võistlusradadele meelitatud, kuid siis polnud Veljo tulek veel kindel. Veljo tuli Sandriga 

Pärnust, mina otse töölt Jürist ja Liina Andresega kesklinna kandist. Kui Rummu  jõudsin oli o-pidu juba käimas: oli rajale minejaid ja rajalt tulnuid. Annelilt (Viikmaa) sain lambi, muidu oleksin läinud telefoniga.

, et raske, alguses ei saanud kohe kuidagi vedama - ei leidnud ma esimest sissepääsu ust, siis tormasin tontteabkuhu - kuid kui esimene punkt ooli käes hakkasid asjad sujuma. Mingil hetkel sujus juba nii hjästi, et läksin mälu peale välja, kuid mälu see vedas alt ja sain nii mitut punkti valest sissepääsust ja korruselt tagaaetud. Lõpu osa, kus olid ühesuunalised koridorid ja trepid, seal ma ära ei eksinud, lihtsalt jooksukiirusele ma ei rõhunud. Sain punktid võetud, kuid kõige lihtsama - viimase punktiga panin puusse, milleks seda võtta kui finish juba paistab. Õnneks üks lapsega tütarlaps pööras mu tählepanu asjaolule, et olin jätnud viimase punkti võtmata. Nii, peale finishi võtmist võtsin viimase punkti ja siis finishi uuesti, kui lihtne on saada DQ. Seekord läks õnneks. Finishis sain teada, et üks laps (see oli Liina), oli ema otsinud - õnneks sai ta ilma minuta ikka rajale. Liina tuli üsna vasrsti peale mind rajalt, saades suurepäerase tulemuse naiste arvestuses. Päeva paremuselt teine aeg. Nüüd siis oli minu aeg minna Veljolt rajale otsima, pildistama, kaasa elama. Raja lõpu otsas leidsin segaduses oleva sportlase - keerutas teine seda kaarti ühte ja teistpidi - otsitav viimane punkt, seda oli raske leida. Finishis selgus, et raja viimases osas oli ta end ikka nii ära keerutanud, et 1 punkt jäi kahjuks vahele. 

Rada oli mõnus, õnneks mitte väga pikk. Põnev oli liikuda kunagises kinnisesasutuse. Praegu oli kõik juba lõhutud, kohati pidime liikuma pimeduses, kuid õhtusse jagus emotsioone küllaga. Aitäh, teile korraldajad.

 vangla sise-o toimus juba nädalapärast Patarei vanglas. Kuuldused hirmsast hoonest, raskest rajast jm, käisid juba lainetena ette. Rada oli pikk  26 punkti, kaart oli kahepoolne. Arvata oli, et õhtu läheb pikaks. Ja läkski: toon ära ainult 3 aspekti: esimesse punkti läksin 19 minutit, finishisse ei osanud samuti minna ja finishit võtsin lõpuks 3 korda enne kui tulemuse sain - siinkohal head sõnad Ülole, kes peale pea 2h Patarei retke lubas mul minna ja parandada ära, minu väikesed lõpuvead, et ikka tulemuse saaksin. 2 x sain käia, enne kui õnnestus puhaste paberitega rada kirja saada. Liina oli juba tüdinenud ootamast ja torises teine finishis, et mis ma nii kaua seal tegin.

O-reis Hiiumaale - ehl külastame Eestimaa päevakuid

Peale  Saaremaa o-tripi võtsime nõuks külastada ka Hiiumaa päevakut. Pakkumisel oli üks Hiiumaa parimaid o-maastikke Kõpu-Tõnupsi kaardiala. Alguses oli mõte minna taas Riiga Riga Rogaini osavõistlusele, kuid seekord kaldus kaalukauss Hiiumaa kasuks.

Sattusime Hiiumaale huvitaval ajal, just päev enne meie minekut suutis parvlaev Suur-Tõll Saaremaa liinil rammida, koos presidendi prouaga, Virtsu sadamakaid, mille tõttu olid hiidlased mures, sest jutu käisid, et nende liinilaev saadetakse Saaremaad teenindama ja nemad saavad endale poole väiksema Regula. Meid see õnneks lõpuks ei seganud, sest saime enne laevavahetusi Hiiumaalt tagasi mandrile.

Kui o-reis siis tuleb võtta ikka mõnuga. Hiiumaale jõudes käisime Mart Elleri poekesest läbi ja saime endale mõned o-kaardid: Kaibaldi ja Puski. Kaibaldi liivikusse olen juba ammu aega tahtnud minna, aga teadmatusest ja vähesest Hiiumaal käimisest, on siiani seal käimata. Nüüd siis on tehtud. Kaibaldi liivik on metsatulekahjude ja tankiroomikute koosmõju tagajärjel tekkinud "kõrb" on Eesti suurim lahtise liivaga ala. On ikka uhke liivik, müttasime natuke ka metsaradu pidi ja uurisime kaart, maastikku ja kaardistamisstiili. Ikka selleks et oma kaarti oskaks joonistada. Edasi suundusime Puksi kaardile, mis jäi meil teepeale Kõppu sõidul. Ilus männimets väikeste vormige ja teedega, kehvadesse kohtadesse me lihtsalt ei läinud. Taaskord sai uudistatud kaardistamist.

 Aeg lendas ja pidimegi juba minema Mägipe telkimisalale, kus asus päevaku start. RMK laagriplats sobis kenasti stardialaks - oli kus parkida, oli kus istuda, sai ujuda. Rada tundus huvitav ja mets hea. Rada oligi tore, punktid ilusti objektidel ja kaugele näha, kuni tuli pauk!  Punkt 41 auk. Eeldasin, et kõik punktid on ilusti pandud ja kaugele näha ja ei ole peidetud, kuid 41 punkt - seee augu oma - oli ilusasti augu põhja pandud, august üle oli ka veel maha langenud puu, mis augu varjutas. Ühe pisikese poisi abiga sain lõpuks punkti kätte, peale 20 minutit otsimist. Hiljem selgus, et seda punkti ja üht teist augu punkti (minu rada sinna õnneks ei viinud= otsis rahvas ikka, kaua. Rajameistrile ütlesin, mis ma arvasin: See punkt ei olnud AUS! jah see oli õige kohapeal, seda ma ei vaidlustanud, kuid võrreldes eelmiste punktide korrektsusega punktide paigaldamisel, oli see augu punkt ootamatu. Aga no kuhu meil kiiret oli, Veljot sain ikka omajagu aega oodata. Peale päevakut viis meie tee meid tagasi sadama poole Tempa külla, kus meid ootasid Veljo sugulased. Sain üle mitme setmeaasta jälle telgis magada. Õnneks täis varustusega ja juurikate ja kändude otsas ei pidanud vaevlema. Suvi oli soe ja mõnus. 

Pühapäeval sai käidud Kärdlat uudistamas, käisime Suuresadamas, Sarve rannas kivistisi otsimas ja enne praamile minekut ka Kallaste pangal. Õhtu lõppes Matsi rannaas ujumaskäiguga, küll oli seal aga telkijaid.

Edasilükatud puhkus sai lõpuks alguse - o-reis Saaremaale

 

Laev lasi end seekord pikalt oodata, kuid lõpuks jõudis Veljo siiski koju. Teisipäeva hommikul korjasin ta Paldiski sadamast peale. Läbi Rohuküla jõudsime Pärnusse. Suur kuumus on tagasi. Puhkuse jaoks meil plaane tehtud pole. Teeme seda, mis pähe tuleb. Esimesena tuli Veljol pähe minna aastajooksule. Mõeldud tehtud. Mina 1,5 km distantsi jooksul end vaevama ei hakanud, seevastu Veljo jooksis, vigastusele vaatamata.

Neljapäev on ju päevaku päev. Pärnumaa Raeküla päevak asukohana meid üldse ei kutsunud. Otsustasime teha hoopis väikse o-reisi, mis viis meid Saaremaale. Saaremaal toimus päevak Valjala alevis. Ilm oli kuum ja joosta raske. Jooksin 3,2 km rada. Alevis  suutsin leida põldmarjapõõsa koos lõikeheintega, mis mu jalad ära lõhkusid, nüüd on mul jalas Pipi triibulised põlvikud. Päevaku lõpus sai end aiavoolikust ära pesta, nii juhtuski, et me Saaremaal muid veerõõme maitsta ei saanudki. Suvisel Saaremaa päevakul oli peale meie veel külalisorienteerujaid mandrilt, kes kõik harjutasid suvelõpu suurvõistluseks Kuressares. Samas korraldus oli väheke algeline - isegi tulemuselipikut ei prinditud välja, kuid nagu lubatud - tulemused ilmusid kodulehele hilisõhtuks. Peale päevakut suundusime Orissaarde sööma. Vaatamisväärsustest külastasime Maasi maalinnust. Oli ikka vägev ehitis, mis 13 saj mere äärde ehitati. Enne praamile minekut põikasme läbi veel Koguva sadamast, kus sai tehtud väike kohvipaus. Enne kojujõudmist põikasime läbi Virtsu tammi juurest ja Matsirannast - mõlemas kohas sai ujumas käidud. Matsirand kihas inimestest ja autodest ja telkidest.

Põnevamad päevasündmused, aga toimusid koheselt hommikul peale praamilt lahkumist, Muhu saarel. Nimelt oli plaan taas käia esivanemateradadel - otsida üles Veljo vanavanemate hauaplatsid. Teada oli, et hauaplatsid peaksid olema Muhu saare kalmistul - kuid kalmistuid on mitu, ja milline on õige, seda tuvastasime lapsepõlvemälupiltide kaudu.  Kõigepealt käisime Liival, siis Sepamäe kalmistul, edasi Muhu kalmistul. Muhu kalmistu võiks olla õige, kuid haudu me sealt ei leidnud. Kalmistud olid täis samanimelisi haudu. 

Surnuaedade vahel tiirutades jõudsime pool kogemata Paenase küla lähedusse, mis Veljo mälestustes, oli tema isa sünniküla. Uudishimust läksime külasse kondama, et äkki leiame üles talu. Ainsaks mälestuskilluks kaasas suured pirnipuud, kus 4-5 aastane Veljo viimati käis pirne korjamas. Küla oli kui tükike Vabaõhumuuseumist - kõrged, arhailised teeäärsed kiviaiad, rookatuselised hooned, vanad taluhoovid. Väga vana ja müstiline küla. Mälupiltidest polnud kasu ja pirnipuid me ei leidnud. Astusime sisse ühte turismitallu ja lootsime külaelanike abile, et tuvastada õige talukoht. Abivalmis pererahvas helistas koheselt küla teadjamutile, kelle kaasabil - isa nime ja pirnipuude järgi, sai talukoht tuvastatud. Õige aiavärav näidati meile kätte - ja öeldi, et  siin elavad ühed noored nüüd... Uudishimulikult käisime hoovis ringi ja lõpuks koputasime rehialuse uksele, andmaks teada, majaperemeestele, miks me võõrastena nende aias ringiuitame. Edasine oli kui loto võit - kõik oli lihtsalt nii uskumatu! Uued majaomanikud on ajaloohuvilised - nad olid teinud talukoha ja seal elanud inimeste kohta põhjaliku uurimistöö -  (www.rehepapp.com) kaasabil. Nad teadsid Veljo suguvõsast rohkem, kui Veljo ise. Jutu sees tuli välja, et nad olid otsinud ka elusolevaid sugulasi, kuid edutult. Nii, et rõõm meie koputusest oli mõlemapoolne. 

isatalu, Jaaniõue, Paenase

Veljo isapoolse suguvõsa järjepidevus Paenase külas on alates 1715 aastast internetti ilusti kirjapandud ja üles  riputatud. Nüüd ise ka palju teadjamad. Paenase küla on Muhu saarel üks iidsemaid. Küla ajalugu on leitav siit.

Päevalehe artikkel Kaarli tegemistest