Libahundi jälg Haabersti100 ja kogukonnapoe koosolek

Libahundile minek, siin koroonaaegsel ajal, polnud algselt mul üldsegi plaanis. Lisaks ei köitnud, mind Kakumäe-Haabersti piirkond, kuid siis sain Margitilt kutse minna koos karusid ja hunte otsima. Samas mind natuke ikka huvitasid need uued võistluste korraldamise lahendused leevendustega Eestis, kus kõik ei ole veel lubatud, kuid ühtteist siiski.

Startisime peale 12 päeval ja Margiti soovil siirdusime Kakumäe poolsaare poole. Meil kummalgil ei olnud tähtis tugevalt skoorida, vaid meid innustas uus tundmatu koht ja koosveedetud kvaliteetaeg. Kaart ja leitud punktid olid lihtsalt boonuseks. Kokku seiklesime 23 km ja kogusime 119 punkti.

Natuke ka meie teekonnast siiski ka. Pidime nentima, et lisaks tiheasustusele oli seal Vabaõhumuuseumi kandis piisavalt  metsa, kus karu end poegadega otsijate eest peita sai. Leidsime ka vihmametsalise kraavi, mille otsas ootas meid punkt. Punkt 261 jaoks küsisime kohalikelt nõu ja nii sai leitud sobiv värav. Kakumäe ps idapoolne rand on kõrge kaldaga ja kaldal on ilus jalutusrada. Pole imestada, et tavainimene pääseb rannaalale kahelt poolt ainult, kuid mitte keskelt. Meie eesmärk oli jõuda poolsaare tippu tuuleveski/majaka juurde. Sealne üllatus oli ikka päris huvitav. Punkt asus majaka aluses vanas lagunenud hoones, mille ees seisis 2 jalgratast kui sinna jõudsime. Arvasin, et tegu on jalgratta tiimiga, kes samuti huntide jälgi otsivad, kuid võta näpust, seal olid kohalikud hoolivad noored, kes hoiatasid meid määrivate seinte eest ja näitasid meile tuld, et saaksime oma punkti kenasti võetud. aitäh teile :) Edasi algas tagasitee. Noppisime mõned rannikuäärsed punktid, kuid hätta jäime hoopis punktiga 256, mis lõpuks jäigi meil võtmata, sest me ei näinud/leidnud tähist. Kuid enne kui punktipiirkonda üldse jõudsime tuli meil ületada Tiskre oja. Lähenesime punktile 127st ehk ülalt. Mingil hetkel saime aru, et kuiva jalaga meil jõeületus ei õnnestu. Sobivaim koht oli kohe suure tee kõrval olev jõe käänak. Margit ehitas silla enne kui ma jõudsin veel mõtlemagi hakata kuidas üle saada. Kahest roikast ehitatud sild päästis meid suuremast suplusest. Jõest üle saades suundusime 256 poole. Järsaku leidsime, kuid punkti kahjuks mitte. Natuke jäi see ebaõnn kripeldama, kuid see -eest saime tugevad jõeületuse emotsioonid.

Tulemuste üleslaadimisega läks ka natuke aega, sest meie tulemus esialgsetes tulemustes puudus. Mobo äpp töötas meie käes ilusti ja mingisuguseid mittetöötamise märke me punktide võtmisel ei täheldanud, kuid  korraldajad väitsid, et meil puudub finishi skänn. Meie õnneks Mobo oli kõik meie skaneeringud salvestanud. Saatsime finishipunkti võtmisest Veikole pildi ja nii saime meiegi tulemuse. Natuke hiljem, aga siiski oleme nüüd kenasti lõpetajate nimekirjas.

Oli imeline kevadpäev, suurepärases seltskonnas. Avastasime uusi kohti ja paiku. Linna vahel peaaegu ei käinudki. Aitäh, Margit kutsumast ja kaasteeliseks olemast. Kindlasti läheme veel koos rogainirajale. 

Pühapäeval suundusime maale, et käia ära Kaie korraldatud matkal ja Leesi Tarwitajate Ühisuse üldkoosolekul. Liina ja Kaarel käisid mööda randa matkamas ja mina toimetasin kodus ja ajasin juttu külaplatsil Pizza Sofia pizzameistrite ja külarahvaga. 

