Sotimaa reisi kolmas osa

Nagu mainitud sai, said võistlused läbi ja meil algas lühike kuid kiire eskursiooni periood. Kolme viimase päeva reisiplaan ei tahtnud meil kuidagi paberile saada. Keegi ei tahtnud asjatamist enda peale võtta. Lõpuks sai Kaarlil mõõt täis ja nii me Kaarli soovide järgi viimased päevad ka kulgesime. Liina soovis kindlasti minna Harry Potteri filmivõtete paika. Info on leitav siit.

Kaarel soovis leida üles lõpuks selle Sotimaa kõige.  suurema turismiatraktsiooni  - loch Nessi koletise. Ajanappuse ja võistluste autasustamise tõttu tuleb see otsimise üritus lükata teadmata ajaks edasi. Koletis jäi meil leidmata, sest me ei jõudnudki seda otsima. See-eest nägime kuidas laevad omavahel ühendatud kanalitest Loch Nessi järve sõitsid. Sillad keerati lahti ja  laevadel lasti minna.

See on kose kaart

Võistluste järgselt oli Kaarli põhieesmärk ronida Ühendkuningriigi kõrgeima mäe Ben Nevise otsa. Kirjelduste järgi pidi oletatav ajakulu mäe otsa jõudmiseks ja allatulemiseks  olema umbes 10 h ja 17 km. Eeldasime, et Kaarel saab 5 tunniga edasi-tagasi käidud. Ülejäänud reisiseltskonnal oli parkimisplatsilt lahkudes üsna ükskõik kui kõrgele mäkke jõutakse. Kui Kaarel vastu pidi tulema, siis pidid kinnipüütavad ka otsa ringi pöörama. Mõeldud tehtud. Kaarel lahkus mäele teistest 20 minutilise edumaaga, järgnesin Liinaga ja tagumisteks jäi Andres Liisu ja Lauraga. Jäin tüdrukutest pilti tehes kohmitsema ja nii see Liina minust juba üsna mäejalamil eest ära sai. Ja vahemaa muutkui kasvas ja üsna pea ma teda enam rajal ei näinudki. 

Rahvast oli mäkke tõusul palju. Isegi minu tempo oli nii kiire (võrreldes teiste ülesrühkijatega), et ikka ja jälle oli tarvis kellestki mööduda. Sellele vaatamata ma Liinat ei näinud - tema liikus minust veel kiiremini. 

Minu ülesliikumise kiirus oli 3 km/h. 1,5 möödudes kui läbitud oli juba 5 km, hakkas minul sellest mäkketõusust juba mõõt täis saama - hakkasin juba ootama, et millal mulle hakkataks vastu tulema. vapralt rühkisin ikka edasi. Tee oli kohati ikka väga kivine ja üles rühkimiseks tuli ikka kividest üle ronida. 6 kilomeetril oli mul isu juba nii otsas, et leidsin end ühtelugu pomisemas, et "Ma ei taha sinna üles minna", kuid ikka rühkisin vapralt edasi ülespoole. 7 km oli täis kui tundisn udus ära tuttavad kujud Oneway kollase/sinistes rõivastuses. Lõpuks ometi. Vastuseks, miks neil nii kaua läks oli, et Kaarel tuli Liinale vastu ja koos mindi ikkagi üles. Kaarel oleks minugagi üles uuesti läinud (oli ju vaja distantsiliselt ainult 900m veel üles rühkida (20 min)) , kuid minul oli isu täis sellest mäest juba ammu. Kripeldust, et minemata jäi- pole veel tekkinud (nädal hiljem).

Koos keerasime otsa ümber ja algas tagasitee. Allaminek on hullem kui üles, kivivabadel lõikudel liikusin alla joostes, sest nii oli kuidagi lihtsam. Käies jäi Liinast ja Kaarlist ikka korralikult maha. Muide jalanõudeks olid mul naelikud - ma ei tea kui õige või vale jalanõu valik oli, kuid mulle sobis. 

2,5 km enne parklasse jõudmist leidsime rajalt Andrese ja Laura, kes vapralt ka allamäge liikumas olid. 

