Laev lasi end seekord pikalt oodata, kuid lõpuks jõudis Veljo siiski koju. Teisipäeva hommikul korjasin ta Paldiski sadamast peale. Läbi Rohuküla jõudsime Pärnusse. Suur kuumus on tagasi. Puhkuse jaoks meil plaane tehtud pole. Teeme seda, mis pähe tuleb. Esimesena tuli Veljol pähe minna aastajooksule. Mõeldud tehtud. Mina 1,5 km distantsi jooksul end vaevama ei hakanud, seevastu Veljo jooksis, vigastusele vaatamata.
Neljapäev on ju päevaku päev. Pärnumaa Raeküla päevak asukohana meid üldse ei kutsunud. Otsustasime teha hoopis väikse o-reisi, mis viis meid Saaremaale. Saaremaal toimus päevak Valjala alevis. Ilm oli kuum ja joosta raske. Jooksin 3,2 km rada. Alevis suutsin leida põldmarjapõõsa koos lõikeheintega, mis mu jalad ära lõhkusid, nüüd on mul jalas Pipi triibulised põlvikud. Päevaku lõpus sai end aiavoolikust ära pesta, nii juhtuski, et me Saaremaal muid veerõõme maitsta ei saanudki. Suvisel Saaremaa päevakul oli peale meie veel külalisorienteerujaid mandrilt, kes kõik harjutasid suvelõpu suurvõistluseks Kuressares. Samas korraldus oli väheke algeline - isegi tulemuselipikut ei prinditud välja, kuid nagu lubatud - tulemused ilmusid kodulehele hilisõhtuks. Peale päevakut suundusime Orissaarde sööma. Vaatamisväärsustest külastasime Maasi maalinnust. Oli ikka vägev ehitis, mis 13 saj mere äärde ehitati. Enne praamile minekut põikasme läbi veel Koguva sadamast, kus sai tehtud väike kohvipaus. Enne kojujõudmist põikasime läbi Virtsu tammi juurest ja Matsirannast - mõlemas kohas sai ujumas käidud. Matsirand kihas inimestest ja autodest ja telkidest.
Põnevamad päevasündmused, aga toimusid koheselt hommikul peale praamilt lahkumist, Muhu saarel. Nimelt oli plaan taas käia esivanemateradadel - otsida üles Veljo vanavanemate hauaplatsid. Teada oli, et hauaplatsid peaksid olema Muhu saare kalmistul - kuid kalmistuid on mitu, ja milline on õige, seda tuvastasime lapsepõlvemälupiltide kaudu. Kõigepealt käisime Liival, siis Sepamäe kalmistul, edasi Muhu kalmistul. Muhu kalmistu võiks olla õige, kuid haudu me sealt ei leidnud. Kalmistud olid täis samanimelisi haudu.
Surnuaedade vahel tiirutades jõudsime pool kogemata Paenase küla lähedusse, mis Veljo mälestustes, oli tema isa sünniküla. Uudishimust läksime külasse kondama, et äkki leiame üles talu. Ainsaks mälestuskilluks kaasas suured pirnipuud, kus 4-5 aastane Veljo viimati käis pirne korjamas. Küla oli kui tükike Vabaõhumuuseumist - kõrged, arhailised teeäärsed kiviaiad, rookatuselised hooned, vanad taluhoovid. Väga vana ja müstiline küla. Mälupiltidest polnud kasu ja pirnipuid me ei leidnud. Astusime sisse ühte turismitallu ja lootsime külaelanike abile, et tuvastada õige talukoht. Abivalmis pererahvas helistas koheselt küla teadjamutile, kelle kaasabil - isa nime ja pirnipuude järgi, sai talukoht tuvastatud. Õige aiavärav näidati meile kätte - ja öeldi, et siin elavad ühed noored nüüd... Uudishimulikult käisime hoovis ringi ja lõpuks koputasime rehialuse uksele, andmaks teada, majaperemeestele, miks me võõrastena nende aias ringiuitame. Edasine oli kui loto võit - kõik oli lihtsalt nii uskumatu! Uued majaomanikud on ajaloohuvilised - nad olid teinud talukoha ja seal elanud inimeste kohta põhjaliku uurimistöö - (www.rehepapp.com) kaasabil. Nad teadsid Veljo suguvõsast rohkem, kui Veljo ise. Jutu sees tuli välja, et nad olid otsinud ka elusolevaid sugulasi, kuid edutult. Nii, et rõõm meie koputusest oli mõlemapoolne.
 |
| isatalu, Jaaniõue, Paenase |
Veljo isapoolse suguvõsa järjepidevus Paenase külas on alates 1715 aastast internetti ilusti kirjapandud ja üles riputatud. Nüüd ise ka palju teadjamad. Paenase küla on Muhu saarel üks iidsemaid. Küla ajalugu on leitav siit.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar