Jõulujooksud pikkadel pühadel

Seekordsed pikad jõulud andsid võimaluse lisaks jõulusöökidele ka muud huvitavat teha. 23. detsembri hommikul läbisime Xdreami Jõuluraja Merimetsas ja  26.detsembril osalesime Linnaorienteerumise traditsioonilisel jõulujooksul. Soovisin algselt joosta 8 km rada, kui nädala algul põetud angiin koos antibiootikumide manustamisega ei andnud selleks just võimalust. Enamus meist jooksis lühikest 4 km jooksurada, kuid meie hulgas oli ka sportlasi, kes kenasti pika 13 km rajaga hakkama said. Mina lubasin endale, et jalutan ilusasti, kuid ikka pistsin punuma, eks näis kuidas see minu paranemisele mõjub. 

Jõulud pidasime kodus. Kaarel küll jõudis pidusse hilinemisega, sest nemad Andrese, Liisu ja Lauraga olid usinad ja osalesid Lätis suusa-o Läti meistrivõistlustel. Võistlustel osales Kaarel M21 klassis ja üldsegi mitte halvasti: lühirajalt tuli 6 koht. Tulemused ja sprindis oli ta seitsmes tulemused. 

Kauneid pühi!

Kella jalutamine ja kodu mängimine...

Detsembris võiks olla lumi juba maas, kuid Tallinnas seda kahjuks pole. Õnneks on Eestimaal kohti, kus suusahullud saavad oma rõõme nautida. Haanjas on looduslik lumi olemas ja Jõulumäel avati sel nädalavahetusel kunstlumega kaetud 1,3 km rada. Kaarel oligi pikanädalavahetuse suusakooliga just Jõulumäel. Reedel tegeime 2,5 h autosõidutunni Jõulumäele, et harjutada ja meeldetuletada autosõitu. Tuleb tal ju minna jaanuari lõpus uuesti sõidueksamile, et saada need "kutsika load" ümbervahetatud päris lubade vastu.

Mina jäin taaskord Pärnusse. Käisime teatris ja "jalutasime kella".  Käisime vaatamas EV 100 raames loodud etenduste sarja 1950-1960 vahelist aega kajastavat A. Kivirähu  lugu "Kaarnakivi perenaine" . Kella jalutamine - mis see veel on ? No võtsin endale kunagi mais eesmärgiks iga päev ikka 10000 sammu täis saada. Täna on 186 päev, mil 10000 sammu on igapäevaselt täis tatsutud.  See ongi kella jalutamine. Laupäeval käisime Uulu kaardil kella jalutamas, kus EMV öine mõni aasta tagasi aset leidis. Tegime n.ö kaarditrenni ;)  Otsustasime alustada golfi väljakute taga asuvate elamute juurest. Sinna sõites tegime väikse valearvestuse ja sõitsime mööda metsateed peaaegu "maailma lõppu"  - tee lõppes ja kitsal sopasel teekesel vajasime,  õnneks mitte abi, vaid väljakutselist auto ümberpööramist. Enne meid oli keegi seal poris juba möllanud. Meil läks õnneks ja saime omajõududega tagasi. 

Liina oli hoopis kodus ja jäi haigeks. Head paranemist talle!

Dokumentalistikat järeltulevatelepõlvedele

November oli nagu alati minu jaoks inventuuriaeg - traalivaaliaeg igas eluaspektis. Üleskirjutamisvajadus tehtud laupäevakutest puudus põhjus ja vajadus. Kaarel oli novembris 2 nädalat Soomes lumelaagris ja Liina käis minuga inventuuris ja õppis oma inglise keele sertifikaadieksamiks. Ehk olime kõik üsna toimekad, kuid väga kuskil ei käinud - võistlustel. Aa jõudsin käia mõned korrad teatris. Näiteks uues remonditud Ugalas ja ka Pärnu Endlat sai külastatud. Etendusteks Pärnus oli   45 339 km² raba (väga meielik ehk eestlaslik tükk), tüdrukutega käisime n.ö "suvepäevade" raames vaatamas etendust "Tramp ja Puutin". Kinno jõudsime ikka ka. Uued Eesti filmid on nüüd kõik nähtud. Kui "Minu näoga onu" oli selline tavaline eesti film, siis "Svingerid" meeldis mulle kohe väga. Eriti hea oli see, et arvestades filmi temaatikat, oli see tore lugu ilma allpoolvööd naljadeta. Igaljuhul soovitan vaadata.

 

Õnneks oli ilm armuline ja külmakraade novembris väga ei visanud, seetõttu ei olnud hullu, et jõudsin maale vett kinni keerama, alles detsembri algul. Kaie perel oli plaanis üks lammas ära teha ja nii ma päevapiltniku kohustused võtsingi. Taavi on kõva maaelulisearengu teinud. Lambategu käis väga vilunult. 

Libahunti otsimas Paunkülas

Libahundi otsimine on meie peres üsna tavaline nähtus, kuid ikka ja jälle jääb see leidmata, kuid meie usk leidmisesse pole kuhugi kadunud. Sedakorda olid otsingud Paunküla veehoidla ümbruses.

Meie pere oli esindatud kolme liikmega: mina olin Heidiga, Liina Märteniga ja Liis kooliõdedega tiimis. Haigusega võitlev Kaarel oli o-koondisega Rootsis Baltic Junior Cupil.

Hommik tervitas meid miinus kraadidega. Riietumine oli keeruline, kuid ilmateate lubatud päikesepaiste andis lootust talvejope autosse jätta ja tavapäraste spordiriietega  rajale minna. 

Otsustasime Heidiga püüda lagedal ala päikesepaistet ja teha imelisi pilte vette peegelduvast sügisest - jah, meie tee viis ümber  veehoidla. Stardiülesandes sai puterdatud ja viimase tiimina lahkusime discgolfi rajalt. Saime seal edasi-tagasi mõtetult joostud - üks õnnetu punkt keset platsi jäi alguse segaduse tõttu võtmata ja nii me seal tiirutasime. Lõpuks said ikka kõik 5 piiksu tehtud. Edasi lõunapoolsed punktid 36 (seal luges jaam ainult minu pulka ja Heidi pulka mitte. Õnneks tuli Mairolt meile vastu uue 36 punktiga ja saime piiksud kätte.) , edasi 26 ja 53. 

Sealt kulgesime juba Paunküla veehoidla Tallinna Vee suletud territooiumile. Oma stardiülesande puterdamise tõttu tundsime veehoidla ääres end üsna üksikutena. Kaugel eemal   ehk 1 km meist eespool liikus suurem grupp libahuntijaid - nii suur oli meie kaotus stardiülesande jama tõttu. Kuid meie liikusime ikka oma tempos. Jussiotsasaare juures nägime Helist, Helerit ja Juulat ja mõni minut hiljem ka Heikit ja Helenat. 61 punkti lähistel tõusis meie vererõhk, sest hordide kaupa jalgrattureid ja muid kaasvõistlejaid läbisid südamerahuga keeluala - värav oli lahti ja nii sealt läbi mindigi. Manitsesime kaasvõistlejaid ja selgitasime, miks on keelualad kaardil ja mis juhtub kui kaardil kujutatut eirata. 

Edasi 21-92-91-34. 92 pidime paadiga sõitma lähedal asuvatele saartele. Algul oli minu paadijuhtimine kuidagi toores, kuid pikapeale tuli õpitu meelde. Keset järve kuulsin imearmast hüüet: "Emme!" See oli loomulikult Liina, kes meid nähes pidi oma rõõmu väljendama. Liina on ikka nii armas. Heidi otsis saarelt punktid ning mina võitlesin paadisõiduoskustega. 

Nüüd ootas meid Hash House kust varajasemate kogemuste põhjal teadsime, et saab süüa ja juua. Saime vorsti ja juustu ja teed, hapukurk oli kahjuks otsas. Lisaülesande vastasime kahjuks valesti. Söögipunktis kohtasime ka Liisu võistkonda, kes olid vapralt just saartelt tulnud ja olid märjad kui kassipojad. Nüüd viis meie rajaplaneering meid niisamuti saarele. Saartevahelised paadiläbipääsukohad olid sügavad ja üle põlve saime taas märjaks. Saared olid metsikud ja suvel ei tahaks neid küll külastada - ikka paras jungel oli. 69 punkti läheduses kohtasime tuttavaid külapoisse Otti ja Oskarit.

Punkt 40 oli aga maaliline. Nüüd oli aeg tagasipöörduda mandrile. Abiks oli meile kondijõud ja kanuu sõiduoskus. Paadisõit läks kiirelt. Nüüd oli meil veel rohkem kui 1,5 h aega, millest kulutasime ära 40 minuti ja võtsime võistluskeskuse lähedusest punktid 48-51-46-30. Ei pannud tähele, et 95 oli ka läheduses. muidu oleks sinna kindlasti läinud. Kokku saime  109 punkti, aega kulus 5h 8 minutit ja läbisime ligi 25 km. Oli imetore päev. 

Individuaalseid auhindu meie ei saanud, kuid HP-Sport teami koosseisus saime organisatsioonide arvestuses esikoha. Juheiii!!! Saime mingi kinkekaardi kuhugi, kellegi, supermani trenni. Eks näis kuidas see olema saab. 

Liina ja Märten said autasustatud Aegna etappi I koha eest ja Panukülas saavutasid nad III koha.

Täpselt 7 aastat tagasi 21. oktoobril 2010 aastal sai niisamuti libahunti otsitud. aeg ikka lendab kiirelt. Tookordseid otsinguid saab meenutada siin. Google tegi meeledetuletuse ja kollazi.  lapsed on suureks kasvanud. Kõik peale Kaarli olid ka täna stardis. (Liina, Liis, Kadri, Helis, Märten, Kris, Heidi jpt)

TA OK rogain Järveotsal Läänemaal

Nädal tagasi ei olnud ma veel üldse kindel selles, et ma sel aastal üldse rogainile jõuan. Ise ei viitsinud endale tiimi otsida ja otseseid pakkumisi ka polnud. Kuid pakkumine tuli Pillelt ja nii ma rogainile jõudsingi. Tean et 8h formaat on minu jaoks sutsu pikk ja 6 h on max, millega minu keha ja vaim hakkama saavad, kuid kuidagi on ju tarvis oma piire nihutada.

Minu suurim n.ö hirm oli seekord ilm. Teades kui külm ja halb ilm eelmisel aastal oli, siis vihmas ja tuules 8h metsas müttamist ma tõesti ei soovinud. Kuid mulle halastati ja tavaluugid jäid suletuks ja kogu rogaini aja valitses väljas kena sügisilm. 

Ei hakkama siin meie strateegiaid pikalt lahkama, sest noid jusnagu polnudki. Ainus mis tegime oli kaardiveerandikelt punktide kokkulugemine, mille tulemusena otsustasime algselt lõunasse pöörduda. Plaan oli paigas kuni esimese 5 punktini, siis edasi vaatasime jooksvalt mis ja kuidas. Üles otsustasime minna 25-56-55. Heinamaad ületades tundus, et ega seda varianti väga kasutatud pole, sest olime heinamaal täitsa üksi. Õnneks enne metsa ikka kohtasime kaasvõistlejaid, kes soovitasid otsida kopratammi,  ahjah loha otsale saime ka. Jah, me saime ka põlvini vees kahlata ja elupäästva kopratammi leidsime ka üles. Teispool heinamaad metsa all oli ikka hulka tihedam liiklus. Kompassi kasutasime rajal 2 korda 25-56 ja 56-55 vahel. Rohkem polnud vaja. Läänepoolne kaardiosa oli hulka halvemini läbitav kui kraavidega palistatud lõuna-ida nurk. Tagasi tulles käisime veel matkarajal ja soos laudteed nautimas. 

Saagiks 87 punkti ja aega kulus 7h 16 minutit. Täitsa tublid olime. Jalad on ka peaaegu terved kui välja arvata üks vill suure varba all. Meie rajaplaneering on leitav siit.

Aitäh Pille, et mind kaasa kutsusid :) Meil oli tore päev. 

Koolispordiliidu vaik Tamsalus ja Suunto Games Mägede külas

Kiiresti mööduvad aastaringid ja taas olin abiks Reaalkoolile abiks lapsi transportima koolispordi orienteerumisvõistlusele, mis sedakorda toimusid Tamsalus. Liina oleks võinud seekord tegelikult ise ka autoga minna, kuid preili oli juba mitmendat päeva haige. Ta tegelikult poleks üldse tahtnud startida, kuid Liinata poleks võistkonda kool kokku saanud ja nii ta ikka metsa läks.

