Lapsepõlve sõbranna Birgitt on aastaid oma maakohta otsinud. Nüüd tundub, et see onn leitud. Koht asub Muhumaal - Liival. Jah, kohe praamitrassi kõrval, kuid mis sellest. Seal olles mina küll ei pannud tähele neid autode voore, mis krundilt möödusid. nii, et pole hullu midagi.
Läksin Birgitti juurde uudishimust, soovist teda kodukohvikutepäeval aidata ja lihtsalt seetõttu, et mul oli vaba aeg minemiseks. Kauplesin küll Liinat kaasa, kuid temale ei sobinud reedel kodukontorit teha. nii läksingi üksi. Hommikul 11ks olin juba kohal ja õhtul tulin koju tagasi. Birgitt ja Priit on selle paari aastaga palju jõudnud juba ära teha, kuid palju tegemisi on veel ees. Süveköök on igaljuhul valmis ja seal saigi kohvik peetud.
Ilm polnud meile armuline ja avamine saabus koos valgusshõu ja vihmavalinguga. Kuid polnud häda kedagi, natuke ebamugavust tekitas, see et nii pererahvas kui külalised olid väga väikese territooriumi peale kokku lükatud.
Mina olin seal abiks nii palju kui oskasin, aga veini ja toitude nimed olid mulle ikka võõrad ja algul mul läks ikka aega, et arusaada, mis minult sooviti.
Oli väga tore. Soovin Birtgittile ja Priidule jõudu oma asja ajamisel. On neil ikka jaksu uusi asju ikka ja jälle alustada. Väga tublid on nad :)
Suvi sai läbi ja septembris algab kool. Ka Liinal ja Kaarlil on taas koolitee jalge all. Liina läks ära Tartusse ja Kaarel tuli koos Tallinna. Kõigil kolmel algasid magistriõpingud.
Loodus tühja kohta ei salli nagu öeldakse: Liina tuppa kolis Kadri ja Kaareli toas on taas Tõnis. Ka Veljol algab kool - 19.septembril asutb ta taas sisse Merekooli uksest - ootamas tulevast laevaelektrikku.
Vahepeal peaks ikka sutsu puhkama ka: kuna nüüd on üsna stabiilselt Veljo tööaeg paigas, siis annab mul oma graafikut sättida nii, et saaks kuu sees mõne pikema pausi ka teha. Septembri keskpaigas on meil väikene Saaremaa reis plaanis. Lisaks eskurseerimisele Kuressaares ja Sõrves ps tipus, oli natuke vaja tööd ka teha ja otsida üles mõned piiripunktid ja tegeleda väheke maakorraldusega.
Külastasime Salmest leitud viikingilaeva asukohta. Tänapäevase teadaoleva info tasutal oli kohapealne info tahvel kesine ja vähe informatiivne. Olles näinud Saleme väljakaevamistest tehtud dokumentaalfilmi ootasin kohapealsest ekspositsioonist rohkem. Loodan, et nad arenevad ja täiendavad varsti need puudujäägid. Edasi põrutasime Sääre tippu, kus nautisime iseolemist. Turistide hordid olid kadunud, ainult 1 lätlaste väikebuss konutas parkimisplatsil ja asunikud võtsid päikest betoonrajatisel. Meie päralt oli maailm. Pärast käisime ka kõrval kordonis ajaluumuuseumis. Teel tagasi külastasime Tehtumardi lahingu mälestusmärki - tekkis küsimus kas ka see punamonument peaks saama teisaldatud ? Kuressaares tegime väikese jooksutiiru, käisime spas ja linnatiirul. On imeline sügis.
Vihma pole ammu sadanud ja kirdetuuled on viinud vee meie randadest ja jõgede suudmetest. Mõned pildid mälestuseks: Pärnu rand ja jõesuue.
Sprindi nädalavahetus Saaremaal sai väga ahvatlevaks peale promovideo ilmumist. Kui enne oli plaan joosta ainult sprinti, siis sprinditeatel osalemine sai otsustatud just peale video vaatamist. Tundus nii lahe see tuuliku alt punkti võtmine - kui vähe on vaja, eksju. Kuna mul oli ka puhkuseaeg, siis võtsime nõuks minna saarele juba neljapäeval ja teha kaasa kogu see Saaremaa EMV trall oma võistluste ja päevakutega. PS: öise jätan siiski vahele..
Mõeldud tehtud. Broneerisin ööbimise Mustjalale - tänud Veljole vahendamast - koha nimeks Meremehe kodu. Plaan paigas, meie Liinaga liigume Saaremaale juba neljapäeval, Kaarel ja ühinevad meiega reede keskpäevaks.
Neljapäeval jõudsime varajasemale laevale kui planeeritud ja nii saime Muhu päevakuga varem oihta hakata. Terve päev oli hoovihmaline, üle mere sõites taevaalune natuke selgines, kuid mitte kauaks. Saime suurema vihmata rajal käidud, kuid ega ilm kiita polnud. Puhus tuul ja sekka tibas väikest vihmakest. Rajalt tulles algas suurem sadu. Rada ise ja maastik olid ägedad. Kadakad, sood, karjamaa, lambad, aiad ja karjused, kivid, paekaljud ja karstialad. See kõik meenutas väga O-France karjamaid kus mõned aastad tagasi joostud sai. Edasi trippisime läbi pimeneva Saaremaa Mutjalga, mille kestel saime teada, et Kaarel on taas palavikus ja Saaremaale tuleb ainult .
Elamispaiga sisseseadmisega oli väikeseid probleeme, kuid lõpuks saime kõik toimima: peale pesumasina veekraani lahtikeeramist hakkas peasumasin tööle, peale uute patareide puhuripuldile panemist, hakkas tööle ka soojuspump. Võtme leidsime sealt kus öeldi, kuid korterilukk kuhu võti pista, pidime ise leidma, sest korterid polnud nummerdatud. Tegelikult on elamine super ja kõigi ootamatustega saime hakkama.
Reedel oli Liinal tööpäev. Mina kolasin sutsuke Mustjalas ringi, avastasin koha, kus umbes 10-15 aastat tagasi, minu esimesel Saaremaa reisil, sai kohvi joodud. Külastasin Coopi poodi, kus kõik teenindajad ja külastajad, minu suureks hämmastuseks, kandsid maske. Kella 13ks läksime bussi vastu, edasi väike söök ja siis juba taas päevakuradadele. Päevak toimus Kuressaare lossihoovis ja rannaalal. Osalejaid oli päeva lõpuks ootamatult palju - üle paarisaja. Rada oli segadust tekitav - nimelt millist musta joont võis ületada ja millist mitte.
Sprinti joosta on ju vahva: distants on lühike, punkte palju, territoorium üldiselt hea läbitavusega - kuskil nõgestes ja vaarikates sumpama ei pea. Lootus, teha enda jaoks hea jooks, oli olemas. Startisin N40 klassi alguses - see mulle meeldib, minu taga startis Maret. Olgu tempo võrdluseks öeldud, et maret sai mu kätte juba teisest punktist väljudes :D. 3 punktiga tegin viga ja jooksin tupikusse :D. Tehtud sai veel mõned valikuvead ja muudki. Igaljuhul raja sain läbitud, mis ongi ju olulisem. Edasi vahetasin riided, tõin auto võistluskeskusesse lähemale ja hakkasin ootama oma eliitklassi võistlejaid: ja Liinat. Esimeses ajavõtupunktis edestas Liinat, kuid lõpuprotokollis leiame Liina ikka eespoolt. peab veel kaardilugemist harjutama ja kui see selgeks saab, siis ega Liinal pikka pidu ole. Tegelikult lootust ei tohi ju kaotada, kui trenni tegema hakata, on kõik võimalik.Peale võistlust sõime ja jõime ja vaatasime eliitklasside võistlusülekannet. Väga mõnus oli. Hilkem saatsime bussi peale ja ise sõitsime tagasi Mustjalasse, et enne öist jooksu veid puhata.
Meie Liinaga loomulikult öisel ei jooksnud, kuid lihtsalt võistluskeskuses olemise ja sotsialiseerumise vastu polnud meil midagi. Öine võistluskeskus oli meie ööbimiskohast kiviga visata ja nii tunnike enne võistluse algust end sinna vedasimegi. Nõudsime küaliskeskusest kooki ja jooki ning mõnus suveõhtu saigi alguse. Kolla pakkus end meile seltsi. Igati mõnus algus. Korra käisime Margitiga ka stardist läbi ja hiljem ootasime ja refreshisime GPS ülekannet finishi alas. Oli tore, kuid ilm oli ikka jahe - mütsid peas augusti kuus :D.
Pühapäeval oli sprinditeate päev. algul mul puudus plaan minna ka sprinditeatele, kuid pärast avaldatud videoklippi, tekkis mul soov ka ise seal Leedri külas joosta. Andsin SRD klubile oma jooksusoovist teada ja Ella leidis mulle võistkonna. Jooksin I vahetust. Kaart oli hästi loetav ja läbikäigud kergesti näha, kuid selle hoolimata tulid sisse mõned vead. Kuid kaart ja rada ja maastik mulle väga meeldisid. Liina jooksis meie põhiklassi võistkonnas II meeste vahetust.
Oli vahva o-nädalavahetus. Kõik need 5 üritust olid hästi korraldatud. Kiitus vaevanägijatele!
Laev lasi end seekord pikalt oodata, kuid lõpuks jõudis Veljo siiski koju. Teisipäeva hommikul korjasin ta Paldiski sadamast peale. Läbi Rohuküla jõudsime Pärnusse. Suur kuumus on tagasi. Puhkuse jaoks meil plaane tehtud pole. Teeme seda, mis pähe tuleb. Esimesena tuli Veljol pähe minna aastajooksule. Mõeldud tehtud. Mina 1,5 km distantsi jooksul end vaevama ei hakanud, seevastu Veljo jooksis, vigastusele vaatamata.
Neljapäev on ju päevaku päev. Pärnumaa Raeküla päevak asukohana meid üldse ei kutsunud. Otsustasime teha hoopis väikse o-reisi, mis viis meid Saaremaale. Saaremaal toimus päevak Valjala alevis. Ilm oli kuum ja joosta raske. Jooksin 3,2 km rada. Alevis suutsin leida põldmarjapõõsa koos lõikeheintega, mis mu jalad ära lõhkusid, nüüd on mul jalas Pipi triibulised põlvikud. Päevaku lõpus sai end aiavoolikust ära pesta, nii juhtuski, et me Saaremaal muid veerõõme maitsta ei saanudki. Suvisel Saaremaa päevakul oli peale meie veel külalisorienteerujaid mandrilt, kes kõik harjutasid suvelõpu suurvõistluseks Kuressares. Samas korraldus oli väheke algeline - isegi tulemuselipikut ei prinditud välja, kuid nagu lubatud - tulemused ilmusid kodulehele hilisõhtuks. Peale päevakut suundusime Orissaarde sööma. Vaatamisväärsustest külastasime Maasi maalinnust. Oli ikka vägev ehitis, mis 13 saj mere äärde ehitati. Enne praamile minekut põikasme läbi veel Koguva sadamast, kus sai tehtud väike kohvipaus. Enne kojujõudmist põikasime läbi Virtsu tammi juurest ja Matsirannast - mõlemas kohas sai ujumas käidud. Matsirand kihas inimestest ja autodest ja telkidest.
Põnevamad päevasündmused, aga toimusid koheselt hommikul peale praamilt lahkumist, Muhu saarel. Nimelt oli plaan taas käia esivanemateradadel - otsida üles Veljo vanavanemate hauaplatsid. Teada oli, et hauaplatsid peaksid olema Muhu saare kalmistul - kuid kalmistuid on mitu, ja milline on õige, seda tuvastasime lapsepõlvemälupiltide kaudu. Kõigepealt käisime Liival, siis Sepamäe kalmistul, edasi Muhu kalmistul. Muhu kalmistu võiks olla õige, kuid haudu me sealt ei leidnud. Kalmistud olid täis samanimelisi haudu.
Surnuaedade vahel tiirutades jõudsime pool kogemata Paenase küla lähedusse, mis Veljo mälestustes, oli tema isa sünniküla. Uudishimust läksime külasse kondama, et äkki leiame üles talu. Ainsaks mälestuskilluks kaasas suured pirnipuud, kus 4-5 aastane Veljo viimati käis pirne korjamas. Küla oli kui tükike Vabaõhumuuseumist - kõrged, arhailised teeäärsed kiviaiad, rookatuselised hooned, vanad taluhoovid. Väga vana ja müstiline küla. Mälupiltidest polnud kasu ja pirnipuid me ei leidnud. Astusime sisse ühte turismitallu ja lootsime külaelanike abile, et tuvastada õige talukoht. Abivalmis pererahvas helistas koheselt küla teadjamutile, kelle kaasabil - isa nime ja pirnipuude järgi, sai talukoht tuvastatud. Õige aiavärav näidati meile kätte - ja öeldi, et siin elavad ühed noored nüüd... Uudishimulikult käisime hoovis ringi ja lõpuks koputasime rehialuse uksele, andmaks teada, majaperemeestele, miks me võõrastena nende aias ringiuitame. Edasine oli kui loto võit - kõik oli lihtsalt nii uskumatu! Uued majaomanikud on ajaloohuvilised - nad olid teinud talukoha ja seal elanud inimeste kohta põhjaliku uurimistöö - (www.rehepapp.com) kaasabil. Nad teadsid Veljo suguvõsast rohkem, kui Veljo ise. Jutu sees tuli välja, et nad olid otsinud ka elusolevaid sugulasi, kuid edutult. Nii, et rõõm meie koputusest oli mõlemapoolne.
isatalu, Jaaniõue, Paenase
Veljo isapoolse suguvõsa järjepidevus Paenase külas on alates 1715 aastast internetti ilusti kirjapandud ja üles riputatud. Nüüd ise ka palju teadjamad. Paenase küla on Muhu saarel üks iidsemaid. Küla ajalugu on leitav siit.
Nädalane puhkuse periood algas juba kolmapäevast. Üllatuslikult tuli Veljo seekord koju tagasi hoopis lennukiga, nii et kolmapäeva öösel alustasin puhkust justnimelt lennujaamast. Ilm oli suviselt soe, kella ühe ajal öösel näitas termomeeter üle 20 kraadi sooja, oli tuulevaikne.
Põrutasime Pärnusse, et naasta tagasi alles 23ks.
kolmapäeva elasime sisse ja puhkasime, neljapäeval käisime Toris Pärnumaa neljapäevakul. Reedel pakkisime asjad kokku ja nädalalõpp Saaremaal võis alata. Ilm oli vihmane ja tuuline. Tahtsin veel kella ära käia Koigi rabas, kuid kehvad ilmaolud sundisid meid otse Kuressaarde suunduma. Kuressaare kesklinnas polnud mul varem õnnestunud käia, kuid see on imeilus. Saan aru, et ehitustööd on veel lõpetamisejärgus, kuid tulemus on väga hea.
Reede õhtupooliku veetsime Kuressaare teatris hooaja esietendusel "Röövsaak". Saal oli saanud väikse värskenduskuuri - anti teada, et nüüd on saalis radiaatorid ning pleede enam ei jagata.
Laupäeval toimus, meie Saaremaa reisi peasündmus Ultima Thule maraton. Veljo osales maratoni distantsil ja mina läbisin 10km. Ilm oli ilus, kuid tuuline. Minu eesmärk oli 2tunniga ära joosta 10 km, käia pesus ning süüa ja jõuda õigeks ajaks Veljo 26 km le, et anda talle üle manustamist ootavad jõugeelid. Olin ajagraafikus ning kokkulepitud teeninduspunktid töötasid. Minu 10km aeg oli 1:13, 49 ja Velo jooksis maratoni ajaga 3:21,26. Enda jooksu kohta nii palju, et esimesed 6 km oli ok, kuid siis andis tunda, see, et ma pole selliseid 1tunni või vähe pikemaid treeninguid teinud. Joosta jõudsin, kuid tempo langes. Vähemalt ei käinud ma kordagi. Edasi suundusime massaažile. Mina sain klassikalise masaaazi ja Veljo proovis mudast lõõgastust. Hiljem tegime tiiru SPAs ja kinnitasime keha. Õhtul sai veel muulil jalutatud.
Pühapäeval ootas meid Kuressaare Õunakohvikutepäev, ilmateade lubas maru ja tuult ja vihma. Ja see kõik oli pühapäeva hommikuks kohal. Õunakohvikutepäev algas kella 12st. Valisime endale välja kalalise koha ja läksime proovima angerjasuppi. Ilm oli külm, vihmane ja tuuline. Õuna Maiuse koht jäi meie poolt ka ainumaks külastuskohaks. Otsustasime ilma tõttu varem mandrile tagasi sõita, kuid sama moodi mõtlejaid oli palju. Nii me saimegi sadamas paar tundi üldjärjekorras oodata enne kui tunnikese enne oma laeva lõpuks Saaremaalt minema saime. Oli tore ja väga oodatud nädalavahetus. Aitäh, kallis :) . Natuke ilm mängis mäkra, kuid enamuse planeeritust saime ilusasti tehtud. ps: Praamil kohtasin ka ammust sõbrannat ja kooliõde Kadrit koos oma kaksikõe perega. Oli meeldiv taaskohtuminen :)
