Sise-o on alatai olnud väga põnev võistlusformaat. Tundub lihtne, kuid tegelikult oi, oi, oi. Suudab su ikka parajalt puntrasse siduda.
toimus Rummu vanglas. Meie Liinaga olime juba ammu kirjas, kuid Veljo liitus alles toimumis päeval - nii ettearvamatud olid tema tegemised. Eelneval nädalavahetusel sai Indreku 50 sünnipäeval nii mõnigi o-hunt võistlusradadele meelitatud, kuid siis polnud Veljo tulek veel kindel. Veljo tuli Sandriga
, et raske, alguses ei saanud kohe kuidagi vedama - ei leidnud ma esimest sissepääsu ust, siis tormasin tontteabkuhu - kuid kui esimene punkt ooli käes hakkasid asjad sujuma. Mingil hetkel sujus juba nii hjästi, et läksin mälu peale välja, kuid mälu see vedas alt ja sain nii mitut punkti valest sissepääsust ja korruselt tagaaetud. Lõpu osa, kus olid ühesuunalised koridorid ja trepid, seal ma ära ei eksinud, lihtsalt jooksukiirusele ma ei rõhunud. Sain punktid võetud, kuid kõige lihtsama - viimase punktiga panin puusse, milleks seda võtta kui finish juba paistab. Õnneks üks lapsega tütarlaps pööras mu tählepanu asjaolule, et olin jätnud viimase punkti võtmata. Nii, peale finishi võtmist võtsin viimase punkti ja siis finishi uuesti, kui lihtne on saada DQ. Seekord läks õnneks. Finishis sain teada, et üks laps (see oli Liina), oli ema otsinud - õnneks sai ta ilma minuta ikka rajale. Liina tuli üsna vasrsti peale mind rajalt, saades suurepäerase tulemuse naiste arvestuses. Päeva paremuselt teine aeg. Nüüd siis oli minu aeg minna Veljolt rajale otsima, pildistama, kaasa elama. Raja lõpu otsas leidsin segaduses oleva sportlase - keerutas teine seda kaarti ühte ja teistpidi - otsitav viimane punkt, seda oli raske leida. Finishis selgus, et raja viimases osas oli ta end ikka nii ära keerutanud, et 1 punkt jäi kahjuks vahele.
Rada oli mõnus, õnneks mitte väga pikk. Põnev oli liikuda kunagises kinnisesasutuse. Praegu oli kõik juba lõhutud, kohati pidime liikuma pimeduses, kuid õhtusse jagus emotsioone küllaga. Aitäh, teile korraldajad.
vangla sise-o toimus juba nädalapärast Patarei vanglas. Kuuldused hirmsast hoonest, raskest rajast jm, käisid juba lainetena ette. Rada oli pikk 26 punkti, kaart oli kahepoolne. Arvata oli, et õhtu läheb pikaks. Ja läkski: toon ära ainult 3 aspekti: esimesse punkti läksin 19 minutit, finishisse ei osanud samuti minna ja finishit võtsin lõpuks 3 korda enne kui tulemuse sain - siinkohal head sõnad Ülole, kes peale pea 2h Patarei retke lubas mul minna ja parandada ära, minu väikesed lõpuvead, et ikka tulemuse saaksin. 2 x sain käia, enne kui õnnestus puhaste paberitega rada kirja saada. Liina oli juba tüdinenud ootamast ja torises teine finishis, et mis ma nii kaua seal tegin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar