Emv lühirada Kärgulas ja Tõrva linn

Minna või mitte minna, oli põhiküsimus. Minul ju eesmärgid puudusid, lihtsalt onn ju tore osaleda uuel kaardil ja näha sõpru. Samuti oli minu huvi kuidas on kaardistus, et õppida nippe ja saada enda kaardistamisele kõrvalvaadet. ostus tuli esmaspäeva õhtuks: kindlasti minemise kasuks.

pärnnust hakkasime hommikul varakult teele, et konnnnata natuke Eestimaal rinngi, kus varem pole käinud või oldud ainnult läbisõidul.

Esimeseks peatuskohaks sai Rutu mägi. Veljol oli paju jutte kunagisest eestikate korraldamisest, kus ta pidi öösel platsil magama ja valvuriks olema jne. Mina  käisinn küll lastega EMVl, kuid ma ei mäleta, et oleksin võistluskeskusest kaugel käinnud. Ise kindlasti ei osalenud.

Teiseks peatuskohaks, minu soovil oli Tõrva linn. Otsustasime lõunapoolsema linnaosa kasuks kus on tiigid ja laululava, linnaväljak ja matkarajad. Imeline hommik avanes meil kell 11 Tõrva linnas: inmesed jalutasid haljasalal, tiikidest püüti kala, muusika mängis . täielik chill. Keegi ei kihutanud kuhugi - elu tundus kui lill. Söögikohas Latvian Embassy, oli kell 11:30 juba mitu laudkonda innimesi söömas. Meie sealoleku ajal võtsid kohad sisse 2 pensionärist prouat, kes kooki ja kohvi tellisid ja telefonist teineteisele pilte näitasid. Sisenes veel üks 5 liikmeline pere. Kuhu ma tahan jõuda selle pika jutuga: kohvitus ei olnud just kõige odavamad hinnad, üsna krõbedad olid tegelikult. Kuid inimesed, kes seal einestasid tundusid olevat kohalikud ehk elu maal ei ole halb. Väga silmiavav oli see Tõrvas käik. Söögikohast veel nii palju, et söök oli väga, väga maitsev, ilusti garneeritud ja hea teenindusega. Tõrva peamagistraali ääres vaatasime veel Ukraina sõjale ja Eesti küüditamistele pühendatud fotonäitust.

 Eestikad olid nagu ikka, saime rajad läbitud, kaasa suure hulga kogemusi ja toreda päeva.. Tulemused  - need ei ole märkimisväärsed. Õhtuks jõudsime Pärnusse tagasi. 

Karjalase Nursipalus

 Kevadisel Karjalaske võistlusel oleme käinud aastaid, kui lapsed väiesed olid. Nüüd sai taas seda võistlust käia väisamas. minek tuli suht ootamatult - Kaarel tahtis minna, mina pakkusin end autojuhiks kaasa ja Liina sai ka kampa tõmmatud kõik oli justkui vanasti. Meie auto peale sättisid end veel Kustu ja Raiko (1p). Kohalesõit oli huvitav - sõitsime mööda suletavat (kaitseväe uus laiendatud lahingala) Osula-Sõmmerpalu-Nursi teed. Samuti möödusime eelmistest Karjalaske võistluspaikadest ja ööbimiskohtadest. Oli põnev tagasivaade. Ilm oli ilus päikseline, kuid varjudes oli jahe. Võistlus toimus sulegemisele minaval maastikul. Ilus on see Nursipalu mets. Tõuse-landusi väga pole, metsaalune on mõnusalt puhas - pole takistavaid mustikapuhmaid. Teid ja rajakesi oli piisavalt, et õiget rada leida punkti. Meie Liinagga läbisime rajad ja saime tulemused, kuid Kaarel oma esimesel võistlusel kahjuks rada ei läbinud - tervis andis tunda ja Kaarel tuli poole raja pealt maha. Kahju, kuid tervis tuleb korda saada ja siis tule uuesti tulla.

Ööbin Tartus Margiti juures, enne Margiti juurde jõudmist käisin Tartus Peetri kirikus Arsise kellade ansambli ja orelimuusika ühendatud kontserti kuulamas. Oli tore - poleks uskunud, et orelil võib nii kiireid lugusid mängida. Margiti juures oli mõnus nagu alati. Liina tuli ka mõneks tunniks, kuid ööseks läks koju ära - Birgitt viis ta ära. Teisel päeval Kaarel enam ei osalenud ja Liina ei pidanudki osalema - nii läksin koos noortemeestega - Raiko, Kustu ja Reimoga. Võistluskeskus asus samas kohas:  tegin 2 viga - 1 punktiga ja 6 punktigga - leidsin end paralleelsituatsioonist :(. Muidu oli rada tore, hea, et sai minudud. Tagasiteel Tallinnasse sõitsin Tartus  vanematekodust läbi - kus mind oodati  ja tema venna perekondlikule sünnipäevale. Peale sünnipäeva tulime Kaarliga Tallinna ära.

Oli vahva nädalavahetus.

Tordipidu - Kaarli enda tehtud tordiga!!!

Tordipeoks tegi seekord Kaarel ise tordi: küpsisekohupiima tort.

Tulemused: M20 Tulemused. EMV sprindi kuld ja sprinditeate 5 koht (42s. III kohast maas)

Lisan siia tordile lisaks veel natuke spordijuttu ka. Eestikad olid mugavalt ühele päevale paigutad, kuid päev on jaanuaris veel üsna lühike, seetõttu oli sprindi start üsna hommikul. See kõik tingis olukorra, kus olime sunnitud Haanjasse sõitma juba reedel, mis sobis meie plaanidega väga hästi. 

Sõitsime Tallinnast välja lumetormis, õnneks liiklejad Tallinn-Tartu maanteel olid mõistlikud, enamus sõitsid rahulikult hoides tavalisemalt pikemaid pikivahesid. Ööbimispaigaks oli sedakorda Kurgjärve spordibaas, kus saime resideeruda ka laupäeval kahe võistluse vahelisel ajal. Ka mina sain suusad alla, kui hommikul enne Kaarlit Kurgjärvelt Haanjasse sõitsin, natuke sai ka metsavahel sõidetud. Väga vahva oli, suusatamine on ikka mõnus - oskaks ma ainult natuke paremini seda suusatamise asja.

Ümber ja üle Lätimaa Eestimaa reis

Minu puhkuse lõpureis viis mind läbi Pärnu Riiga, sealt Kütioru ja Võru kaudu tagasi Tallinna. 

Teel sain nautida läti keelset muusikat ja isegi läti keelset Kaera-Jaani -raadiost lasti.

Liina söögi-ja kirjutuslaud

Pärnus käisin ka taaskord päevakul - taaskord Piirumi kaardil, kuid õnneks põhjapoolsemal osal, mis veel käimata oli.

Reede hommikul sõitsin Riiga. Kaasas asjad Liinale, mis eelmisel nädalal maha jäid. Päev möödus kiiresti - külastasin Liina koolimaja ja tutvusin natuke Riia linnaga ka o

mapäi. Hiljem tegime tutvust Riia kinoeluga ja vaatasime Alfa keskuse Cinemonis "Mission impossible" järjekordset osa. Õhtu lõppes tulevärgiga - Riia ööetaevas välkusid tuled ja nooled ja sadas paduvihma.

kooli sisehoov

Kooli peasissekäik

 

Ski-o fotosüüdistus

Mõned pildid Liina koolielust ja olmest ka. Tütarlaps arvas, et tuleb minuga Eestikatele Rkaasa, kuid halb ilm, pikk sõit ja paljude sõprade osalemine Ukrainas Rogaini võistlusel kahandas tema soovi minuga kaasa sõita. Jäi teine hoopis Riiga õppima oma Exceli valemeid ja funktsioone.

Kaarel veetis vahepealse aja hoopis suusaorienteerujatega laagris Otepääl. 

Nagu mainisin tulin Eestisse üksi tagasi. Esmakordselt sõitsin Riia-Pihkva maateed pidi Missosse. Teel Kütiorgu külastasin ka Nopri talu. On ikka pärapõrgus see tore ja imemaitsvaid tooteid tootev ettevõtte. Kohustuslikud ostud said taaskord tehtud. Ees ootas EMV tavarajal Kütiorus. Kaarel juba ootas mind võistluskeskuses, et minna võtma oma. Startidega algas ka vihmasadu, mis lõi kõik pimedaks ja märjaks. Võistlejaid andis finishisse oodata. Vihm ja Kütioru raske maastik ning loodus hoidsid võistlejaid kaua oma rüppes. Lõpuks hakkas mets võistlejaid välja andma. Kaarel tegi oma töö metsas korralikult ära ja võttis oma teise! (alles) EMV kulla sel aastal. Tulemused.

M18 esikolmik: Kustu Künnapas, Kaarel Vesilind, Hando Allmann

Õhtul olenemata lapsevanema ehk minu keelitustest otsustas noormees minna veel, peale tavaraja jooksu,oma haige jalaga rullsuusatama Kubijale.

tavaraja vaatepunktis

Tänane teade SRD võistkonnale loteriiõnnega ei naeratanud ja lootusetust olukorrast medalite eest ei võisteldud. Kaarel sai rajale kuuendana ja metsast saabus tagasi naeratavana 5 kohaga. Aga jalale oli ta taas kahjuks haiget teinud.

Ilves 3 Rõuges - Kõige ilusam lill metsas

Ilves3 oli o-võistlus, kus lubasin lastele, et ma kindlasti ise ka osalen.  Mõeldud, tehtud. Panin end kirja N21B rajale, sest ega ma liiga pikki radu joosta ei tahtnud ja eelmise aasta WOCi maastik tekitas minus natuke aukartust, et ega see rada ja maastik kerged ei saa olema. Kui nüüd tagasi vaadata kahele esimesele võistlusrajale, siis aukartusest tehtud otsus lühemate radade kasuks oli kindlasti õigustatud. Siin jäid ellu ainult tugevad, kes suudavad lugeda kaarti, mõista kompassi kasutada ja reljeefist peab ka aru saama, sest jalgrajad jm kindlad orientiirid kas puudusid maastikul või siis puudusid kaardil (metsaväljaveoteed). Maastik on soine ja väga märg. Sood on maastikul juba väikeste tiikide/järvede mõõtu. Kui esimesel

päeval sai soodest ümberjoostud, siis teise päeva rada seda lihtsalt ei võimaldanud. Päris mitu korda leidsime end kahlamas põlvist saadik vees. Just leidsime, sest teise päeva kulgesin ma Mari-Liisiga koos, kes minu taga startides, mu juba esimeses punktis kinni püüdis, kus ma oma kompassi  remontisin. Mari-Liis aitas mind oma pikkade küüntega hädast välja ja parandas mu kompassi ära. Aitäh, kallis Mari-Liis! Ülejäänud raja liikusime juba koos. Mul jäigi pärast finishis küsimata, kas ta minu pärast nii aeglaselt liikus (et ma oma vigase kompassiga hätta ei jääks) või olingi mina hoopis nii tubli, et Mari-Liisile konkurentsi pakkusin.) Täna sai rajal ka seinaronimisega tegeletud ja nelikvedu ülessaamiseks kasutatud. Vot nii kõrgetest mägedest oli vaja end üles vedada. Sain täna tubli 4.koha. Esimesel päeval olin viimane, sest eelviimases punktis tehtud punktiotsingud ja paralleelpunktides käimised röövisid vajalikud minutid. Kaarel tegi esimesel päeval soojendusjooksu ja täna tegi seda, mida tegema tuli. Võit M18 ja M20 klassis sai reaaalsuseks. Liina jooksis 5 koha vääriliselt.

Õhtul tähistasime Kaarli edukat võistluspäeva Võrus Kubiia hotelli restoranis, mis oli saanud uue sisekujundusliku välimuse, mille autoriks on meie uus naabrinaine. Päris kena, hubane ja maalähedane interjöör oli. Kõik oli paigas ja miski ei riivanud silma. Tubli töö, Merle! Kiidame!

Kolmandal päeval vormistas Kaarel oma võidu, Liina kobistas end lõpuks kolmandale kohale ja mina kindlustasin oma 4 koha üldarvestuses. Tulemused. 

Oma väikese kuid toreda lugejaskonna rõõmuks sain lõpuks siia ülespandud ka Ilves 3 kahe esimese päeva kaardid. Vabandan Laevukeste ees, et asi nii kaua aega võttis. Parem hilja, kui mitte kunagi, eksju onju.

Peko Kevad piiriäärses Obinitsas

Peko kodulehelt. J. Teervalt

Peko kodulehelt. J. Teervalt

Liina oli minu taga!!!

Peko Kevad jääb meelde kindlasti osavõtjate rohkuse ja külma ilma poolest. Kui eelmisel nädalal Võrus oli kevad, siis Obinitsas oli peaaegu talv. Teisel päeval keeras ilm ikka kohe päris ära, veekogudele tekkis jääkirmetis ja maapind astumise all hakkas krudisema. Kui metsa vahel oli enamvähem, siis lagedatel väljadel puhus külm tuul luust ja lihast läbi. Mina läksin metsa soojapesu ja jopega, siis Kaarel jooksis lühikeste varrukatega nagu suvel. Eks ta seetõttu pidigi kiiresti jooksma, et sooja saada.

