Supiga sõit Lätis Mazsalacas

 

Nädal tööl läks kui linnutiivul ja juba oligi taas aeg puhkamiseks. Seekord ainult nädal ja nädala lõpus neljapäeval läheb Veljo taas mereteele. Kuumad ilmad soosisid veepealseid tegevusi. Veljo korra käis Hardiga Lätis supitamas, kuid minul oli see põnev aktiviteet proovimata. Laupäeval saigi taas mindud. Supiga sõit polnud üldse keeruline, kuid liiga enesekindel ei tasu olla. Sain ka mina oma vitsad kätte, kui oma laia supilaua vähe kitsama ja vilkama vastu välja vahetasin. Soe suvine sulps ei teinud mulle midagi, kuid päikeseprillid jäid Lätti jõe põhja. Sõitsime umbes 7 km allajõge ja pärast saime autodega tagasi. Enne veele minekut sai otsustatud ka järgmiste päevade plaan - läksime Veljoga koos 3 päevaks laeva peale tööle, kuid sellest juba järgmises loos. Nüüd natuke pildimaterjali ka.

Õhtul sai käidud Suvepealinnas hängimas :)

Tagasisõit koju - Jukola öö

 

Hommik algas Veljol jooksutiiruga, ümber kohaliku järve. Edasi väga rikkalik hommikusöök ja sealt juba kohustuslik poeskäik - midagi peab ju koju kaasa ka tooma. Nüüd oli otsustamise koht: kas minna Kaunasesse või sõita otse koju. Kaalukeeleks sai ikkagi see, et Kaarel polnud ikka veel terveks saanud - uued antibiootikumid kirjutati välja, kuid mõju oli veel teadmata. Ehk panime kodu poole ajama. Paar tundi sõitu ja siis väike kella -ja söögipaus. Ka tagasiteel sattusime pisikestele alleeteedele, kuigi kõvad teeehitustööd on Poolas pooleli. Varsti võiks Põhja-Poolas vähe nobedamalt liikuda. Enne Leedut veel kohustuslik kütusevõtt (Eestis paagitäis 94 eur, Poolas samal ajal 60 eur). Leedust panime peaaegu peatumata läbi - käisime korra bensukas - võtsime väikse ampsu. Plaani järgi pidime peatuma Bauskas ja tegema kellatiiru - see sai ka tehtud.by the plan. Pärnusse jõudsime kella 23ks. Väike kellatiir ja reisupäeva kell sai ka tehtud.

Hommikul startisin Tallinna poole: Liinat ei jõudnud kohata (Liinal ja Liisul oli ka reisupäev - nende reis USAssee algas varahommikul Tallinna lennujaamast). Kaarlil oli juba parem: ja ka käis korra läbi. Laurakene oli üksi ja kutsusin ta endale appi suppi tegema.  kammis Laura juuksed ja tegi patsid pähe, et neiu saaks hommikul korraliku peaga minna lastelaagrisse. Laura oli tubli - aitas mul kkapsasuppi teha ja pannkooke praadida.Oli Jukola öö - peaval vaatasime Venlat ja öösel Jukolat. Peale I vahetust startisin Pärnusse tagasi - Kaarel oli toidetud, ülevaadatud. Uued ravimid aitasid ja palavik taandus.

Ringreis läbi Klaipeda Poolamaale

 

Poolamaale mineku reisiplaanid on meil juba mitu aastat vaikselt meelesmõlkunud, kuid vahepealsed keerulised ajad reisimisel ei võimaldanud retke ette võtta. Samuti oli probleeme ühise vabaaja leidmisega. Kuid nüüd on minek.