Poe koosoleku päevakorras oli  poepidamine: kas teha seda ise või operaatori kaudu. Koosolek oli pikk ja lainetav. Lõpuks otsustati, et ühisus proovib ikka ise läbi ühisuse OÜ seda poepidamist. Eks näis mis sest asjast edasi saab. Igal juhul on ühisus  vabatahtlikega maja korda tegemisel, palju vaeva näinud. Kas selles majas sel aastal ka tegelikult poodi peetakse, eks seda näitab aeg.

Leevenduste tuules...

esiteks: Kaubanduskeskuste avanemisel otsustasime kohe esimesel päeval minna osturetkele. Poest oli vaja uusi jalavarje ja Kaarlil oli vaja uusi teksaseid. Külastusajaks sobis ilusti tööpäeva lõpp - nii umbes 19:30 paiku jõudsime Ülemiste keskusesse. Inimesi oli vähe, ainuke koht, kus inimestega vähegi kokku puutusime oli keskuse sissekäik. Mujal oli inimesi harvalt.

teiseks: piiride avanemisel Lätiga otsustasime niisamuti kohe Lätimaad külastada. Liinal oli vaja Riiast ära tuua oma riided jm vajalikus asjad, mis kiire-kiire ajal märtsi algul maha ununesid. Korjasime asjad kokku ja tegime elamise korda. Siit meie sõpradele ka väike üleskutse/ettepanek: kel on kevad-suvisel perioodil plaan sõita Riiga väikesele puhkusele, siis Liina korter sobib suurepäraselt nädalalõpu peatuspaigaks. Magamiskohti on 3, vajadusel võib madratsi ise kaasa võtta, kui juhtub rohkem inimesi olema. Tasu on minimaalne. Huvi korral võtta ühendust Liinaga või minuga. Piirilt olid kõik piiritõkestavad atribuudid ära koristatud ja piiriületus toimus niisama sujuvalt kui mõni kuu tagasi.

Pirita uudiseid ka: Pirital- Kõrkja saarel on tänavu maastikuhoolduseks veised rohtu näksima saadetud. Käisime ka ise neid rohusööjaid oma silmaga üle vaatamas. Jõe äärsetele luhtadele pidid tulema ka lambad, eks näis millal ja kui hästi nad saavad hoitud Lasnamäe grillitajate eest.

Sellest nädalast hakkavad ka traditsioonilise o-päevakud. Stardiaeg on küll pikem ja eelregistreeritud stardiajal saab startida, kuid muus osas on päevak nagu varemalt. Veljo käis ka korraks kodus. esmaspäeval saabus Sillamäelt, et teisipäeva lõunaaeg juba taas Soomemaale minna. Koos käisime ja vaatasime need lehmad ära.

Sõit Rakett69 pardal, päris algusest lõpuni

Raketi saate traali-vaali on meie peres juba mitu aastat vaikselt susisenud. 4 aastat tagasi käis ka Liina Kaarliga koos saatesse katsetamas. Varemalt meie perest keegi edasi ei saanud, see-eest sai  vahepeal  hoopis Rimmole kaasa elatud. Kaarel oli küll ainus osaleja perest, kuid ekraanile pääsesid veel Liis, Laura ja Andreski, kui teadusteatri salvestusel käidi. Tüdrukud olid ilusasti vabatahtlikena osalised Kaarli etenduses ja Andres sai publiku seast kaameramehe poolt kinni püütud. Liina küll TV pildile ei pääsenud, kuid seevastu sai ta saatemeeskonna poolt lubatud viimase 3 saate salvestusele ja nägi saatevalmimise köögipoolt. Huvitav kogemus igal juhul, kuid sellest kirjutab Liina ise pikemalt. Mina otseselt Raketi saatesse kuidagi oma panust ei jätnud ja hoidsin end tagalasse. Kuid oli väga põnev, kuidas sõbrad, tuttavad, töökaaslased - kõik Kaarlile kaasa elasid ja talle pöialt hoidsid. Oli huvitav ja lahe saade. Kaarlil oli õnne ja ebaõnne sel teel. Lõpuks oli see lihtsalt üks telesaade ja üks võistlus, kus võitajaks saab olla ainult üks. Kaarli III koht oli igas tahes vägev saavutus ja mina olen tema üle uhke.
 



 nagu Kaarel ütles: "Raketi lend sai läbi, kuid Vesilind lendab edasi." Tuult tiibadesse sulle uutel lendudel, Kaarel!

Liina muljed salvestustelt

Seoses eriolukorra algusega 13. märtsil, tulin mina Lätist Eestisse koju ära. Algselt oli mul plaanis sõita Taani sõbrannale külla, aga see jäi kahjuks ära. Nii ma siis olin siin kodus ning mõtlesin, et mida oma ajaga siis peale hakata. Kaarel oli just Tallinna tulemas ning temalt sain teada, et tal on Rakett 69 võtted kaks päeva. Kuna mina pole kunagi võtetel käinud, siis kohe küsisin, et kas ma tohin tulla neid vaatama. Paar kõne hiljem sain teada, et võin tulla küll.

Nii me siis läksimegi Kaarliga märtsikuu hommikul kell 8 Proto avastuskeskusesse Noblessneris. Selleks hetkes oli saatesse veel alles jäänud 5 võitlejat. Võtete hommikul pidid kõik allkirjastama paberi, et kust nad tulnud on ja ega nad viirusega kokku pole puutunud. Sai hommikusööki, võistlejatele ja kohtunikele tehti meiki, anti intervjuusid ning nii umbes 2h pärast hakkas filmimine. Huvitaval kombel sissejuhatuste ning kõige muu filmimine võttis ikka suht palju aega, mida ma ei osanud üldse ette kujutada. Nii põnev. Ülesannete alguseks sättisin ennast ilusasti režissööri ekraanide taha istuma ning võistlus võis minu jaoks alata.

Ma ülesannetest väga ei kirjuta, võite ise neid kõiki järelvaatamisest vaadata.

Ühe saate tegemine võtab ikka palju aega, väga palju ootamist ja uuesti tegemist. Igatahes väga huvitav kogemus ja seiklusrohked ning emotsionaalsed kaks päeva, kui kokku filmiti kolm viimast eetris olnud osa. Kui kellelgi on vähegi võimalust minna salvestustele, soovitan soojalt.

Kaarli raketi muljed.

Samal ajal kui muu spordirahvas oli sunnitud istuma koduseinte vahel, võistlesin mina Rakett69 teadusvõistlusel. Eks seda võistlust saab paljuski võrrelda iga muu spordivõistlusega, mida inimesed on harjunud tele vahendusel vaatama. Õhus on pinge, erinevad võistkonnad. Kunagi ei tea, kes võidab. Vaatajatele tekivad lemmikud, ülesanded on kiiruse peale, draama jne. Ning samal ajal õpitakse ka midagi uut. Ma usun selline võistluslik element ongi põhjus, miks Rakett69 iga aastaga aina populaarsem on. Aga nüüd minu kogemustest.

Ees kirjeldatud hasardiga olen ka mina vaadanud Raketi saateid maast madalast peale. Kujutasin ette kuidas ka mina ükskord seal võistlen. Esmakordselt saate katsetele läksin 10.klassis. Sain edasi ka Teaduslabürinti, kuid seal vedas närv alt. Proovisin saada 5 kiireima hulka, aga tegelt oleks pidanud rõhuma rohkem kohtunikele lahenduskäikude seletamisele. Tollel aastal võitis Karl-Wilhelm. Aasta hiljem läksin ma peale liiga enesekindlalt ning ei jõudnud Teaduslabürintigi. Veel aasta hiljem ehk eelmine aasta jõudsin Teaduslabürinti, kuid labürindis endiselt veidi kiirustasin ning koht saates jäi saamata. See on nüüd puhas spekulatsioon, aga ma pakuks, et ma olin üks esimeste seas, kes jäi välja. Eks kurb on alati vaadata hooaegu kui tead, et veidi targemini tegutsedes oleksid ka võistlejate hulgas olnud.

Jõuame sellesse aastasse. Juba varem oli teada, et Raketi katsete kuupäevad kattuvad osaliselt Baltic Junior Cup-iga, täpsemalt tavarajaga. Kuna ka Kustu soovis kandideerida Raketti, siis üritasime saatemeeskonnaga läbi rääkida, et kas oleks võimalik mingit erandit meile teha. Õhtul enne tavarada saime lõpliku vastuse, et ei saa. Nii ohverdasingi enda tavaraja võistluse ja tulin ööpimeduses Lätist Siguldast tagasi Eestisse. Kustu ohverdas Raketi ja jäi Siguldasse. Elu on valikute küsimus.
Enne teaduslabürinti on kaks eraldi vooru. Esimene on ülesannete lahendamine ja teine kohtunikega vestlemine. Ülesannete lahendamine läks väga hästi ning tundisn end enesekindlalt. Kohtunike vestlusvoor läks aga täiesti metsa. Küsiti väga nõmedaid küsimusi ja anti ülesandeid, mille lahendamisega ma ei osanud kuskilt alustada. A'la "Miks sa ei peaks saama saatesse?" ja "Palju sööb keskmine eestlane aastas pitsat?". Peale seda mõtlesin, et no okei, järgmine aasta tagasi. Õnneks kutsuti mind ikkagi Teaduslabürinti. Elu andis teise võimaluse. Teaduslabürinti läksin seekord taktikaga seletada lahendusi kohtunikele ning aja peale mitte liiga palju mõtelda. Panustasin sellele, et osutun kohtunike valituks. Tundub, et ma sain üsna kindlalt saatesse, sest minu nimi jäeti meelega viimaseks. Aigar Vaigu ütles isegi, et nimed otsas, näeme aasta pärast ning siis leidis omal taskust veel ühe nime. Minu nime. Seda õnnejoovastust, kui minu nimi öeldi, ei saa millegagi võrrelda. 4 aastat proovimist tasus lõpuks ära. Edasine on juba suuresti ajalugu, kuid kirjutan siin natuke telgitagustest.

Esiteks kõik meeskonnasaated filmitakse ära ühe nädala jooksul juba novembris. Kaks saadet päevas, neli päeva järjest + ettevalmistavad päevad veel ette. Üsna karm periood, aga õnneks me sinised püsisime viimase päevani veel kõik koos. Uhke oli ikka viimasel päeval stuudiosse kohale tulla nii, et meid siniseid oli rohkem kui kõiki teisi kokku. See peaks olema rekord, kui kaua on üks meeskond püsinud täies koosseisus.
Peale meekonnasaadete filmimisi tuli pikem paus, siis filmiti teadusteatrieelne saade, persoonilood ja tuli teadusteater.

Teadusteatri taustaks nii palju, et tegelikult ei tule võistlejad päris hommikul kohale ja ei lähe kohe kaamera ette. Filmimisele eelnevad kaks päeva, millal viimistletakse kõigi etteasted ilusaks. Või noh meie puhul öeldi pooltele, et teie etteaste ei kõlba kuhugi ja tehke seda ja seda paremaks. Mina sealhulgas :) Põhimõtteliselt tegin ma 3-4 korda oma etenduse totaalselt ümber kuni see sobis saatemeeskonnale. Ja kui nüüd tagasi vaadata, siis tõesti mu eelnevad variandid oleksid mu arvatavasti duelli saatnud. Kõige hullem selle juures oli, et vähem kui 24h enne saate filmimist ei olnud mul veel korralikku etendustki. Oli ainult kasvuhoone, mille ma eelmisel õhtul/öösel  olin ehitanud. Olukord oli pingeline. Õnneks kastanite tulest toomine ei ole mulle võõras ning suutsin valmis mõelda teadusteatri, mis ka saatemeeskonnale meeldiks. Pingutus tasus end ära ning duell mind ei ohustanud.

 Rohkemate saadete kohta eriti midagi juurde ei olegi öelda. Võib-olla natuke selle viimase saate kohta, kus ma välja langesin. Mu õhupalliauto liikus nii vähe, sest ma olin kõrt üsna kaua kinni hoidnud. Lahti lastes jäi kõrs pooleldi suletuks, mis tingis väiksema tõukejõu ja väiksema liikumise. Tagantjärele mõeldes oli õhupalliauto tõesti halb valik. Õhupalliga saab teha kiirelt ja lihtsalt auto, mis sõidaks 10m, aga 20m sõitvat autot on antud vahenditest peaaegu võimatu valmistada. Pärast kodus rahulikult samadest vahenditest uuesti autot ehitada proovides sain ma maksimumdistantsiks 15m. Kõige lollikindlam oleks olnud tavaline tagasitõmmatav kummimootorauto.

Duellist nii palju, et tingimused olid meil mõlemal võrdsed ning ma ise olin lasknud oma kõrvadest läbi selle info, et antud juhisega klots on ka lahenduses vajalik. Erinevalt saates väidetust ei oleks ma pidanud klotsi teistpidi pöörama, vaid juhise klotsi pealt ära tõmbama. Juhise alt tuli välja nr 16. Ilma nr 16-ta ei ole maagilist ruutu võimalik lahendada ning taaskord lahendasin võimatut ülesannet.
Elu õpetab ning õnn soosib tugevamaid. Seega edu finalistidele ja las parim võitku!

Pikknõmme püsirada ettevalmistused

Mai esimesel nädalal on Kaarel ka juba kolmapäevast kodune olnud. Reedesel - vabal päeval, käisime Kaarliga Rohuneeme kaarti taasavastamas. Lõunapoolsel kaardiosal ma polnudki varem käinud. Avastasin, et Püünsi metsade vahel on lumerohkematel aegadel ka suusarajad. Metsaalune on kivine nagu Käsmus, Tapurlas või meie enda Juminda poolsaare mets. Läbisin jalutades lühikese raja, selajal kui Kaarel oma tunnist metsajooksu tegi. Hea oli metsas näha õigeid punktitähiseid, mitte ei pidanud puude küljest väikseid lipikuid otsima.

Laupäeva hommikul suundusime Kõrvemaale Pikknõmmele püsiraja punktikohti üle vaatama ja märgistama. Kaarel jooksis läbi kaugemad kaared ja meile Liinaga jäid lühemad sutsakad.

Tagasi auto juurde jõudsime samaaegselt. Kaarel käis ka ujumas. Taliujumisest on ikka kasu olnud. Mina-lapsevanemana ei tekitanud sellest enda jaoks probleemi, vesi külm vms.

Kevad on ikka ilus aastaaeg. Peale metsas käiku, kinnitasime keha Kõrvemaa puhkekeskuses. Sealt edasi sõitsime maale ära. Keerasime lahti veed ja toa uksed - ees ootas ootamatus..

Tundub, et keegi oli meie äraolekul, meie elamises ringi käinud. Tegude jälgi võib vaadata piltidelt. Uksed olid lukus, midagi lõhutud polnud, midagi kadunud ka justkui polnud. Miks, või kes või milleks on arusaamatu...

Lahtised sahtlid,tehtud oli tuld -  midagi oli põletatud..

Väike puhkuseaeg aprilli ja mai vahel

Aprilli esimeses pooles sai vabade päevadeta tööd tehtud ja nii see väike tööpaus aprilli ja mai vahele jäigi. Minipuhkus sattus ilusti Veljo kodus olemiseajale. Kolmapäeva pealelõunal võtsime suuna Pärnu poole. 

Plaan oli puhata, teha trenni. Kuid juhtus nii, et seekord tegin trenni ainult mina, sest Veljo põlv hakkas nii hullust häda tegema, et trenni tegemisest ei tulnud midagi välja. Õnneks jalutamisel põlv haiget ei teinud.
Seekord käisime Jõulumäe kaardilt lõunapoolsema karjääri poolt lõunasuunas edasi. Mulle meeldivad need Pärnumaa männimetsad. Õnneks on suur osa inimesed metsas käimisest  ka tüdinenud ja ootavad pikisilmi kaubanduskeskuste aegu tagasi - metsades enam inimesi ei kohta. Pühapäeval tegin  Valgerannas avastamistiiru, sel ajal kui isad-pojad diskgolfi mängisid.

Veel sai lapatud vanu Pärnumaa kaardikaustu, kust ootamatult mõned kaugemad tuttavad kohad ka kogemata välja ilmusid. Üks kaart tundus koledasti tuttav, kuid ei osanud seda must-valget kaarti kuidagi Pärnumaa kaardialadega seostada. Kuna kaartidel oli vanasti keelatud asukohta panna, siis peale tuttava mälupildi, polnud millestki kinni hakata. Ei näinud või ei osanud arvata, et tegu hoopis Põhja-Eesti kaardistusega. Abi sain, sellelt , kes selle kaardiga metsas jooksis. Just, just tegu oli Marje Viirmanni kaardiga aastast 1980. Kaardiks Sõitme-Andineeme, kaarti läbivat teed olen sadu kordi sõitnud.  

Esmaspäeva hommikul sõitsime mõlemad tööle. Meteor ootas merejõmme Paljassaares, õhtuks oldi juba Helsinkis.