Neiu sai 4 koha. Kaarel ei startinud seekord üldse. Kaarel oli hoopis Austrias. Saavutades tavarajal kõrge 11 koha.

 

Nädalavahetusel olin mina meie perest ainus, kes tänavusele Suunto Gamesile jõudis. Liina jäi kohe päris haigeks ja jäi koju. Mina olin tubli ja saavutasin naiste kõige kergemas vanuseklassis N21C kahe päeva kokkuvõttes auhinnalise III koha. Autasuks sain mingi mütsitaolise asja, mille tubli poiss Märten mulle õnneks ära tõi, sest autasustamisele ma ei saanud jääda.

Laupäeva õhtul sattusin ka endale üllatuseks DJ Bobo kontserdile, mis toimus Saku suurhallis. Ma polnud enne seda kontserti kunagi selles majas toimunud kontserte külastanud. Päris huvitav kogemus oli. Hiljem sai veel tantsulkal käidud, nii et igati toimekas päev.

Igasugu eestikad, mis kõik kirjutamata...

Kuna kõik on kirjutamata, siis panen üles vähemalt mõned pildid ja tulemuste aruande. 

vaatepunktis

Ilm oli vihmatu, kuid meenub, et külm oli. Ooo, ja meenub, et ostsin endale ESTONIA kirjade dressikompleti ISC-st. Vähemalt dress on olema, vaatame kas rajale ka jõuan.

M18: I koht Kaarel, Ii Alex, III Kiur

Tavarajal Kaarel I koht ja Liina 7 koht. 

Kaarel sai võimaluse intervjuuks, muide mina ka...

Teates üllatasid SRD suured tüdrukud saavutades pekokate järel II koha, kolmandaks jäid westi tüdrukud. Srd (noor )meeste tiim sai kahjuks tühistatud.

EMV tavarda tulemused , teate tulemused.

N18-20 II Koht Pekokate järel

Öised eestikad said teisel katsel tehtud. Tormi polnud, kuid ööd olid juba külmavõitu.

Kaarel oodatult esimene taas ja Liina kobistas end III kohale. Ta on neid eestikate medaleid juba 3 tk see aasta saanud. See näitab tegelikult olematut taset, meie noorte hulgas. Liina on ju harrastaja ja mittemingisugust eesmärgipärast treeningut ta ei tee. Kahju. Liina pärast on mul muidugi heameel.

Meie imearmas muinasjutumaja Käinas. Aitäh Teile Jaanus ja Reelika :)

Liina sai ka esimest korda Hiiumaale. Turismi reisi seekord ei teinud. Nii, et Liina peab ise kunagi Hiiumaad avastama tulema. Kõpu tuletorni ümbruse sai ta loomulikult metsas korralikult läbi matkatud.  Veski-Aida majutus.

Emv pikal rajal Kaarel sai oodatult I koha, kuid kahjuks Ats ja Karel ei osalenud. Liina ei startinud üldse vaid hoidis end pühapäevase Hiiumaa karika jaoks.

EMV pikal rajal tulemused

Sääretipp sai vallutatud

Hiiumaa karikal läksime meiegi Liinaga starti. Mina olin tubli ja suutsin Teele ja Pillega 2/3 rada ühes joosta. Tubli, tubli. Ja ma polnudki viimane. 

Tulemused.  Kaarel taas esimene ja Liina N21 klassis leppis 9 kohaga.

Oma tubli etteastega kutsuti mind Pille poolt Rogaini tiimi, kuid sellest ehk järgmises kirjutises.

Merivälja kodukohvikutepäev

Käisime koos vanaema, Liina ja Kaarliga Meriväljal kodukohvikutepäeval. Võstime nõuks kohe hommikul kella 11st alustada, teha väike hommikukohvi ning kook. Valisime kodukohvikute Mähe poolse piirkonna, mis eelmisel aastal jäi külastamata. Esimesena sõime udupeent porgandi torti ning pistaatsia ja shokolaadi muffineid. Pererahvaks oli vene perekond. Jagasime ilusasti 4ks kõik tellitud hõrgutised, nii saime kõiki valmistatuid proovida. Pererahvas tõi koduköögist meile isegi noa, et meil jagamine ikka libedamalt läheks.

Teiseks külastasime kolme noore sõbranna Roosi kohvikut, kus pakuti roosivett, cuichi, salatit, kooke ja jäätisekokteile jne. 