Tulemused 

Kaarel saavutas I koha. Meie Liinaga võistlesime mõlemad N21B klassis. Esimesel päeval läbisime mõned etapid metsas koos, lõpuks kaotasin ikkagi talle 10 minutiga. Teisel päeval oli mul peaaegu olematu motivatsioon metsas kiireimini kui kõnnitempol liikumiseks ja nii ma seal siis külmetasingi.

Kopratammi ületus

Külmetada saime ka Värska koolis ööbides, kuigi küte oli majas olemas, kuid spordisaali põrandast õhkus nii palju külma, et jahe oli ikkagi. Hirvemäel saime huvitava ja naljaka söögikogemuse võrra rikkamaks. Ootasime oma pannkooke 1,5 h, lõpuks ikkagi saime. Ei, me polnud pahased, sest aega meil oli. Hommikul saime sealsamas ka pühadehommikusöögi ning sõime putru, mis oli kui magus tainas õunte ja rosinatega. Huvitav ja söödav, kuid meie jaoks natuke harjumatu.

Karjalase Võrumaal

Avapauk orienteerumise hooajale anti Karjalaskevõistlusel Võrumail, nii nagu see juba aastaid tavaks on olnud. Seekordne võistlus oli väga osavõtjate rohke. Paljud tippkoondised olid Lõuna-Eestis laagerdamas ja nii sai üsna paljusid maailmakuulsusi oma silmaga näha. Näiteks Māja Almi ja Frederic Tranchandi (temaga sai lausa sama laua taga lõunasööki nauditud).

Karjalase toimus kaunis metsas, imeilusa ilmaga, kuigi tuul oli valivõitu. Meie perest läksid metsa kõik peale Marvini (tema etteaste toimus pühapäeval). Laura jooksis nöörirajal, mina naiste B rada. Andres ja Kaarel võtsid enda jaoks maksimumi. Kaarel oli taas esimene, meie oma tulemustega ei hiilanud. Nautisime ilma, rada ja metsas olekut. Peale võistlust käisime Rõuges Ööbikuorus Pesapuud ja vesioinast vaatamas. Lisaks kohtasime raha eest ka tigedaid jaanalinde.  Ööbisime seekord nutihotellis Georgi, mis asub Võru kesklinnas ja pühapäevase võistluskeskuse vahetusläheduses. Hommikusöögilauas nägime, kuidas korraldajad vaiade ja prismadega akna alt möödusid.

Pühapäeval oli kavas WRE sprindivõistlus, kus Kaarel tegi oma esimese WRE stardi. Stardinimekirjas oli 50+ põhiklassi meest, tulemuse sai 40+. Kaarel saavutas 36 koha. Ise ta rahule väga ei jäänud, kuid mingil määral sai pilt selgeks, vähemalt 2 minutit peaks edaspidi alustuseks kiiremini jooksma. 

Tulemused. Minule endale oma rada väga meeldis ja Võru linn niisamuti. Nii lahedad on need Eestimaa väikelinnad oma tagahoovide ja nurgatagustega, aiaaukude ja üle eelmise sajandi hoonetega, mis on suuremal ja vähemal määral korrastatud. Kaardi keskel olnud lasteaedade ja koolide  labürint meeldis eriti nagu sise-o juba. Marvin sai ka üle pika aja taas oma käe o-radadel valgeks. M18 5,1 km raja läbimiseks kulus tal aega 47:25. Tegelikult väga tubli. Ühe etapiaeg oli lausa   teine.

Oli väga tore perekondlik-sportlik nädalavahetus :) 
 
 
 

Peko Kevad Ootsipalus

Start 2 I päev

Asusime teel juba reede õhtul, sest Põlva MV öisestest oli ka plaan osavõtta. Jõudsime Võrru õhtul kella kaheksaks. Jätsime Nastja ja Liisu hotelli magama ja ise sõitsime Saarjärvele. Liina avastas hostelis riidesse pannes, et öine võistlus polegi sprint, vaid tavarada. Kurguvalu ja madalate temperatuuride tõttu jäi Liinal lõpuks ikkagi startimata - kükitas teine terve õhtu autos. Kaarel jooksis oma M18 raja võiduvääriliselt läbi ja mina käisin oma Silva lampi ja öist metsa testimas. Õnneks näitab lamp päris kaugele ja helkuritega kp-d on hästi näha.

