Tegevused Põhja-Eestis ja Kukerpillid

Jaanipäeva järgne paev oli sõidupäev. Otsustasime ikka sõita maale läbi Tallinna, kuigi mulle oleks meeldinud kulgeda läbi Paide ja Jäneda. Otsustavaks marsruudi valmisel sai asjaolu, et Heidile oli vaja viia järgmieks päevakukuks prismad ja tokid ja lipud ja jaamad. Pool autot oli o-tavaari täis. Heidi juures läks päris pikalt, sest Heidi vajas Veljo abi päevaku radade vormistamisel. Heidi pakkus meile kringlisaiavormi ja kohvi. Mina sain üle oikaaja vestelda kohe, kohe sõjaväkke mineva Mihkliga ja müne sõna sai vahetatud ka Märteniga. Edasi läksime kodunt läbi, võtsime kaasa mõned asjad ja suundusime maale, kus Kaarel ja  juba ootasid. Nemad olid jaanipäeval olnud maal, kuid laupäeva hommikul sõitsid nad ära: tüdrukud Tartusse ja Kaarel Rakverre laagrisse. Ega ta tervis hea veel pole, kuid jalutada juba saab.

Maal oli älle dzungel. Kaarel ja  olid midagi seal nüsinud, nii et hoovi sisse sai (Mihkel oli ka mingi aparaadiga üle käinud), kuid muruniiduki ja trimmerdamisetööd jäid suuresti meile. Veljo sai kõik muruniidukid (isegi need, mis pea 10 aastat niisama seisnud on) ja trimmerid tööle. Aitäh :) Saime hoovi päris ilusaks. Õhtul käisime Kaie juures ja mängisime uuel külaplatsil võrkpalli. Laupäev oli kontserdi päev. Leesi Poe tagahoovis mängisid rahvale rõõmuks Kukerpillid. Meie läksime jala ja tulime ka Jala tagasi, Rahvast oli umbes 500 ümber. Tantsiti ja lauldi, aeti juttu ja saadi kokku. Oli tore õhtupoolik. 

Pühapäeva hommikul sai natuke õunapuud saetud, et autoga paremini hoovi sisse pääseda. Mõned korrad sai ka ujumas käidud, kuigi meiepooolne vesi oli jahedapoolne, polnud sellest hullu midagi, sest ilm oli väga kuum ja jahutus kulus ära.

2 nädalat puhkust sai läbi. Esmaspäeval läksin taas tööle, et olla seal 5 päeva ja naasta taas puhkama. Kuumus ei anna veel järele. +30 kraadi lubati terveks järgmiseks nädalaks. ps: Helgi ei ole oma lubadust vallaametnikele pidanud ja tassib endiselt oma sodi meie aeda.

Jaanipäeva toimetamised: maraton, päevak ja lõke

 

Puhkus on see mis kaob näppude vahelt. Jaanipäevanädal on niisama toimekas kui reisinädal Poolamaal. Ilm on läinud soojaks ja veel soojemaks läheb terveks nädalaks lubatakse +30 kraadi. 

Veljol sai Conteinershipi tööaeg läbi ja rohkem pole tal vaja sinna katkisele laevale minna - laev on müüdud ja uus meeskond peal. Järgmise tööajani on veel aega - saame koos edasi puhata. Mõnele tähendab puhkus suurt pingutus - just Võidupüha maraton on see, kus tuleb osaleda, kui kodus olla. Ei, mina pole hulluks läinud :D

Võidupüha maraton kulges sel aastal uut trassi pidi. Uus rada tuli teha seetõttu, et Tori sild, kust maratoni esimesed 100 m on siiani alguse saanud, on remondis ja silda pole. Suurespildis kulgeb maraton ikka vana rada pidi, ainult algus on vasakul jõe ääres, mitte paremal nagu vanasti. Minu roll oli olla saatemeeskonnas: olla õigel ajal õiges kohas, avada geeli pakid ja anda need sujuvalt võistlejale. Pean ütlema, et sain oma ülesandega suurepäraselt hakkama.  Veljol seekordne maratoni aeg: 03.43:39

Peale maratoni oodati meid Kaarli tn sauna ja basseini. Eelnes väike grill ja pärast sauna ja basseini, ka väike chill.

Ega me kaua chillida ei saanud... järgmine päev oli sama tempokas kui eelnev: neljapäev on päevakupäev.

Meil oli Westi päevaku kalendris sel aastal lausa 2 päevakut korraldada: esimene oli aprillis Lodja kaardil ja nüüd jaanipäeva päevak uuel Sindi kaardil. Päevakustart oli toodud varjasemaks ehk hommikul meil magada mahti polnud - juba kella 11st aslustasime Sindis punktide maha panekuga. Jagasime Veljoga punktid ära - kuid ikka kulus peaaegu 2 h. Edasi veel võistluskeskuse ülesseadmine Sindi kiriku taga ja juba olid esimesed rõõmsad päevakulised kohal. Esimeste hulgas olid põhjanaabrid soomlased - EOL koodid ilusti kaasas. 

Finisheerijad andsid end oodata, kui Margit ilusti puhaste paberitega oma tulemuse kätte sai, langes mul kivi südamelt, midagi polnud valesti. Varsti hakkasid jõudma ka teised - suurte emotsioonidega. Meie väikesel springikaardi rajal oli võimalik teha 10 minutilisi vigu!!! Need ei olnud üksikud, kes vigu tegid, vaid vigade tegijaid oli kümneid. Mindi paralleelsituatsiooni ja joosti kaardilt välja. Uuele võimalikule kaardiosale on nüüd suured lohad sisse joostud.

Päevak sai joostud, inimestele meeldis, meie saime kella 19ks raja maha võetud. Põhja-Eestisse me minna ei jaksanud. Jaanipäeva õhtu ja lõkke ääres olime Sandri juures. Seekord, siis hoopis teistsugune jaanipäev.

Kaarli lõpetamine - kraad Tartu Ülikoolist

 

Kolm aastat ülikoolis on möödunud kiiresti. Huivtavad ajad on olnud - algul oli ülikoolis käimine prognoositav Kaarli jaoks: käia koolis, teha trenni nii palju kui võimalik, mahutada ära kõik treeninglaagrid ja välismaasõidud nii ajagraafikusse, et kool ka kõrvalt tehtud saaks. Hinded ei olnud olulised, sest esimese poolaasta stip oli juba eelnevate heade saavutustega tagatud. Kuid 2020 aasta algas kurjakuulutavalt : veebruaris ja märtsis oldi veel hispaanias laagris ja siis pandid maailm lukku: ära jäid planeeritud võistlused, laagrid. Aeg anti koolile pühendumiseks ja sedagi sai teha koduseinte vahel, lukustatud uste taga.

Mõnel võistlusel ju noormees käis, kuid suurema osa ajast pühendas õppimisele. Hinded tõusid kõrgustesse ja maximum stip teeniti ära. Oleks kohe alguses rohkem õppinud, oleks lõpetamisel  olnud cum laude. Igaljuhul ülikool on tehtud. Edasised kooliteed toovad noormehe hetkel Tallinna tagasi - eesootavad magistriõpingud TalTechis.

Lõpetamise päevast ka natuke. Tulime Veljoga Pärnust Tartusse, Andres tuli Tallinnast,  Tartust ja rohkem meid lõpetamisel polnudki. Liina ja Liis  sõitsid ju Ameerikasse, Laura oli laagris, vanaemadele tehti õhtul kodune kohvijoomine.

Andres vaatas ülekannet ülikooli rõdult, kuid ülejäänutega vaatasime ülekannet õuest suurelt ekraanilt. Hiljem tegime väikese lõuna Aparaaditehases ja olidki lõpetamise pidustused läbi.

Pärast sõitsime Külli  juurest Heimtalist läbi - väike tagasisõidu kohvipaus. 

Tartu aeg Kaarlil siis selleks korraks läbi. Nüüd on Liina kord - eks näis kas neiu saab Tartu ülikooli soovitud erialal magistriõpinguid alustada.

Tagasisõit koju - Jukola öö

 

Hommik algas Veljol jooksutiiruga, ümber kohaliku järve. Edasi väga rikkalik hommikusöök ja sealt juba kohustuslik poeskäik - midagi peab ju koju kaasa ka tooma. Nüüd oli otsustamise koht: kas minna Kaunasesse või sõita otse koju. Kaalukeeleks sai ikkagi see, et Kaarel polnud ikka veel terveks saanud - uued antibiootikumid kirjutati välja, kuid mõju oli veel teadmata. Ehk panime kodu poole ajama. Paar tundi sõitu ja siis väike kella -ja söögipaus. Ka tagasiteel sattusime pisikestele alleeteedele, kuigi kõvad teeehitustööd on Poolas pooleli. Varsti võiks Põhja-Poolas vähe nobedamalt liikuda. Enne Leedut veel kohustuslik kütusevõtt (Eestis paagitäis 94 eur, Poolas samal ajal 60 eur). Leedust panime peaaegu peatumata läbi - käisime korra bensukas - võtsime väikse ampsu. Plaani järgi pidime peatuma Bauskas ja tegema kellatiiru - see sai ka tehtud.by the plan. Pärnusse jõudsime kella 23ks. Väike kellatiir ja reisupäeva kell sai ka tehtud.

Hommikul startisin Tallinna poole: Liinat ei jõudnud kohata (Liinal ja Liisul oli ka reisupäev - nende reis USAssee algas varahommikul Tallinna lennujaamast). Kaarlil oli juba parem: ja ka käis korra läbi. Laurakene oli üksi ja kutsusin ta endale appi suppi tegema.  kammis Laura juuksed ja tegi patsid pähe, et neiu saaks hommikul korraliku peaga minna lastelaagrisse. Laura oli tubli - aitas mul kkapsasuppi teha ja pannkooke praadida.Oli Jukola öö - peaval vaatasime Venlat ja öösel Jukolat. Peale I vahetust startisin Pärnusse tagasi - Kaarel oli toidetud, ülevaadatud. Uued ravimid aitasid ja palavik taandus.

Malbork kindlus ja Olsztyn

 ps: pildid on blogisse üleslaetud vales järjekorras, kuid mis sellest. 

Tagasisõidu esimese päeva õhtuks jõudsime linna nimega Olsztyn.  Oleks seda enne teadnud/mõelnud oleks võinud seal ka pikemalt peatuda. Igaljuhul olime parimas hotellis, kui arvestada meie seekordset reisi. Teised hotellid olid ka head, kuid see oli parim. Kohalik vanalinn kohe mõne sammu kaugusel. Tegime linnas väikese tiiru, sõime õhtust ja tegime otsuse, et peab ka siin linnas minema hommikusele jooksuringile. Lõpuks Veljo läks, mina mitte.

Enne Olsztynisse jõudmist käisime ka lähedal oleval kaardil. Jalutasime mööda metsa, tegelesime ka päris orienteerumisega ehk ei käinud ainult mööda radu.

Gdanskist algas meie tee tagasikodu poole. Mõte oli teha väheemalt 1 ööbimine enne koju jõudmist . Algselt oli plaan minna ka Kaunasesse, kuid sinna me ei jõudnud. Esimene peatuskoht oli Malborki kindlus - suurim telliskividest tehtud kinndlus maailmas. Tegelikult on sarnaseid  kinndluseid ümbruskonnnas mitmeid. Kogu info saime audiogiidilt. Nägime kunagisi tornis olnud tualette, mitmekordseid kindlusaedu, roosiaegu, keskväljakuid, tõstesildu jms. Nagu juba kirjtatud sai, edasi läksime metsa ja sealt viimasesse ööbimiskohta. 

Kaarel on ikka haige.

Gdansk - Poola suurim sadamalinn

 

Esimesel õhtul viis Veljo mind pizza ringile, vaateratast vaatama, promenaadile, mis lõppes ei kuskil, näidati kaid, kus Meteor oli peatunud oma reisil, nägime mingeid ligaloga metallist skulptuure ja selline väike ringike meid lõpuks üle kanalite hotelli juurde tagasi tõigi.

Esimene hommik Gdanskis algas jooksuringiga. Mina tegin oma 3,5 kilomeetrise, Veljo suundus pikemale. Edasi Gdansk kogu oma hiilguses. Alustasime vaaterattast. Alt vaadates tundus äge ja ohutu - mul oli vaja sinna saada. Esimene ring - ülesse minek just see viimane jõnks päris üleval, oli ikka kole - mõtlesinn, et oli mul ikka vaja sinna minna. Aga siis hakkasime laskuma ja elu oli taas ilus. Vaated ülevalt olid ikka ilusad. Tasus minna. Edasi läksime mööda vasakut kallast linna südame poole.

Gdanski vanalinn oli turistide vastuvõtuks valmis. Kohvikud ja restoranid olid avatud. Rahvast oli omajagu, kuid polnnud kindlasti oma maksimumi saavutanud.Linn oli natuke Tallinna moodi, kuid samas polnud ka. Majad vanalinnas olid suuremad, tänavad laiemad. Teenindajad suhtlesid inglise keeles. Väiksemates kohtades jäime inglise keele ja vene keele kasutamisega hätta. Pakuti suhtlemiseks saksa keelt, kuid seda meie ei osanud.  Aga kõige suuremas hädas tuli google appi.

Peale lõunat väisasime ka kaubanduskeskust ja seal kuulsime eesti keelt künelevat perekonda. Teglikult olin üsna kindel, et me selle reisi ajal eesti keelt ei kuule, kuid läks teisiti. Oma hotelli parklas nägime ka eesti numbrimärgiga mootorratast, kes sellega sõitis, jäi teada saamata.