Sise-o Tabasalus, puude lõhkumine. Haapsalu maateejooks ja Andrese sünnipäev

 Märtsi kuu viimane neljapäev sai veedetud Tabasalu günaasiumis sise orienteerudes. VEljo tuli koos Indreku ja Anne-Lyga Pärnust ja mina Jürist. Liina kahjuks ei jõudnud, kuigi ta tuli ka neljapäeva õhtuks Tallinna.Sise-ost väga rääkida ei taha - tegin seal tont-teab mida ja arusaamatu on üsimus, miks ma nii neid etappe läbisin ja miks ma ei näinud otseteid. Minu komistuskiviks sai etapp 14-15 :(. Ünneks sain tulemuse ja ei olnud ka viimane, kuid sooritusega ma rahul polnud. Veljo jäi linna ja aitas vanaemale saunapuud ära teha. Reede ühtu viis meid Paliverre Veljo õele külla, et sealt suunda Haapsallu maanteejooksule, kus Veljo end kirja pani.

Kogu edasise plaani lõi uppi teel Paliverre toimunud telefoni kõne, kus anti teada, et Veljo peab esmaspäevast tööle minema. Ilm oli ilus, kuid külm ja tuuline. Mina käisin mööda vana raudteetammi oma kella ja tegin pilte. Kaarlile ja Liinale saatsin "live" ülekandena pilte Raineri edusammudest jooksurajal. Olgu öeldud, et Rainer võitiski jooksu. Veljo aeg oli 43:15. Peale Haapsalus toimunud jooksu suundusime Tallinna asemel Pärnusse, kus pakiti reisikott. Õhtu veetsime telekat vaadates, et hommikul startida Tallinna Andrese sünnipäevale.

Andrese sünnipäev möödus perekeskel. Sõime lõuan-hommikusööki. Magustoiduks pannkoogid. Desserdiks olid Korea reisi piltide vaatamine ja reisimuljetamine.

Kaarli lõpetamine - kraad Tartu Ülikoolist

 

Kolm aastat ülikoolis on möödunud kiiresti. Huivtavad ajad on olnud - algul oli ülikoolis käimine prognoositav Kaarli jaoks: käia koolis, teha trenni nii palju kui võimalik, mahutada ära kõik treeninglaagrid ja välismaasõidud nii ajagraafikusse, et kool ka kõrvalt tehtud saaks. Hinded ei olnud olulised, sest esimese poolaasta stip oli juba eelnevate heade saavutustega tagatud. Kuid 2020 aasta algas kurjakuulutavalt : veebruaris ja märtsis oldi veel hispaanias laagris ja siis pandid maailm lukku: ära jäid planeeritud võistlused, laagrid. Aeg anti koolile pühendumiseks ja sedagi sai teha koduseinte vahel, lukustatud uste taga.

Mõnel võistlusel ju noormees käis, kuid suurema osa ajast pühendas õppimisele. Hinded tõusid kõrgustesse ja maximum stip teeniti ära. Oleks kohe alguses rohkem õppinud, oleks lõpetamisel  olnud cum laude. Igaljuhul ülikool on tehtud. Edasised kooliteed toovad noormehe hetkel Tallinna tagasi - eesootavad magistriõpingud TalTechis.

Lõpetamise päevast ka natuke. Tulime Veljoga Pärnust Tartusse, Andres tuli Tallinnast,  Tartust ja rohkem meid lõpetamisel polnudki. Liina ja Liis  sõitsid ju Ameerikasse, Laura oli laagris, vanaemadele tehti õhtul kodune kohvijoomine.

Andres vaatas ülekannet ülikooli rõdult, kuid ülejäänutega vaatasime ülekannet õuest suurelt ekraanilt. Hiljem tegime väikese lõuna Aparaaditehases ja olidki lõpetamise pidustused läbi.

Pärast sõitsime Külli  juurest Heimtalist läbi - väike tagasisõidu kohvipaus. 

Tartu aeg Kaarlil siis selleks korraks läbi. Nüüd on Liina kord - eks näis kas neiu saab Tartu ülikooli soovitud erialal magistriõpinguid alustada.

Libahundijälg Prangli saarel

 

Libahundijälje otsimine Prangli saarel on juba mitmeid aasta oodatud sünndmus, kuid ikka ja jälle on midagi mis on jälje otsimise ära jätnud. Küll oli põhjus Covidis küll liigsuures tuules jne.  Algselt oli plaan minna koos Margiti ja Raivoga, kuid viimasel hetkel asendatud kuupäevad enam Raivole ei sobinnud, seega ühines meie võistkonnaga hoopis Maire.

Margit jõudis Tallinnasse juba reede õhtul ja hommikul varavara, enne kukke ja koitu, kell 7 olime juba Vimka parklas ja bussis, mis meid sadamasse pidi viima. Väljas ladistas vihm. Leppneeme sadam oli väike, kuid laev see eest suur, avar ja kahekorruseline. Sõit saarele läks viperusteta, seltsiks laevalt ostetud kohv, hea seltskond ja rajaplaan. Ega tegelikult me suurt plaani teinudki: kaheseid lisapunkte planeeringusse ei pannnud (neid me lõpuks ei saanud ka), ühe 4 punktide plaani viisime läbi ja rajal sai teinegi tehtud ehk sealt 8 lisapunkti. Võtsime ära kõik idapoolsed punktid, sutsu lõunast, kesksaart ja läänepoolsed punktid sadama ümbrusest.

Suures pildis läks meil hästi: orienteerumisvigu ei teinud (v.a 1 millest hiljem pikemalt), punktid tulid kiiresti kätte, lisaülesannetega saime hakkama, liikuvale punktile pihta ei saanud, lisaülesandeid sai samuti sooritatud. 75 punkti võitmine - oli käkitegu. Otse punktile peale - õnnestus. Kuid mis siis juhtus, mis läks meil nihu? Punktist 46 oli plaan minna punkti 31, kuid meie jõudsime hoopis punkti 52!! Enda teada, me eksinud polnud, jah saime aru, et oleme jõudnud plaanitust kaugemale - meri tuli ju vastu... eeldasime, et jõudsime punkti 93 vot selline lugu siis. Edasi võitsime üle õõtsuva soise kaldaääre minnes punkti 48 ja 38 ja mänglevalt 75. Poes tegime ost 3,50 eest. Vihmasadu lakkas üsna pea peale stardipauku. Oli väga lahe päev. Suur tänu Margitele ja Mairele suurepärase päeva eest. Tulemused.  Mandrile jõudsime tagasi 15:30ks, samal ajal jõudis Tallinna sadamasse ka Veljo laev Soomest. Piritale jõudsime samaaegselt. Õhtuks jõudsime Pärnusse.

Liina sõitis öösel koos Elise ja Andresega Kreekasse purjetama.

Tallinna Maraton ja koolialguse pidusöök

 

1 tsükkel 3 nädalasest töövahetusest sai Veljol vahetult enne Tallinna Maratoni läbi. Suurel konteinerlaeval, kus Veljo hetkel töötab, pole ei jooksulinti ega pole võimalust ka sadamas minna jooksuringile. Ehk noormees läks maratoni jooksma nii, et eelneval 3 nädalal ta jooksnud polnud.

Saatsin ta maratoni starti ja ise läksin, et vastavalt ettekirjutatud graafikule raja ääres vajalikud geelid ja turgutusvahhendid Veljole kätte anda. Vahepealsed "puhkehetked" sisustasin poes käimise ja söögitegemise jms. 36 km, ehk viimases geelipunktis ühinesin Veljoga, ja saatsin teda rattal finishisse. Lõpp oli raske, kuid maraton sai läbitud. 

16.09 ühtul oli meie traditsiooniline koolialguse söömaaeg, seekord ühinesid meiega ka Tõnis ja Veljo. Asukohaks Loft ja Ürdid. Enne sisenemist oli covid-19 passide kontroll ja esimest korda nägin, kuidas söögikoht tegi külastajatele kiirteste. Reedene vaba päev võimaldas meil Veljoga sõita peale õhtusööki Pärnusse. Laupäev oli kiire: hommikul ostsime ära aiamööbli Piritale, siis sõitsime ära Tallinna, et käia Veljo venna 55a juubelil ja õhtuks olime oodatud ka Viikamaade juurde Kilksamale.

Augusti keskpaik - reisid piiride taha

Liina sünnipäev on suvelõpupidude seas esimene. Seekord siis pidaseime koduselt oma kodus ja oma pereliikmete vahel. Kaarel kahjuks ei jõudnud Tartust, kuid seeeest olid olemas vanaemad, Andres tüdrukutega ja meie Veljoga. Liina sünnipäev jätkus Viljandimaal Trad.Festil, Kaarliga pidas ta sünnipäeva Külli juures.

17ndal sõitis Veljo taas merele - seekord terendavad uued väljakutsed  - ees ootab töö suurel konteinerlaeval, mis sõidab liinigraafiku alusel - ehk ootamatuid kursilt kõrvalekaldumisi pole ja alati on teada, mis on järgmiseks sadamaks. Graafikujärgne töö võiks eeldada, et tagasitulek maale vüiks olla 3 nädala pärast. 

Mul hakkas 18st taas puhkus. Liina istus kolmapäeval minuga koos tööl (tegi oma kodukontorit meil Raimo toas) ja peale tööpäeva põrutasime läbi Pärnu Riiga. Pärnus oli väike söögipaus. Lätti sõidus ei olnud miskit erikummalist  - piiriületused sujusid niisamuti kui varem. Riiga mineku eesmärgiks oli ära tuua veel mõned Liina asjad ja minu jalgratas. Lisaks oli vaja ära pesta külmkapp ja teha elamine enne üürniku saabumist korda. Keskpäeva paiku tulime juba tagasi, sest reede hommikul oli vaja varakult tõusta, sest ees ootas shoppingureis Soome. Justament läksime Margitile ja Birgitile shoppingu tripile seltsiks kaasa. Piiriületus toimus peaaegu niisama ladusalt kui Läti piiriületus, seslle vahega, et taheti näha auto aknast vaktsineerimistõendit. Isikusamasust ei kontrollitud. Kolasime Ikeas ja spordi outletides ja Lidelis. Ühtteist sai ostetud ka, aga hullu ei pannud. 