Veljo töökaaslase soovil planeerisime oma reisi väikese kõrvalepõikega – esimese päeva sihtkohaks oli Leedi puhkuselinn Klaipeda. Pärnust alustasime sõitu juba varahommikul (kella 8 paiku). Teed olid laupäeva homikul ootamatult tühjad, ka teispool Eesti piiri, Lätimaal. Esimese peatuspaiga tegime Riias ühes väikeses kohvikus, hiljem seiklesime, sellekset saada Jelgavasse minevale teele, Liina Riia päevade kodupaiga  läheduses. Oli hea näha tuttavaid kohti. Rohkem Lätis peatusi ei teinud ja suundusime Leetu. Kohvipausi ja kellakäigu otsustasime teha Siaulais. Parkisime kesklinna ülikooli ette ja suundusime läbi kena kirikaia alla järve äärde. Koht torkas silma suurte kontrastidena – kohe kirikaia kõrval olid garaazid, lagunenud sõidutee, prügikastid ja viiekorruselised majad. Maastik oli orienteerumiseks paljulubav – seda, et seal on kaart olemas ja Kaarel seal isegi jooksnud, saime teada natuke hiljem. Tee alla randa viis meid läbi elamukvartali ja vana ajaloolise surnuaia. Huvitav oli, et ajaloolise surnuaia taga oli vabaõhukontsertala. Järveäärne oli hiljuti saanud uued puhkealad, jõulinnakud, laste mänguplatsid ja terviserajad. Tagasi kesklinna läksime mööga imelist trepikaskaadi, mis viis tagasi sinna kiriku juurde. Meil oli vaja veel kella käia ja kohvi polnud ka veel joonud, seega asusime kohvikute otsingule. Juba jõudsime imestada, et miks pole kohvikuid näha, kui sattusime  jalakäijate alleele. Jalutasime ja jalutasime kohvikute vahel kuni märkasime noortekampa lõbusalt üksteist tagaajamas ja lollitamas. 

Minu tähelepanu köitis, et noortel olid rinnas rinnanumbrid... tähelepanelikumalt vaadates saime aru, et tegu on orienteerujatega. Tegime nendega juttu ja saime teada, et oleme sattunud Leedu MV le sprindis (või oli see KNOCK-OUT) maastikkule. Nüüd oli siht selge, tuli minna võistluskeskusesse – asus see paarisaja meetri kaugusel. Oli seal aga rahvast, stardid olid just alanud. Jalutasime ringi, nägime punkte ja jooksjaid, Nägime ka juba lõpetanute kaarte. Endal oli mõtteis, et kuidas me selle küll maha magasime, et ei märganud seda varem, oleks ehk ennastki proovile pannud. Asjad on meil ju kaasas. (käisime Leedu o lehel eelnevalt) , Igaljuhul oli väga, väga lahe kohtumine.

Edasi  2h sõitu ja olimegi Klaipedas. Peatusime Veljo töökaaslase kodus, tõkkepuu taga asuvas uhkes 2 korruselises eramus. Õhtu viis meid Klaipeda vanalinna kanali, bastioni ja mere äärde. Nägime kaugusest Nida poolsaart, eelmisel korral nähtud purjelaeva, keskväljakut kus oli võistluskeskus 2016 aastal. Seekord jalutasime kanali ääreste kohvikute kõrval, istusime ja nautisime ilma ja inimesi. Laupäeva imeilus õhtu oli toonud päris palju rahvast  linna peale. Oli ilus õhtu. Hinnad on soodsamad kui Eestis.

Õhtul istusime veel verandal ja vestlesime perenaisega maast ja ilmast. Vestlus käis venekeeles, kuigi perenaine ise on ukrainlanna (pärit Odessast). Liina on Lätis, tal on koolilõpupidu, mis eelmisel 2 aastal ära jäi.

Täna on tulemas pikk sõidupäev. GPS näitab 8h. Sihtkohaks Gdynia.

Emadepäeva hommik pannkookidega

 Liinna kutsus emadepäeva hommikul minu ja mõlemad vanaemad hommikusele pannkoogi buffeele.

Oli imeline hommikusöök ja ühisolemine.

Järgmisel nnädalavahetusel oli Kaarel Balti Meistrivõistlustel, kus ta teenis oma esimese põhiklassi medali. Koos Timo ja Lauriga jooksid nad põhiklassi teates esikoha vääriliselt. Kaarel teenis koha teatevõistkonnnnas välja tavaraja hea esinnemisega - oli tulemuselt kolmas eestlane. Tavarajalt Kaarlilt 11. koht.

Rogain Valmieras ja pesurulli päästmisoperatsioon

Armas söögikoht Tikupoiss, kuid aega läks plaanitust kauem

Teel Tartusse väike vahepeatus Imaveres

Peale tööpäeva lõppu suundusime Kaarliga koos otse Jürist kohe Tartu poole. Plaan oli järgmine: mina Rõõmude juurde ja Kaarel oma koju. Laupäeva hommikul sõit Valmierasse rogainile ja õhtul Tartusse tagasi, Kaarel peale ja maale. Tegelikkuses olid väikesed plaanimuutused. Kaarel käis esimest korda Acrojoga trennis.

Valmiera Rogain on Rigasrogainingu üks osavõistlus. Veljoga sai käidud Riias rogainimas ja Margitiga läksime Valmiera kanti uudistama. Vesirõõmude nimi oli oma nime väärt: 2h saime päikest ja 2h vihma. Üldiselt läks meil orienteerumisega ilusti, kuid viimase 3 punktida, just siis kui aeg hakkas ka juba näpistama, tegime hulganisti vigu. Lõpuks jäime 45 sekundit hiljaks ja saime -1 punkti. Kokku: 20 km, 4h 45 sek, 73 punkti. Oli vahva päev.

Pühapäeval sõitsime maale pesurulli katkise katusega kuurist päästma. Mihkel ja Kaarel vedisid rulli kuurinurgast välja. Nüüd kuivab teine verandal. vähemalt vihma eest võiks see nüüd kaitstud olla. Mida sellega edasi teha ? Kas kellegil on soovitusi? 

Enne linna sõitu käisin ka Kaarliga Leesil kodukohvikus. Meiega liitus ka Kaie. Kaarel sõi huvitavat toortatraputru peekoni ja värskete köögiviljadega.

Liina käis samal ajal aga hoopis Elise juures  Läänemaal puhkamas. Loeti raamatuid, ehitati kivitorne ja sõideti ATV-ga.

Riia rogain

Riiga sõiduplaanid olid meil õhus juba mõnda aega, kuid lihtsalt niisama pole ju mõtet minna. Peale päevakut lätlaste olehte sirvides jäi silma laupäeval toimuv 2,4, 6h rogaini üritus http://rigasrogainings.lv/, mis meile sobivalt toimus algusega Riia kesklinnas. Nüüd oli meil olemas meeldiv põhjus minekuks. Lisaks saime lätlaste poolt organiseeritud linnaeskursiooni. 

Pärnust Riiga sõitsime juba reede õhtul. Liina uudishimutses, kuidas poistest korter maha jäi. Noormeeste kiituseks võib öelda, et nemad olid tublimad kui mina, sest neil ei jäänud külmkappi miskit maha, vastupidiselt minule.

Rogaini kaarte hakati jagama hommikul kella 10st, start ise anti kell 12. Olgu veel öeldud, et valisime 4h formaadi. 4h rogainile rohkem eestlasi registreerunud polnud, küll oli neid aga 6 tunnisel, mille stardiaeg oli õhtul kella 17st.

Raja planeerisime minu võimete järgi ehk tempoks jalutamine. Oma plaani me täitsime ja raja läbisime suures pildis nii nagu algselt planeeritud sai v.a  1 punkt, mis jäigi meil kaardi ülisuure ebatäpsuse tõttu võtmata, aga sellest ehk sutsu hiljem.

Suurt segadust tekitasid meis tohutud raudteeliinid, mida oli kaardil ikka väga palju ja mis enamuses asusid väljaspool keelualade piire - ehk kaardi järgi olid kõik raudteed ületatavad. Korraldajatelt nõu küsides jäid nemadki hätta. Lõpuks jõudsime nii kaugele, et kui just aeda ees pole, siis võib üle minna. Otsustasime kohale jõudes vaadata, kuidas ja kust need ületada.

Alustasime lihtsate jõe äärsete pargi punktidega. Edasi suundusimegi jõe äärt pidi tööstuspiirkondade suunas ja meie ees laiusid oodatud raudteeületus ülesanded. Sealt kust saime läksime üle, kust rongid ees,  jätsime minemata. Edasi viis rada meid sadama territooriumi taha. Meile

mõlemale üllatuseks jõudsime sinna sadama taha, kus Veljo alles mõned nädalad tagasi meretööd käis tegemas. Sadama taga aga lõppes mõnus linna maastik, ja asendus poriste käiguteede, vaarika- ja nõgesevõsadega. Ka prügi oli omajagu. Õnneks sai sadamarajoon läbi ja meie rada viis linna tagasi, kuid mitte kauaks. 38 Kp oli põhimõtteliselt kodutute telklaagis, mida ümbriteses prügimägi, kilavate silmadega kassid jooksid ringi, võsast kuuldus jutukõminat ja jalgraja ääres magas üks õnnetu vanamees. Olin õnnelik ja rahul, et sealt minema sain. 

 

Edasi vareme punkt jällegi raudtee äärest ja siis meie suurim möödapanek. Tegelikult olime lihtsalt natuke mugavad, sest meil polnud mingitki tahtmist ületada solgi tsentraalkraavi,  mis kaardil puudus. Kraav oli piisavalt lai ja sügav, et otsustasime punkti vahele jätta. hiljem saime teada, et teiselt poolt lähenedes poleks olnud probleemi punkti leidmisega. Meid aga hakkas ka ajalimiit juba näpistama ja nii me ringiga sinna hiljem tagasi ei pöördunud. Neist 2 punktist oli tegelikult kahju, sest aega raiskasime hulga sinna ära. Enne päris tsivilisatsiooni tagasi pöördumist leidsime end 3 meetri kõrguse pillirooga ääristatud teerajalt. Liina kodu punkti juurde me lõpuks ei jõudnudki,  sealt koju minnes lihtsalt läbi.  

 Kokku oli meie eskursioon Riias 20 km. Kogusime 50 punkti ja olime tulemustes 2/3 hulgas. Ilm oli kuum - ligi 30 kraadi, kuid meie õnneks oli päike pilve taga peidus ja aegajalt kosutas meid ka tuleiil.  Päev oli tore ja meeldejääv, saime Riia linnas käia neis kohtades kuhu iialgi muidu ei satuks - mõnda kohta tegelikult poleks üldse kunagi tahtnud sattuda. Vanalinna me võistluse ajal ei jõudnud, kuid see-eest käisime Riia vanalinnas õhtu hämaruses tutvumisringil .

Riia kesklinn kihas inimestest, söögikohad olid rahvast täis, kõlas elav muusika. Harvad polnud juhud, kus kuulsime eesti keelset juttu - just eestlasi oli Riias päris palju ja see oli väga meeldiv. Muid välismaalasi polnud, mis tegi asja veel eriti heaks. Jalgratas on Riias liikumiseks väga hea. 2,5 km Liina elupaigast kesklinna on kui rattasõiduks loodud. Lõpuks sai rattagagi pea 20 km maha vändatud. Pühapäeval väisasime kaubanduskeskust ja käisime Eestisse jõudmist ka kohvikust ja rannast läbi. 

TA OK rogain Vetlas

Vetlas toimunud TA OK rogain oli juba 20x, kuid mina olen vist osalenud nendest 6 või 7 korral.  Seekord oli mul kaaslase leidmisega raskusi: Liina ei saanud Riiast tulla ja ega tal tahmist ka polnud, Kaie perel olid laadalemineku plaanid, töökaaslased ei võtnud vedu. Siis nii pool huupi tegin ettepaneku oma uuele naabrinaisele, kes teadmata millele ta alla kirjutas, oli valmis kaasa seiklema.  

Tõsiseid ettevalmistusi me enne starti ei teinud, ainus, mis vajas õiget otsustamist oli riietus, sest aegajalt sadas lumetaolist ollust taevast alla ja ilmateade päevaks polnud just paljulubav. 8 h rogain pakkus ilma mõistes seinast seina ilmastikunähtusi: luni, vihm, suurvihm, seenevihm, sekka ka päikest. Õnneks tuulepoisid olid oma pillid selleks korraks kokku pakkinud. 

Rajaplaneering oli suures pildis lihtne, künna Merle oli esimest korda metsas, siis otsustasime, et ekstreemsed jõeületused ja rabas müttamised jätame järgmisteks kordadeks ehk teisisõnu tegime teedpidi mindava raja. Ja jõeületusteks kasutasime sildu. 

Vetla rogain: 62p, 6h:29 min, 27 km jalutamist

Kõigepealt suundusime itta, sealt alla lõunasse, edasi reljeefi pidi põhja tagasi ning jõest saime üle Vetla külas. Kokku olime rajal 6: 29 minutit ning kogusime 62 punkti. Olime oma saavutusega igati rahul. Suuri vigu suutsime vältida: kõige suure prohmakas või teisiti öeldes väike punkti otsimiserõõm tabas meid 48 punkti minnes. Üritasime tabada hoonete taga olevat teed, kuid seda leidmata takerdusime võssa (need kes seal käisid teavad, millest räägin). Lohasid oli igasuguseid ja neid mööda minnes saime ka lõpuks punktile pihta. Kuid turnimist ja pugemist oli omajagu. Punktist väljudes saime õige teeotsa ikkagi kätte kui 61 teel olime. Väsimust meist keegi rajal ei tundnud, villid on olemata, ilma elasime üle ja Merle oli  ka järgmisel päeval täitsa töövõimeline. Mida paremat veel võiks tahta. Kokku läbisime rajal 27 km. Jooksusamme tegime ainult lõpuspurdi eel teel finishisse muidu jalutasime. 

 

Samaajal oli Lätis Siguldasa Baltic Juunior Cup. Liina käis ka omasid ergutamas. Laupäeval oli teade ja pühapäeval tavarada. Kaarel jättis pühapäevase võistluse vahele ja sõitis hoopis Raketipardale.