Ilm mägedes on muutlik. Alustasime oma retke mäkke hommikul, sest pärastlõunaks lubas laussadu. Mäel saime nii päikest, tuult, udu kui ka vahelduva eduga vihma. Parkimisplatsilt lahkudes saime lubatud laussaju, nii et meil läks oma matkaga ilma mõttes õnneks.

Õhtul vihmas läksid 3 vaprat  (mina, Kaarel, Andres) veel Ben Nevise otsast algava jõe koske vaatama. Matkarada mis koseni viis oli 2,5 km pikk ja viimane osa oli vaja ületada mööda köissilda. Mina jäin enda ja Andrese telefonidega vastaskaldale. Kosk oli aga suursugune. 

 Tagasitulekul jäime vihma kätte ja hotelli jõudes olime läbimärjad. Tüdrukud olid igaljuhul mägimatkast kõik nii väsinud, et kõik juba magasid. 

Raske valik - kas süüa hommikusöök suure või väikse lusikaga. Otsustamine võttis 10 minuti söögiajast ... 

Viimane Sotimaa päev viis meid 170 miili kaugusele Aberdeeni tagasi. Aberdeenis läks seltskond pooleks - Andres, Laura ja Kaarel külastasid Meremuuseumi ja meie Liina ja Liisuga rahuldasime shoppingu kirge.

Nii, see reis meil otsa saigi. Hommikul viis lennuk meid Riiga ja sealt juba autoga koju. Riias me motomuuseumi ei läinud, sest väsimus võttis võimust ja kätemerd minekuks polnud.

Teine osa.

sooke

Laura ootas meid finisfis

4 päeva finish

4 päeva finish

Teine pool võistlustest oli enamuses põlvini ulatavates kanarbikuväljadel, sekka ikka natuke metsa ka ja kive ja kaljusid. Sood olid huvitavad - n: nõlvapidi ülesronides olid soos... 4 päeval olid imeilusad väikesed soolapikesed kõrgemate kuhjatiste vahel - imeline. 

enne starti

enne starti

Peale võistlust sõitsime koju. Mina Kaarli ja Liinaga võtsime ette kodukandi matkarajal asuva mäe vallutusplaani.

Matkaraja kaarti me kaasa ei võtnud ja loomulikult eksiaime me teelt. Valisime kogemata ümber mäe kulgeva raja, mitte otse mineva. Mingil hetkel taibates, et oleme valesti kulgenud parandasime tehtud vea. Vea hind- 1.2 km mööda kanarbikulist nõlva üles ja alla, aga jõudsime rajale tagasi ning mägi sai vallutatud. Kokku tegime 12 km matka.

Majatagune matkarada

Imekombel leiti vanuse erinevusele vaatamata ühine tegevus. 

taolist nägime ka reaalset teel, kuid pildi kvaliteet pole just tollel parim.

Igapäevaselt jäi meie sõidutrajektoorile silt Transpodi muuseum. Ühelpäeval koju minnes põikasimegi sealt läbi. Sel päeval oli võimalik sõita ka operatiivautodega, vilurid peal ja puha. Laura sai tehtud endale ka autojuhiload, mis kehtisid ainult kahjuks muuseumis. 

Huvitavaid autosid oli mitmeid ja kõigil oli huvitav. Eriti tore oli ronda suure esirattaga jalgratta otsa. 

River of Dee kanjonisse jõudsime ka, kuid halb ilm ja eelmise päeva kodune mägimatk kahandasid osalejate rivi Loch Muicki juurde minekuks liiga lühikeseks.

Õekesed

Eks see jää siis järgmist korda ootama.

Võistluskeskustest ja mmust melust polegi ühtegi pilti ülesriputatud. Kohe parandan selle vea. 5 päeval olime parklas kõrvuti autodes Kaarli sõpradega Canadast ja Sveitsist. Siit õks meeleolukas pilt kaardianalüüsist.

Lisame siia nüüd Liina medalivõidu klassis N20S - Liina sai ainukesena meil auhinnalise II koha ja tema sai meil poodiumile. 

Võistluste tulemused on leitavad siit.  

