pühapäev, 30. juuni 2019

Jaaniaegsed ja järgsed toimetmised





Kaarli koolilõpujärgne aeg on olnud kiire. Kõigepealt ema haigus ja määramatus, mis ja kuidas edasi elu minema hakkab, teiseks meie suvi Pärnus sai läbi ja kolisime mõneks ajaks Tallinna, et siis sügisel taas suvepealinna naasta.
Enne tuli aga Veljol veel joosta iga aastane Võidupüha maraton Torist-Pärnusse. Nii nagu eelmiselgi aastal olin mina autojuht, rajaturve, ergutaja rollis. Tegin pilte, käisin ise ka väikesel jooksutiirul Raeküla metsas, olin geeli jagaja poolel maal. Seekordset maraton  jooksis Veljo natuke kauem, väidetavalt vähese trenni viga. Aeg: 3:31, 57. Pühapäeval korjasime oma kompsud kokku ja tulime Tallinna poole ära. Enne Pärnust tulekut jõudsime veel suve vastu võtta ja Lenna kontserdile Jahtklubi õuel.
Jaanipäeva õhtu veetsime nagu ikka Tammistul. Hommikupoole oli küla koosolek, millest Liina ja Kaarel osavõtsid. Jaanipäev oli ikka lõkketulevalgel tantsu ja grilliga.
Kaarli lõpetamisega algas mul ka nädalane puhkus. Puhkus oli töine - võtsime ette väikesed vannitoa renoveerimistööd: eemaldasime vana lae ja vahetusse läks ka vannitoakapp, kuid nagu selliste asjadega ikka, tehtud sai rohkem kui algselt plaanitud oli. Kapp on siiani veel asendamata. Hästi oli see, et mõlemad vannitoad said väikese uuenduskuuri.
Nädalakeskpaik viis meid tagasi Pärnusse. Ees ootasid meid Hansapäevad. Ulualuse leidsime jahilt ehk ööbisime mere peal. Laupäeval saabus koju tagasi ka Kaarel oma Kalingradi reisilt, kus ta käis mõõtu võtmas geograafia teadmistes.
Pühapäeva hommik viis meid taas Saaremaale Roomassaare sadamasse. Kallimale tegin leffa-leffa.
Saaremaale tulid kaasa ka Liina ja Kaarel - said ka sadamatöid ise vaadata ja Meteoril uurimisretkel olla. Edasine on minu jaoks üks suur uni... Öö enne minekut tundsin end kehvasti ja põhimõtteliselt magasin ma kogu meie Saaremaa seikluse maha auto tagaistmel. Tean, et käisime Kuressaare lossi kaemas ja Sõrve säärel (seal einestasime). Tagasisõit koju läks kiirelt - mina tudisin. Magasin kuni esmaspäeva hommikuni ja edasi olin triksis-traksis.


reede, 21. juuni 2019

Kaarel 12 aastat Realkoolis - lõpetatud!

Kui päris aus olla ja alustada algusest, siis Kaarel nühkis Reaalkooli koolipinki 13 aastat. Käis ta ju ka sealses eelkoolis. Eelkooli õpetajad nägid Kaarliga ikka vaeva: oli teine püsimatu tundides, ta pandi lausa eraldi istuma. Kas asi oli liiga lihtsates ülesannetes või ealistes iseärasustes, kuid mina olin üsna kindel, et Kaarel õpetajate poolt kooliastumiseks heakskiitu ei saa. Kuid võta näpust: Kaarel sooritas sisseastumiskatsed edukalt ja koolitee Tallinna Reaalkoolis võis alata.
Esimeses klassis alates esimesest koolipäevast oli Kaarel kui ümbervahetatud võrreldes eelkooliga. Koolilapsena (algkoolis) oli ta korralik õpilane, kellega enam koolitundides käitumisprobleeme ei esinenud. Oma koolitükkidega sai ta alati ise kenasti hakkama ja kõrvalt abi ei vajanud, ei ülesannete tegemisel ega tagant sundimisel.
Edasised kooliastmed läbis Kaarel justkui möödaminnes: esikohal oli sport ja koolitükid said ka tehtud. Õpetajad, eriti klassijuhataja Thea Turulinn, usaldas Kaarlit nii palju ja sisendas ka teistesse aineõpetajatesse usku, et küll Kaarel oma tegemata asjad ära teeb. Ja nii oligi. Puudumisi oli tal kooliajal ikka palju, kuid võistlused, treeninglaagrid jms oli nii kõva väärtusega edaspidiseks, et nende nimel tasus pingutada ja kõik sai tehtud.
Kui Liina käis koolist kooli ja vahepeal ka välismaal, siis Kaarel oli kõik see aeg Reaalkoolis. Lisaks spordile jõudis Kaarel ka mitmetest aineolümpiaadidest osa võtta. 8.klassis võitis ta vabariikliku geograafia olümpiaadi ja 12.klassi lõpus sai II järgu samuti geograafia olümpiaadilt. Nii lunastas Kaarel pileti Eesti koondisesse geograafias. Peale jaanipäeva sõidab Kaarel geograafia koondisega Kaliningradi ja juuli lõpus Hong Kongi.
Edasised õpingud peaksid Kaarli viima Tartu linna informaatikat õpingute juurde. Tartu sai õpingukohaks valitud just seetõttu, et Tartus on paremad trenni võimalused ehk ikka sama rada kool ja trenn käsikäes.
Edu Sulle, Kaarel tehtud valikutes. Pikk koolitee on käidud, kuid osa kooliteed on veel ees. Pea püsti ja tuult tiibadesse!
Ps: paneme need riigieksamite tulemused ka siia üles: eesti keeles sai ta üllatuslikult 83 punkti ja matemaatikas üllatuslikult ainult 75punkti. Kaarel apelleeris matemaatika eksami tulemuse ja nõudis, et töö talle saadetaks ülevaatamiseks. Ise ta arvestas 90 punktiga. Eks näis mis sellest saab.
Kaarli kirjutis koolist ja orienteerumisest. Artikkel leitav siit.
https://real.edu.ee/blog/2019/07/16/kaarel-vesilind-orienteerumine/
****
Liinal algas ka tänasest koolivaheaeg ja ta on nüüd Lätist taas kodus tagasi. Käisin ka vanaema vaatamas. Temaga saab juba häälega rääkida ja ta on üle viidud põhiintenviivpalatist osakonna intensiivpalatisse. Vanaema soovib koju, kuid niipea see veel ei juhtu, sest kõigepealt peab ta hakkama ise sööma, sest siiani toidetakse sondiga  - tal on neelamise ja köhimisekahjustus selle insuldi tagajärjel. Vanaema paraneb, kuid paranemine võtab aega.

laupäev, 15. juuni 2019

Metsaküla päevak ja koolilõpuõhtusöök


Metsaküla päevakule läksime südasuvise ilmaga, kuid lõunas kumavad tumesinised pilved andsid märku peatselt saabuvast suuremast vihmaasajust. Päevakuplatsile kohale jõudes avanesidki taevaluugid koos tulevärgiga.  Õnneks suurem sadu kestis ainult 15 minutit ja selle aja kükkisime autos. Algul võtsin 5.4 km raja, kuid vihmasadu peletas mu o-tahtmise ja nii ma 2.9km titerajale läksingi. Kõik punktid olid teeradadel, kuid mina suutsin ikkagi sinikate, mustikate ja sookailude rägastikus viga teha. Vt. pilti. Kaduvaraja kaotasin koheselt, teele jõudes ei pannud kaardil olevat sihti tähele ja nii ma "ei tea kuhu" suundusingi. Õnneks kogemust nii palju oli, et üle tee viivad sooviilakud mu tähelepanu köitsid, nii ma sihti märkasingi. Kompassilt ma midagi ei kontrollinud... Ei raja sain läbitud ja ülejäänud teeristidel olevad punktid korjasin vigadeta korralikult kokku. Raja võidu panin ikkagi kotti.


Reede õhtul oli meil iga aastane koolilõpuõhtusöök - seekord käisime restoranis Beatrice kodurestoranis NANO. Restoran asub Beatrice kodus, tema enda eluruumides. Restoran oli väga värviküllane ja detailirohke. Kõik seinad olid täis fotosid, pilte, gravüüre jne. Eriti huvitavad pildid olid eksponeeritud WC, kuid kuna siia leheküljele võivad sattuda ka lapsed, siis ma siia neid üles ei lae. Kõikide laste kokkusaamisega viimasel ajal meil probleeme ja üha probleemseks see kahjuks läheb. Seekord justkui kõik klappis: Liina tuli Riiast kohale, Kaarlil jäi vigastuse tõttu Jukolale sõitmata, Liis ja Laura need veel kodus ja tulekuga justkui probleeme ei tohiks olla, kuid võta näpust: Triin ei lubanud Laural tulla. Kahju, loodan, et see ühekordne nähtus ja edaspidi on kõik lapsed koolilõpu/alguse õhtusöögil osalemas. Nii olimegi kuuekesi, lisaks lastele veel vanaema, Andres ja mina. Õhtusöök läks kiirelt ja mõnusas õhkkonnas: võõrustajad küll ähvardasid, et süüa on palju, kuid peale meie mansa ülekäimist olid kõik lauale toodud liuad tühjaks söödud. Mida pakuti -  lauale toomise järjekorras nüüd: croissantid, chabatta, leib, või, kalamari, hapukoor, peedisupp, käsitöö lambapeelmeenid, roheline salat koos spargelkapsaga, kala (vist heik), Pavlova kook, kohv, tee. 
Enne restorani käisime veel haiglas vanaema vaatamas. Insuldist on möödas juba 2 nädalat, kuid tema on oma seisundi tõttu ikka veel intensiivraviosakonnas ja seda eelkõige selle tõttu, et insuldi järgselt on tal saanud kahjustada neelamise/köhimise funktsioonid - seega on tal n.ö lämbumiseoht ja peab olema järelevalve all. Muidu operatsioonist taastumine läheb plaanipäraselt. Head paranemist talle! 

neljapäev, 13. juuni 2019

Koju tagasi läbi Saaremaa



Kallima sain seekord Saaremaalt tagasi. Elus teistkordselt leidsin end Saaremaalt. Eelmine kord oli tõeline turistikas umbes kümmekond aastat tagasi. Tookord sai kõikide olulisemate Saaremaa vaatamisväärsustega tutvutud, seekord käisime muid teid pidi, kuid ka need olid osaliselt kultuuriajaloolised käigud nagu hiljem selgus. Veljo juured on otsapidi Saaremaal ja nii me neid vanu suguvõsateid pidi oma teekonna Saaremaalt Pärnu poole paika panimegi. Esiotsa väisasime metsi, maid ja kohti Kuressaare lähiümbruses. Edasi suundusime Kihelkonna kanti Veljo vanavanemate kodutalu otsinguile. Päris mitmesse kohta sai enne sisse pööratud, kui õige külavahe üles leidsime.
Kallimaga vaatetornis- Tõstamaa kandis
Meisterkoka töövõtted
Kiviaia vahelisel teel sõitis meile vastu üks naisterahvas rattal, kellelt otsustasime infot hankida Hintide kodutalu kohta... Saatusejumala või kellegi teise juhtimisel, tekitati külavahetänaval huvitav kokkusattumus: naisterahvas, kellelt infot küsisime oli kohalik külavanem, kes oli Hintide suguvõsateemal justnüüdsama naabritega "pingi panemise teemat arutanud".  Kuusnõmme külas, Kopli talu õuel saime oma tiirud tehtud ja katuse üle vaadatud - viimase aasta talvetormid, olid vana rookatust armutult räsinud, millest ka külarahvamure, et keegi võiks siia tulla seda korrastama. Veel kutsuti meid naabertalu vanamehe jutule, kes mäletas aegu ammuseid mil naabrite juures veel elu kees ja pidudel pilli sai mängiti. Tänaseks on selgunud, et Hintide kodutalu on läinud perekonna käest uute omanike kätte. Loodame, et
Saime tule toomise pildile
uus peremees toob majale uue hingamise. Meie teed aga jätkusid mööda saart ikka edasi läbi Kihelkonna surnuaia
Orissaare poole. Mõte oli minna ka Muhus surnuaeda, kuid vähese eeltöö tõttu jäid sealsed külastused ära. Pärnusse sõitsime mööda vana raudteetammi, väike kosutav peatus tammiäärses parklas oleks meid peaaegu ujuma viinud (vesi oli soe). 
Pühapäeva õhtu leidsime end korraga keset kultuurisündmuste keerist. Veiko kutsus meid lootsipaadiga merele suurt kaubalaeva sadamast välja saatma. Samal ajal saabus Pärnusse Laulupeo ja tantsupeo tuletoomine. Saime sadamast väljasõidul lootsilaevalt jälgida tulepaatide kohalejõudmist Kihnust Pärnusse. Paadid olid ehitud kaskedega, pill mängis ja kihnutüdrukud lõid paadis tantsu. Meil olid imelised loozikohad kogu selle etenduse vaatamiseks. 
lootsilaeval Lady Christinat jälitamas
Lootsilaevast ka natuke:  lootsilaev on üks suurepärase manööverdusvõimega sõiduriist ja lootsilaeva kapten peab ikka olema väga osav sell, et loots suurelt kaubalaevalt liikumise pealt peale võtta. Loots ise peab olema niisamuti paras kaskadöör, et lootsilaevale hüpata ja sealt rooliruumi saada, nii et laine sind vahepeal lavalt merre ei pühiks. Kusjuures laine merel oli alla meetri tol õhtul. Suurema laine puhul, no ma ei tea. Igaljuhul respect!





laupäev, 1. juuni 2019

Ehitusregister - see vajab korrastamist

Sai Kaarliga maal käidud. Põletasime ära aastatagused oksahunnikud, niitsime sisse käiguteed, korrastasime lambakarjuse ja tegime ettevalmistusi ehitusregistri andmete korrastamiseks. Saun ja kuur vajavad üle mõõtmist, et andmed korda saaks.
Kaarel käis nädala sees ka üksi veel maal: mõõtis majad üle ja korjas hoovi pealt ja garaažist kokku käru täie vanarauda.


 


Laupäeva hommikul saime kahjuks ka teate, et vanaemal on halb. Kutsusime talle Kaiega maalt kiirabi. Hea, et kutsutud sai - sest hiljem selgus, et tal oli insult - ajus lõhkes veresoon.