Nädala keskel tundus, et meie Lõuna-Eestisse mineku plaanidel on kriips peal, sest Kaarel jäi tõbiseks. Paaripäevane väike võitlus pisikese palavikuga õnneks lõppes suuremate tagajärgedeta ja seadsime end ikka minekule. Omaenda sisemise
võitluse osalemise/mitteosalemise osas tegin alles vahetult enne startide algust, kui end ikka sprindiks kirja panin. Õnneks oli minus südikust end mitte maha müüa lühirajale. Olin tugev ja otsusega väga rahul nagu hiljem selgus.
N35 rada oli 2,9km pikkusega ja seda sama rada sõitsid ka N18, M16, M55 - seda avastasin muidugi hiljem. Startisin lootusrikkalt - eesmärgiga tunni aja pärast finishis olla. oh, millest ma nüüd alustan oma narratiiviga ... ? Väike kokkuvõtte minu imelisest o-suusakogemusest oleks järgmine: Oleks ma teadnud, mis mind ees ootab, oleksin ehk minemata jätnud, kuid hetkel olen väga rahul, et raja läbisin ja ühes tükis finishisse jõudsin. Enda kiituseks võin öelda, et kaardiga kontakti ma ei kaotanud, kuid minu olematu liikumiskiiruse juures oleks vastupidine juba liiast olnud.
Rajavalikud - üks vale otsus oli - 7-8sse, kui tegin vale teevaliku (kõige pealt ei saanud ma mäest alla ja hiljem ei saanud üles). Kõval suusarajal väikest viisi allamäge sõites tuleb mul suusatamine juba päris hästi välja (vähemalt ma ise arvan nii), kuid pikemad tõusud ja teravad tõusunurgad - nende jaoks mul sõidukogemust ja oskusi napib. Veel hullem on minu tegevus kitsal buraanirajal - ausalt öeldes ei tea, ma kuidas üldse need punktid võetud sain - ülakeha on täiesti jõuetu, paaristõukeid ei oska teha, vahelduvsamm - mis see veel on ? Lisaks jäid suusaotsad lumme, otstesse, puhmastesse, puude vahele jm kinni - nii mõnigi kord leidsin end maoli maast. Selline tatsatatsa tatsumine on väga hea sõna, millega oma liikumisviisi kirjeldada. Kõige hullemad olid laskumised - sõitsin ikka sahka nii palju kui suutsin, kuid paar korda panin ikka tagumiku ka maha. Hea, et alla sain.
Lõppkokkuvõttes peab mainima, et suusad olid mul head, sest laskumistel (turvalistel) oli minu liikumisvõime võrreldes teistega hämmastavalt hea. Korra pidin isegi karjuma, et eest ära muidu sõidan otsa! Ilm oli samuti super! Päike paistis, paar miinus kraadi ja tuulevaikus - lihtsalt suurepärane! Metsast sain välja 49 minutiga, nii et ületasin oma plaane. Kaarel sõitis M21 klassi ja saavutas 6 koha, millega ta üldse rahul polnud.
Kuid Kaarel teadis mis tal vajaka jäi ja vigade parandusega ta suureosa õhtupoolikust ka tegeles.
Tulemused sprindis
Öö veetsime Tartus Rõõmude residentsis. Kaarli ettevalmistused järgmiseks päevaks olid muljetavaldavad: kõigepealt ta vahetas ära suusakepi otsad, teiseks remontis pea tunnike
o
ma kaardialust ja siis hakkas kaardilugemist treenima. Muudkui tatsas mööda tube ja nõudis uusi suusa-o kaarte, mille ta siis mõttes läbitöötas. Raivo ütles: "Mine ikka võta tõusu ka vahepeal!" (ehk jookse mööda treppe). Kaarditööst oli kasu, sest lühirajal lõpetas Kaarel teisena ja oli n.ö eestlastest esimene.
Tulemused lühirajal. Mina ei läinud isegi mitte suusatama täna, vaid võtsin eesmärgiks olla sotsiaalne ja suhelda inimestega, käia ära kell jaa olla päevapiltnik. Kõikide võetud ülesannetega sain ilusasti hakkama.
kui hommikul enne Kaarlit Kurgjärvelt Haanjasse sõitsin, natuke sai ka metsavahel sõidetud. Väga vahva oli, suusatamine on ikka mõnus - oskaks ma ainult natuke paremini seda suusatamise asja.