Liina oli teine, Kaarel. M18L oli kuues, Andres M40L 41, mina W40S 18 ja Liis W12A 28 

W20S - poodium

Nii need võistlused meil läbi saidki, kuid mitte meie reis tervikuna. Peale võistlusi kihutasime mööda kitsaid mägiteid 2,5 tundi Loch Nessi juurde - järgmisesks peatuskohaks sai Fort Augustuse linnake.

Scottish6days - meie pere Sotimaa o-nädalal. esimene sissekanne

Otsus minna Sotimaale sai tehtud juba talvel. Kohale õnnestus meil lennata otselennuga Riiast-Aberdeeni - asub  70 km kaugusel võistluskeskusest Ballaterist. Lend oli väga sujuv ja rahulik - ei ühtegi turbulentsi.

Meie majake

Kohalejõudes oli vaja esimese asjana saada endale auto. Olin märtsis meile auto broneerinud, kuid segastel ja teadmata asjaoludel oli mul see broneering kadunud ?, olemata vms? Igaljuhul meil seda polnud, otsisime igalt poolt kust varem oleme rentinud, kuid ei midagi. Eeldasime, et on varaiant, et meie kevadine broneering ei jõudnudki kuhugi. Kuna auto broneeringut polnud, siis tegime uue broneeringu kahele väiksele punnile (enne olin omateada broneerinud 7 kohalise masina). Lennujaamas autorendi järjekorras seistes helises telefon. Oleme autorendist, kus te olete, meie ootame,  hakkame minema jne. Ühesõnaga minu kevadel tehtud broneering oli olemas ja meie 7 kohaline auto ootas meid.  9 kohaline buss korjas meid lennujaamast peale ja viis linna rendiauto kontorisse. Õnneks saime vist ka suuremate lisakuludeta kahest "punnist" lahti.

Puugiralli -  10 tk peale võistlust leida, pole mindi kunsttükk

Autodest võiks vist terve nädala kirjutada: vasakpoolsest liiklusest ja käigukangidest ja auto suuruse tunnetamisest. Täna olles sõitnud siin Sotimaal juba sadu kilomeetreid ei tundugi see vasakpoolne liiklus enam nii ilmvõimatu raketiteadus. Oleme hakkama saanud, kuid tõsi ta on et pea peab koguaeg töötama ja lihtsam on pöördeid sooritada siis kui teisi autosid on silmapiiril liikumas.

Vaade mäe otsast alla majale

Elamine on meil taaskord võetud airbnb.com st. Meie kasutuses on suur maakividest maja - 4 magamistoa ja kolme vannitoaga. Maja juurest läheb üles mägedesse teerada, mis viib matkarajale. Oleme oma elamisega väga rahul :)

koht, kus Liina loobus

Kolm ja poolvaprat otsustasid esimesel päeval kodust mäge vallutama minna. Kaarel oli esimene, kes oma jooksutiiru just mäeharja vallutamisega alustas. Mina, Andres ja Liina otsustasime õhtuse jalutuskäigu kasuks. Poole tõusu peal oli meil esimene loobuja - Liina läks tagasi, tema ei viitsinud rohkem. Meie Andresega võtsime oma 200m tõusu, mis kilomeetrites tegi kokku 1.5 km. Aega kulus 30 minutit. Kogu ringike oli 4.5 km. Üleval mäel avanesid lummavad õitsvad kanarbiku väljad.

Esimesed ristsed autoroolis sai Andres - tegime "kulli ja kirja" kiviga ning tema osaks langes au olla esimesena autoroolis. Esimene sihtkoht oli Aberdeeni teaduskeskus a la Ahhaa šoti variant. Mingit VAU efekti me sealt kaasa ei korjanud, kuid natuke saime teada Aberdeeni linna ajaloost ja linnaplaneerimisest. Järgmisena olin autoroolis mina ja sõit viis meid Ballateri võistluskeskusesse, kust saime võistlusmaterjalid ja tõdemuse, et šoti rahvas on väga heatahtlik ja sõbralik. kõik kellega olime siianni suhelnud või kellede teenuseid kasutanud (autorendid, poed jms) olid ülisõbralikud. Saime 2 tasuta kohvi ja shokolaadi võistluskeskusest, sest meil polnud kohalikku raha ja kaardimakset polnud võimalik teha. Järgmisel päeval viisime neile eesti kommi ja ostsime naelte eest veel kohvi.