Algselt oli plaan, käia paaris kohas nii 1,5 h max kokku, kuid juhtus nii, et olime lõpuks kokku üle 3 h ja põhisüüdlaseks oli Merle Klandorfi Tantsukohvik. Lapsed otsustasid, et kuna kohvkus oli tantsuõpe, siis kasutatakse juhust ja tuletatakse tantsusammud meelde, kui nii lahkelt tasuta õpet proffide poolt pakutakse. Kaarel tantsutas nii oma õde kui ema :) Kaarell lahe, tal pole mingit valehäbi ega piinlikkust, ta on nõus alati avalikus kohas isegi oma emaga tantsutiire tegema. Kuigi sammude meelespidamine on keerukas ja rütmipidamine jätab vahel soovida, kuid see kõik teda ei heiduta. Nii me siis veetsimegi üle 2h seal tantsukohvikus. Tallinna Tv ja Tv3 võstid osaliselt tantsimise üles ka, ei tea kas täna kuskil televiisori kasti sees on meid näha ka - ei tea.

Telestaarid: oleme osaliselt kaadris 1:12-1:50.
Tv3 ülesvõte on leitav siit.

EMV sprint ja sprinditeade ning Liinakese sünnipäev

Sprint toimus maakodu lähedal Loksal. Meie perest jooksid sprinti: mina, Liis, Liina ja Kaarel. 3 esimesel medali lootusi polnud, kuid Kaarel läks kindla plaaniga medalile joosta. Ainus küsimus oli millisele ja kas, sest 4st 1 pidi jääma ilma. 

Sprindi tulemused

Peale sprinti sõitsime maale, kus kiiresti, kiiresti oli tarvis ära teha söök. Abimeeskonnas olid Heidi, Liis, Merilin ja Märten. Liina, Kaarel ja Rainer jõudsid hiljem, sest oodati autasustamist. Peale sööki komandeerisin kogu väe haavapuud kokkukorjama, mis tuules ära oli murdunud ja naabri teritooriumile end kukutanud. Õnneks jõudis meeskond puu kenasti meie hoovi peale veetud, enne äikesetormi.

Öine EMV jäi halbade ilmaolude tõttu ära. Mitmeid kordi sai Loksa poole helistatud ja uuritud kuidas neil seal ilm, sest meil kodus Tammistul oli ikka maru päris äge. Sellele vaatamata sõitsime Palmsesse õigeks ajaks välgunoolte saatel kohale. Ära parkides avas Kuno Rooba ukse ja teatas, et ilma paranemist pole loota ja kogu üritus jääb ära.

Sprinditeate hommik algas Liina sünnipäevaga. Kringli võistluskeskusesse tõin taaskord Jõekäärust.

Sprinditeate võistkond MN18-20 oli meil emotsioonide rohke, sest õnnestumise korral võisime joosta medalile. Nii ka juhtus: Roos, Rainer, Kaarel ja Nastja said kaela hõbe medalid.

Sprinditeate tulemused

Sotimaa reisi kolmas osa

Nagu mainitud sai, said võistlused läbi ja meil algas lühike kuid kiire eskursiooni periood. Kolme viimase päeva reisiplaan ei tahtnud meil kuidagi paberile saada. Keegi ei tahtnud asjatamist enda peale võtta. Lõpuks sai Kaarlil mõõt täis ja nii me Kaarli soovide järgi viimased päevad ka kulgesime. Liina soovis kindlasti minna Harry Potteri filmivõtete paika. Info on leitav siit.

Kaarel soovis leida üles lõpuks selle Sotimaa kõige.  suurema turismiatraktsiooni  - loch Nessi koletise. Ajanappuse ja võistluste autasustamise tõttu tuleb see otsimise üritus lükata teadmata ajaks edasi. Koletis jäi meil leidmata, sest me ei jõudnudki seda otsima. See-eest nägime kuidas laevad omavahel ühendatud kanalitest Loch Nessi järve sõitsid. Sillad keerati lahti ja  laevadel lasti minna.

