Arstilkäik Taanis ehk Veljo tervisemurede lahendused Taani Kuningriigis

Järgnev on Veljo kirjutatud kaastöö minu blogissee. Juttu tuleb Taanimaa meditsiinisüsteemist ja n.ö EMO toimimisest. 

Arstilkäik Taanimaal. Teisipäeval, 22. mai, tundsin töötamise käigus, et minu vasaku reie ja kubeme piirkonna vahel on mingi valulik asi ja see aina suureneb. Õhtul oli see „asi“ juba kaunis suur, valutas ja tõusis ka üle 38°palavik. See õhtu ei tahtnud ma isegi laevast ära jalutama minna ja teised arvasid, et sellisel juhul olen ma ikka tõesti haige 😊 Otsustasime oodata järgmise päeva hommikuni ja siis vaadata, kas on vaja ka arstile minna. Järgmisel hommikul oli enesetunne küll paremaga see „asi“ ikka alles ja valutas kergelt. Lõunapaiku oli valu ja turse juba suur ja otsustasime siiski minna arstile näitama kuna ees oli ootamas 10 päevane merereis. Ja siis alles seiklus algas... Nakskovis, kus elab ca. 6500, on küll mingi haigla aga meie mõistes EMO puudub. Sõitsime autoga sinna haiglasse kohale ja seal polnud kedagi, kes oleks mind üle vaadanud. Pika uurimise peale saime siiski teada, et alates kella 16:00 on numbril 1818 on võimalik registreerida õhtusele vastuvõtule. 

Peale nelja helistas kapten sellel numbril, meile mängiti pikalt muusikat ja siis lõpuks saime liinile. Seletasime milles mure ja saime aja 16:40. Arst võttis mind vastu väikese hilinemisega ja kui olin pikali heitnud ja ta minu muret vaatas/katsus, ei ütelnud ta muud kui oi, oi, oi ja tegi lisaks vereproovi. Ta ütles, et vaja kiiresti minna järgmisese linna Nykøping kuid peale helistamist, et siiski Roskildesse, kuna seal on uurimiseks vajalik arstid ja tehnika. Uurisime, kuidas on transpordiga ja kas on aega laevast läbi minna? Õeldi, et 20 min pärast on transport kohal ja pean selle ära ootama ning organiseeritakse ka transport tagasi. 

Ootasin mingi tunnike, kui siis lõpuks ka mingi valge buss minule järele tuli. Bussijuht oli poolakas, kes mõistis ka natuke vene keelt ja oli nõus sadamast läbi sõitma. Hilinemis põhjuseks tõi ta selle, et temale olla antud vale aadress, kus patsient paraku juba ära oli surnud. Jooksin laevast läbi, haarasin mõned asjad ja algas sõit Roskilde poole. Mingil maal bussijuht ütles, et tema viib mind ainult Nykøping ja ei tea rohkem midagi.  

Nykøpingu EMOs ei oodanud mind keegi. 

Seletasin siis oma loo ära uuriti-helistati natuke, lubati tellida uus transport ja mind edasi Roskildesse saata. Roslildesse viis mind kena Toyaota Avensis ja reis kestis täpselt tund aega. Oli tore Iraani või Iraagi juurdega juht. 

Roskilde haiglas mind tõesti juba oodati 😊 ning mulle eraldati läbvaatuse palat nr.7. Tehti kõikvõimalikke analüüse,MRT,  paigaldati kanüül jne. Oli põnev.  Lõpuks otsustati, et midagi nii hullu ei ole, et oleks vajalik jääda haiglasse ja lubati tagasi tööle minna. Ravisk anti mingid antibiootikumid. Kell oli siis 23:15. Siis hakkas transpordi ootamine tagasi Naksovi. Ja ootamine. Ja ikka ootamine. Vahepeal andis vastuvõtutädi mulle paar pakitud võileiba ja pisikese kõrremahla. Tänud talle, sest olin olnud terve pika päeva söömata. Ühe paiku hommikul jõudis minule ja veel ühele tädile järele kena väikebuss ja algas tagasisõit väikestee kõrvalepõigetega. Esmalt tädi koju Roskildes ja siis Koege linna haigla juurest vanaonu peale kuhugi tundmatusse maakohta. Reis kulges Ikka vaikselt laeva poole. Koju (laeva) tagasi jõudsin kell 03.30, mille üle oli heameel kogu laevaperel. Loots oli kell 10:00 ja sõitsime Rootsi. Taanis on selline süsteem, et enam ei peeta üleval väikeseid haiglaid tarkade inimeste ja masinatega vaid peenemat uurimist/ ravi vajavad inimesed sõidutatakse tasuta suuremasse haiglasse. 

Kõige suuremaks üllatuseks oli see, et minult ei küsitud kusagil sentigi raha 😊, mille küll laevaomanik oleks mulle tagasi maksnud. 

 

XT Viimsis

 Veljol oli sel nädalal taas töölemineku aeg, vahetus toimus kolmapäeval. Nüüd mina taas rohkem tallinnamail. XT rogain Randvers sobis imehästi väikeseks sõpradega kohtumiseks. Meie võistkonna nimi oli Sisters (kooseisus Margit, Aune, Kris) - kahjuks ununes sinna lisada HP-Sport team, eks järgmine kord oleme tähelepanelikumad. Heiki oli üsna õnnetu, et me nimelaiendi olime ära jätnud. 

Võiistluskeskuseks oli Randvere kool. Mina polnud seal käinud ja ma ei teadnudki, et selline kool, üsna minu läheduses asub. Kohale jõudsime üsna viimasel minutil, võistlusmaterjalid saime vahetult enne starti ja stardipaugaga saime ka kaartide omanikeks. Planeeringut ei teinud, hakkasime uhama - "maakatel" oli eesmärk jõuda mereni. Algul ikka väike metsatiir ja siis jõudsimeegi mereni. Mere ääres käisime isegi 2x rohkem meil valikuid polnud. Sumasime ikka keset seda poolsaare metsa, ikka mööda radu ja kraave ja kive. Lõpus otsustasime mitte minna 42-84kp. Siht oli risune. võtsime 52-94-34-80-35. Viis minutit jäi veel varuks ka. Lõpuks arendas Margit kiirkõndi ja meie Aunega pidime tema tempos püsimiseks jalad kõhu alt välja võtma ja jooksma hakkama.

Rada kokkuvõtvalt: enamasti käisime otse, ikka mööda kraavi ääri ja teekesi. ühe navigeerimise vea tegime kui üritasime lääne pooltminna peale 71 punkti. Kaldusime liialt paremale ära. Kokku läbisime 19,5 km ja kogusime 131 punkti. Oli mieliselt vahva päev, imetoredate kaaslastega. Aitäh Teile Margit ja Aune! Varsti kordame, igatahes!

Peale väsitavat füüsilist tegevust ootas meid Pirital soe saun. Aitäh, emale! Külalistele olin hommikul kokku küpsetanud peedi-fetajuustu piruka. Magusaks oli Heidi kaasa küpsetanud baanikeeksi muffineid. Päev oli tegus, ilm ilus  ja päev veeta koos suurepäraste sõpradega, mida veel tahta. Aitäh, aitäh, aitäh!!!

Pühapäeval käisin korra maal, et niita hoovile sisse käigurajad. minu ettevõtmine ebaõnnestus kuna ma ei saanud muruniidukit käima. Mihkel lubas suure niidukiga kõrgemad kõrred maha niita enne kui lambad peale toome. Eks oli näha kui uus aed paigas, mis siis saama hakkab.

Emv lühirada Kärgulas ja Tõrva linn

Minna või mitte minna, oli põhiküsimus. Minul ju eesmärgid puudusid, lihtsalt onn ju tore osaleda uuel kaardil ja näha sõpru. Samuti oli minu huvi kuidas on kaardistus, et õppida nippe ja saada enda kaardistamisele kõrvalvaadet. ostus tuli esmaspäeva õhtuks: kindlasti minemise kasuks.

pärnnust hakkasime hommikul varakult teele, et konnnnata natuke Eestimaal rinngi, kus varem pole käinud või oldud ainnult läbisõidul.

Esimeseks peatuskohaks sai Rutu mägi. Veljol oli paju jutte kunagisest eestikate korraldamisest, kus ta pidi öösel platsil magama ja valvuriks olema jne. Mina  käisinn küll lastega EMVl, kuid ma ei mäleta, et oleksin võistluskeskusest kaugel käinnud. Ise kindlasti ei osalenud.

Teiseks peatuskohaks, minu soovil oli Tõrva linn. Otsustasime lõunapoolsema linnaosa kasuks kus on tiigid ja laululava, linnaväljak ja matkarajad. Imeline hommik avanes meil kell 11 Tõrva linnas: inmesed jalutasid haljasalal, tiikidest püüti kala, muusika mängis . täielik chill. Keegi ei kihutanud kuhugi - elu tundus kui lill. Söögikohas Latvian Embassy, oli kell 11:30 juba mitu laudkonda innimesi söömas. Meie sealoleku ajal võtsid kohad sisse 2 pensionärist prouat, kes kooki ja kohvi tellisid ja telefonist teineteisele pilte näitasid. Sisenes veel üks 5 liikmeline pere. Kuhu ma tahan jõuda selle pika jutuga: kohvitus ei olnud just kõige odavamad hinnad, üsna krõbedad olid tegelikult. Kuid inimesed, kes seal einestasid tundusid olevat kohalikud ehk elu maal ei ole halb. Väga silmiavav oli see Tõrvas käik. Söögikohast veel nii palju, et söök oli väga, väga maitsev, ilusti garneeritud ja hea teenindusega. Tõrva peamagistraali ääres vaatasime veel Ukraina sõjale ja Eesti küüditamistele pühendatud fotonäitust.

 Eestikad olid nagu ikka, saime rajad läbitud, kaasa suure hulga kogemusi ja toreda päeva.. Tulemused  - need ei ole märkimisväärsed. Õhtuks jõudsime Pärnusse tagasi.