Karjalase Nursipalus

 Kevadisel Karjalaske võistlusel oleme käinud aastaid, kui lapsed väiesed olid. Nüüd sai taas seda võistlust käia väisamas. minek tuli suht ootamatult - Kaarel tahtis minna, mina pakkusin end autojuhiks kaasa ja Liina sai ka kampa tõmmatud kõik oli justkui vanasti. Meie auto peale sättisid end veel Kustu ja Raiko (1p). Kohalesõit oli huvitav - sõitsime mööda suletavat (kaitseväe uus laiendatud lahingala) Osula-Sõmmerpalu-Nursi teed. Samuti möödusime eelmistest Karjalaske võistluspaikadest ja ööbimiskohtadest. Oli põnev tagasivaade. Ilm oli ilus päikseline, kuid varjudes oli jahe. Võistlus toimus sulegemisele minaval maastikul. Ilus on see Nursipalu mets. Tõuse-landusi väga pole, metsaalune on mõnusalt puhas - pole takistavaid mustikapuhmaid. Teid ja rajakesi oli piisavalt, et õiget rada leida punkti. Meie Liinagga läbisime rajad ja saime tulemused, kuid Kaarel oma esimesel võistlusel kahjuks rada ei läbinud - tervis andis tunda ja Kaarel tuli poole raja pealt maha. Kahju, kuid tervis tuleb korda saada ja siis tule uuesti tulla.

Ööbin Tartus Margiti juures, enne Margiti juurde jõudmist käisin Tartus Peetri kirikus Arsise kellade ansambli ja orelimuusika ühendatud kontserti kuulamas. Oli tore - poleks uskunud, et orelil võib nii kiireid lugusid mängida. Margiti juures oli mõnus nagu alati. Liina tuli ka mõneks tunniks, kuid ööseks läks koju ära - Birgitt viis ta ära. Teisel päeval Kaarel enam ei osalenud ja Liina ei pidanudki osalema - nii läksin koos noortemeestega - Raiko, Kustu ja Reimoga. Võistluskeskus asus samas kohas:  tegin 2 viga - 1 punktiga ja 6 punktigga - leidsin end paralleelsituatsioonist :(. Muidu oli rada tore, hea, et sai minudud. Tagasiteel Tallinnasse sõitsin Tartus  vanematekodust läbi - kus mind oodati  ja tema venna perekondlikule sünnipäevale. Peale sünnipäeva tulime Kaarliga Tallinna ära.

Oli vahva nädalavahetus.