Esimene võistluspäev:

Kaarli esimese päeva rada.

Esimesel päeval läks meil starti jõudmisega rabistamiseks. Kitsad teed ja vähene autosõidukogemus pikendas meie kohale jõudmise aega tunduvalt kauemaks kui planeerinud olime.

Tõuse saame võtta siin igast asendist - küll starti minnes, kui stardis, kui metsas. Metsaalune on täis kive - nagu jookses pidevalt mööda Käsmu kivikülvi. Ka sambla all on kivid - õnneks saab ka käies tulemuse nii et ennast lõhkuda pole vaja. Šotimaale omaselt on kõikjal kiviaiad - ka metsaalune on kiviaedu täis ja nendest üleronimine ei olegi alati nii väga lihtne. Üldiselt on metsaalune puhas - oleme jooksnud põlvini kanarbikus, mustikapõõsastes, kilpjalgade vahel (osaliselt on need isegi kaardistatud, kuid mitte siis kui oleks tarvis end rohelise järgi paika sättida), soos, mis on nõlval, kivide otsas jne.

Esimese päeva lõpus käisime ka viski tootmist kaemas. Ekskursioonist oli raske aru saada, sest kasutatav sõnavara oli suuresti võõras, kuid üldpildis jõudis kohale, kuidas odrast saab jook.

Punkt, millega tegin II päeval viga

Teise päeva jooks oli mustika puhmastes ja raieväljaveo teedel. Kivid olid loomulikult ka, kuid esimese päeva lagedaid sooalasid teisel päeval polnud.

 

Kaarli II päeva rada

Stardiajad olid meil kohe hommikul, mis võimaldas meil päeva teise poole ümbruskonnaga tutvumiseks kulutada. Andresel oli vaja väikesed viia lõbustusparki, mis asus 2 sõidutunni kaugusel. Tee viis meid üle mägede, 20% tõusud olid tavalised. Üleval olid kaunid vaated, möödusime ka mäesuusakeskusest. 

Lõbustuspargis meie grupp läks pooleks, meie Liina ja Kaarliga läksime hoopis kohalikku linnakest uurima ja sööma. Leidsime matkarajakese, mis tegi jõe osale tiiru peale. Kaldalt oli võimalik ka vette minna, mis tõttu oli minul võimalik teha ära üks väike unistus või ideefiks vms. Nimelt alati kui ma neid madalapõhjalisi mäestiku jõgesid näen on mul tahtmine minna neisse vettmööda jalutama. Nii ukerdasimegi Kaarliga 2-300m jõge mööda alla linna poole tagasi. Mulle väga meeldis, tõenäoliselt läheb sama asi kunagi kordusesse mõnes teises jões. Vesi ei olnud külm. Jõel oli ka väike vana sillake. 3 tundi möödus kiiresti, hiljem tegime ka väikese jalutuskäigu lõbustuspargi taga metsas, sest meil käib ju sammuvõistlus :)

 Kolmandal päeval oli starti 3.5 km ja start oli tõusul. Esimesse punkti minnes oli kohe vaja võtta 55 m tõusu, kuid üleval oli platoo ja väga ilus mets. 3 päeva rada ja maastik on mulle senistest enim meeldinud. Ilm oli ka ilus ja päikseline.

Kaarliga jõematkal

Start tõusul

Peale oli juba õhtukäes ning suundusime Ballateri võistluskeskusesse korrldajate poolt pakutud meelelahutust nautima. Meie Andrese ja väikeste tüdrukutega käisime õppimas Soti rahvatantse ja noored olid miskil koolitusel. Enne Ballaterist lahkumist saime veel näha torupilliorkestri proovi linna peaväljakul. Oli ikka ilus küll.

Kaarli III päeva rada

Kolmanda päeva maastikunäide

Vabal päeval käisime hommikul Ballateris sprinti jooksmas ja pärast olime kodused. Õhtul käisime Kaarli ja Liinaga Ballateris Kris Jonesi sprindijuttu kuulamas, Andres käis Lauraga mäe otsas ja Liis vedeles kodus.