Laupäeva hommikul enne sööki sain väikese kultuurishoki osaliseks, nimelt: enne sööki käisin Võru turul ning külastasin autotarvete poodi. Turule sattusin kogemata, sest juhtusin sealt mööda sõitma ja hetke emotsiooni ajel otsustasin minna kohalikku turuelu kaema. Nii müüjaid, ostlejaid kui ka autosid oli omajagu. Eelmisel nädalavahetusel kui Võru linnas öist sprinti jooksime, sai sealt turuplatsi kõrval olevalt tõngermaalt läbi joostud. Turg oli kui turg ikka, kuid miskit oli ikkagi teisiti. Esimene asi mis silma hakkas ja mida ma varem pole turgudel kohanud oli, see et turul müüdi puid. Teine omapärane ilming minu kõrvade jaoks oli kohalik keel: turul rääkisid kõik kohalikus võro keeles: ikka üksi, kaksi ... Põnev oli seda kuulata, loomulikult sain ma jutust aru, kuid iserääkida ma seda ei mõista. Kuid kohalikule rahvale oli see enesestmõistetav. Nii lahe :)

Liis finisheerimas 1 päev

Võrus autotarvete poodi sattumine oli planeeritud külaskäik, olen sinna korduvalt kutsutud, kuid ikka ja jälle on minemata jäänud. Süüdi on aeg - minu Võrus viibimise kellaajad ei ühti kuidagi poe lahtioleku kellaaegadega. Aeg - see sai seal poes nagu hoopis teise tähenduse. Olin poes tunnikese ja jälgisin poepidaja laupäeva hommikusi toimetamisi klientidega. Kes vajas muruniidukile, kes motorollerile akut - vahetatavad akud olid kõik kenasti kaasas, et müüja ikka õiget oskaks pakkuda. Kes ostis lapsele jalgratta, mis peale mõne minutilist proovisõitu, ka ostuks vormistati. Müüjatar orienteerus kiirelt ja kergelt klientide soovidele, ühelegi kliendi küsimusele ei jäänud ta võlgu, kõigi jaoks jätkus tal head sõna ja naeratust - kõigi jaoks oli aega. Ka klientidel oli aega, keegi ei arutanud, et äkki saab naaber poest odavamalt või, et võib-olla peaks akut või jalgratast hoopis Tartust ostma minema - mine tea äkki on soodsam. Aeg voolas omasoodu ja kõik said oma toimetamised ja tegemised tehtud ja inimesed olid rahul. Pildilt puudus  Tallinnale omane "tõmblemine" - kuhugi ei jõua ja midagi nagu tehtud ka ei saa - kogu aeg on kiire, justkui aeg oleks ise see Pätu, kes aja ära raiskab...

Peko Kevade esimene päev möödus suurepäraselt - Liis käis metsas N12 rajal ja sai omajõududega raja läbitud. Ta küll olla teinud kaasvõistlejatega rajal koostööd, kuid päästeoperatsioone lapse metsast väljatoomiseks polnud vaja läbi viia. Liis sai täna meie pere Päeva Tegija tiitli!! Rada oli noorimatel tõesti raske ja teid mida mööda algajad end paika tavaliselt seavad põhimõtteliselt tänasel maastikul puudusid. Liis sai täna 6 võistleja seas tubli 4. koha, olles meie pere parim.

Roosisaare sillal Tamulal

Kaarel oli M18 klassis viies.

Liina sai oma kurguvalu trotsides 7 tulemuse. 

Mina olin 10koha vääriline. 

kaardipõrgu

Õhtu oli pikk ja kõik pidid endile leidma meelepärast tegevust. Meie kasutasime juhust ja külastasime Võrus Mõisa aida söögikohta ning hiljem patseerisime klubikaaslastega Tamula kallastel ja Roosisaarel. Polnudki seal kõigi nende aastate jooksul varem käinud. Kõrvaltvaatajale võis meie seltskond kummaline tunduda, sest kõne oli vene-eesti-inglise segakeelne, sest 4 peale kokku ei leidnud me keelt milles kõik oleks end vabalt tundnud.

Liina 2 päeva finish

Teise päeva hommikul üritasime Liisi veenda, et ta Kaarli vana GPS kella endaga rajale kaasa võtaks, et saaks hiljem vaadata, mida ta seal metsas ikkagi tegelikult teeb ja kus käib, sest esimese päeva käigud käisid ühest kaardi äärest teise ja kõik sood said N12 klassi rajal läbi müttatud. Kuid Liis ei viitsinud seda rasket kella oma käele panna ja ka taskus oli see liiga raske. Startisime Liisuga järjestikustel minutitel; Liis ees ja mina tema järel. K - punktis sain ta kätte, hetsin pilgu kaardile ja andsin soovituse esimesse punkti minekuks. Rohkem ma Liisu metsas ei näinud, kuigi tema esimene punkt oli minu teine. Liis läbis taas raja iseseisvalt ja jõudis finishisse 8 minutit enne mind. Väga tubli tüdruk taas. Mina suuremaid vigu ei teinud, kuid liikumiskiirus oli pea olematu - lihtsalt nautisin kevadist metsaalust ja ajasin Mari Liisiga juttu - olme kui 12 raja tüdrukud, kes jutuhoos kaotavad järje kaardilt. Kaarel oli taas 4 ja Liina läbis raja haigusele vaatamata. 

Tulemused

Kaarel tegi täna roheliste lehekestega esimese nii pika autosõidu, kui sõitis Ootsipalust Tallinnasse. aega kulus koduni 3h ja 40 minutit.

Karjalaskevõistlus ja lihavõtte lühirada Linnamäel - 2015 o-hooaeg on saanud stardipaugu!

kasutasin kopratammiteed teel 7 Kpsse

Juusu Viskari II, Kaarel I, Villu III

O-hooaeg sai avapaugu Linnamäel, Võrumaal. Minagi olin end rumala peaga lausa kaheks päevaks kirja pannud. Küllap oli sel päeval ilus ilm, mis metsa kutsus, sest võistluspäeval oli ainul paar kraadi sooja, külm tuul ning taevast sadas lund ja lörtsi. Loomulikult oli minu võistlusklass (N21B) startijate nimekirja lõpus. Metsas esimeses punktis nägin kahte kaasvõistlejat, kuid ülejäänud raja läbisin kui üksik hunt. Ainult sensatsiooni tekitanud jõeületuse juures nägin 3 korraldajat, kes mulle julgustussõnu jagasid. Kaameramehed olid oma kaamerad ja mikrofonid juba kokku korjanud. Kuni jõeületuseni oli rada täitsa ok, kuid edasi tuli  dzungel. Ega 7 KPgi parem polnud  - ületamist vajas järgmine jõgi - kuid turvatud sild puudus. Üritasin nii ühelt kui teiselt poolt, kuid lõpuks ronisin ikka üle kopratammi. Finisheerides sain teada, et 2 inimest jäi veel minust metsa. Pomisesin omaette korraldajaile, et siis tulebki kaua oodata, kui aeglased kõige viimasteks startijateks panna. 

Liisu esimese päeva jooksul

Andres II, Kaarel I, Karel -Sander III

Ööbisime Sõmerpalu koolimaja saalis. Süüa ja hommikused munad koksisime Sõmerpalu kohvikus Ampsulas.  Noormeeste jaoks ei olnud aga päev veel läbi, sest neid ootas veel öine sprindi distants Võru linnas. Kaarel tubli noormees sai M16 napi võidu Soome noormehe Juusu Viskari ees, kes oli olnud tema kõvaks konkurendiks juba 2009 aasta FIN5 H9RR rajal. Juusu oli siis esimene ja Kaarel teine. öise sprindi tulemused.

Teisel päeval startisin taas viimaste hulgas lumesajus. Rada oli küll lühem, kuid see-eest olid kõik punktid mäe otsas. Ja ega see mäkke turnimine ainus ronimine polnud - vaja oli veel teha imetrikke ojade ja jõgede ületamisel - maha langenud puud olid neis paigus abiks, kuid tuulemurrust üleronimisel tundisn puudust redelist. Ikka väga karm oli! Teisel päeval ikka nägin teisi orienteerujaid metsas ja peale mind jäi sinna veel inimesi hulgim.
Kaarel saavutas kokkuvõttes esikoha, Liisu, kes esimesel päeval tegeles metsas sotsialiseerumisega, sai  teisel päeval vähe parema tulemuse, kuid kokkuvõttes see tema kohta ei parandanud, ise olin ikka viimane. Tulemused.