See on kose kaart

Võistluste järgselt oli Kaarli põhieesmärk ronida Ühendkuningriigi kõrgeima mäe Ben Nevise otsa. Kirjelduste järgi pidi oletatav ajakulu mäe otsa jõudmiseks ja allatulemiseks  olema umbes 10 h ja 17 km. Eeldasime, et Kaarel saab 5 tunniga edasi-tagasi käidud. Ülejäänud reisiseltskonnal oli parkimisplatsilt lahkudes üsna ükskõik kui kõrgele mäkke jõutakse. Kui Kaarel vastu pidi tulema, siis pidid kinnipüütavad ka otsa ringi pöörama. Mõeldud tehtud. Kaarel lahkus mäele teistest 20 minutilise edumaaga, järgnesin Liinaga ja tagumisteks jäi Andres Liisu ja Lauraga. Jäin tüdrukutest pilti tehes kohmitsema ja nii see Liina minust juba üsna mäejalamil eest ära sai. Ja vahemaa muutkui kasvas ja üsna pea ma teda enam rajal ei näinudki. 

Rahvast oli mäkke tõusul palju. Isegi minu tempo oli nii kiire (võrreldes teiste ülesrühkijatega), et ikka ja jälle oli tarvis kellestki mööduda. Sellele vaatamata ma Liinat ei näinud - tema liikus minust veel kiiremini. 

Minu ülesliikumise kiirus oli 3 km/h. 1,5 möödudes kui läbitud oli juba 5 km, hakkas minul sellest mäkketõusust juba mõõt täis saama - hakkasin juba ootama, et millal mulle hakkataks vastu tulema. vapralt rühkisin ikka edasi. Tee oli kohati ikka väga kivine ja üles rühkimiseks tuli ikka kividest üle ronida. 6 kilomeetril oli mul isu juba nii otsas, et leidsin end ühtelugu pomisemas, et "Ma ei taha sinna üles minna", kuid ikka rühkisin vapralt edasi ülespoole. 7 km oli täis kui tundisn udus ära tuttavad kujud Oneway kollase/sinistes rõivastuses. Lõpuks ometi. Vastuseks, miks neil nii kaua läks oli, et Kaarel tuli Liinale vastu ja koos mindi ikkagi üles. Kaarel oleks minugagi üles uuesti läinud (oli ju vaja distantsiliselt ainult 900m veel üles rühkida (20 min)) , kuid minul oli isu täis sellest mäest juba ammu. Kripeldust, et minemata jäi- pole veel tekkinud (nädal hiljem).

Koos keerasime otsa ümber ja algas tagasitee. Allaminek on hullem kui üles, kivivabadel lõikudel liikusin alla joostes, sest nii oli kuidagi lihtsam. Käies jäi Liinast ja Kaarlist ikka korralikult maha. Muide jalanõudeks olid mul naelikud - ma ei tea kui õige või vale jalanõu valik oli, kuid mulle sobis. 

2,5 km enne parklasse jõudmist leidsime rajalt Andrese ja Laura, kes vapralt ka allamäge liikumas olid. 

Ilm mägedes on muutlik. Alustasime oma retke mäkke hommikul, sest pärastlõunaks lubas laussadu. Mäel saime nii päikest, tuult, udu kui ka vahelduva eduga vihma. Parkimisplatsilt lahkudes saime lubatud laussaju, nii et meil läks oma matkaga ilma mõttes õnneks.

Õhtul vihmas läksid 3 vaprat  (mina, Kaarel, Andres) veel Ben Nevise otsast algava jõe koske vaatama. Matkarada mis koseni viis oli 2,5 km pikk ja viimane osa oli vaja ületada mööda köissilda. Mina jäin enda ja Andrese telefonidega vastaskaldale. Kosk oli aga suursugune. 

 Tagasitulekul jäime vihma kätte ja hotelli jõudes olime läbimärjad. Tüdrukud olid igaljuhul mägimatkast kõik nii väsinud, et kõik juba magasid. 

Raske valik - kas süüa hommikusöök suure või väikse lusikaga. Otsustamine võttis 10 minuti söögiajast ... 

Viimane Sotimaa päev viis meid 170 miili kaugusele Aberdeeni tagasi. Aberdeenis läks seltskond pooleks - Andres, Laura ja Kaarel külastasid Meremuuseumi ja meie Liina ja Liisuga rahuldasime shoppingu kirge.

Nii, see reis meil otsa saigi. Hommikul viis lennuk meid Riiga ja sealt juba autoga koju. Riias me motomuuseumi ei läinud, sest väsimus võttis võimust ja kätemerd minekuks polnud.