Kaarel pidi minema juba 18nda hommikust Soome, kui tema haigestus - palavik, nohu. Test oli negatiivne, kuid Jukola2021 jäi tal jooksmata. Seevastu vaatasime ülekannet Jukola ööst, kus HS poisid jooksid välja kõrge 3 koha. Enna Jukola ööd, käisime ka Kati 60 ndal juubelil. Katil on alati olnud suured peod ja palju rahvast. Osad vaktsineerimisvastased jätsid ohutunnetuse tõttu peole ka tulemata. Seevastu sai üritusest osavõtta Kaarel, kes tundis end juba paremini. Palavik oli läinud, ainult nohu veel kimbutas. Oli tore pidu, sai näha sugulasi ja tuttavaid, keda pole ammu näinud. Kati ikka oskab neid suurüritusi korraldada. Sööki oli palju ja palju jäi ka järgi. Saime kausiga kaasa ka. 

Puhkus jätkus koduselt koristades. Ilma oli ka vihmane, tuuli ja külm - talvejoped, mutsid ja kindad, sai välja otsitud.

EMV Liival ja jaanipäev Tammistul

 

 Piirangud said läbi ja üritused saavad taas hoo sisse. Kevadel toimuma pidanud lühirada Liival sai toimuma jaanipäeva eelsel nädalavahetusel. Võtsin nõuks  osaleda. Rääkisin ka Liina ära. Kaarlil oli niikuinii plaan minna.  Ilm see igavene jututeema - keeras ära - ilm köeti kuumaks. Tempratuur oli +33 kraadi. Parmud sõid mis kole. Läksin metsa mõttega teha üks lühiraja matk metsas - rada oli 3 km pikk ja lootsin selle läbida alla tunni, kuid nii kergelt mets mind oma võimusest lahti ei lasknud. Matkata sain 77 minutit. Liina katkestas oma 4.5 km raja ning Kaarel võttis ämbrist vale numbriga kaardi. Ta sai küll tulemuse, kuid juba stardinimekirja avalikuks tulekuga oli selge, et Kaarlil ei saa metsas kerge olema ja esikoha eest võidelda on raske - Kaarel läks metsa esimese võistlejana - sai nõgestes ja vaarikates hakata rada sisselükkama. Mets ja läbitavus olid nii rasked, et võitja aeg ületati 15 minutiga, sellest mis rajameister oli arvestanud. Kuna autasustamisele asja polnud, siis saime koha sest saunast minema. Plaan oli Tartus end korda teha ja minna Aparaati sööma.

 Restoranis ühenes meiega ka.

Algselt oli plaan, peale Tartut minna Andrese katusele suveõhtut nautima, kuid plaanid muutusid ja jõudsime sinna hoopis pühapäeva õhtul. Meiega ühines ka Heidi. Soojal suveõhtul on katusel olla imeline - sääsevaba territoorium - ka tuult polnud. Igati mõnus.

Jaanipäeval olime nagu ikka maal. Meiega ühinesid ka Märten, Elis ja . Maal tegime hädapäraseid töid - niitsime muru ja põletasime ja lõikasime oksi, nagu ikka. Jaanipäeva pidustused olid nagu ikka külaplatsil koos kallite lapsepõlvesõpradega ja uute külaelanikega. Tuli põles ja muusika mängis. Ainus mis pidutuju rikkus olid massilistes kogustes kihulased. Samas merevesi oli soe ja seal sai käia kupuvannis sääsked hävitustööle leevendust saamas. 

Söögiks ikka pannivokk ja jaanipäevahommikused pannkoogid Märteni poolt. Maal on ikka mõnus. Kuid naabrid teevad minu meelemõruks. Saab näha kas politsei või keskkonnaametnikud saavad naabritädile mõistust pähe lisada. Igaljuhul reostamistööd kahjuks jätkuvad.

Mai kuust ka midagi

 Mai alguses, emadepäeva ajal, käisime perekondlikul jahiväljasõidul. Ilm oli külm ja tuuline, kuigi olime vastavalt riides ja ettevalmistunud. Kahjuks hakkas mõnelgi reisisellil meresõidust natuke paha ka, kuid ei midagi hullu. Sai natuke tormist merd ja imeilusa päikeseloojangu osaliseks. 

Mai kuus sai oma kurva lõpu ka Bornhöe tänava maja. Oli maja, enam ei ole.

Lõpuks sai ka seinale Liina maalitud maal, Maal rikastab nüüd meie kontorit.