Pidude vahele ka natuke sporti

 

Enne jõule sai ikka suusatamas ka käidud. Kui Veljo koju tagasi tuli läks kahjuks sulaks ja suusarõõme jäi vähemaks.Siis tuli taas lumi maja ja käisime mitu korda Raekülas suusatamas, kuniks Veljol selg hakkas valu tegema. Mina käisin Raekülas üksi suusarajal kui tema oma selga tohterdas arstitädi ja massööri juures. 

Peale suuri söömapidusid saime lõpuks 26.12 nii kaugele, et läksime lõpuks Westi jõulurajale, Ilm oli -1 kraadi, metsaalune oli lumine. Kui algul tekkis juba lootus, et Sander on seekord teinud mõistliku lühikeste etappidega ägeda raja, siis tõde selgus üsna pea, et Sandril on oma vanad trikid ikka varuks. Käisime üle 14 km, tegime ainult lähikese raja, tegime ka viga ja saime 1,5km edasi-tagasi tammuda, jäime pimeda peale. Veljo selg  tegi talle nii haiget, et mitmeid kordi võttis valuhoog tal jalad alt. Päris äudne oli, kui aus olla. Pärast seda metsaskäiku, ta läkski arsti juurde ja jättis suusatamise ära.Rohtudega said asjad nii heaks, et 30.12 sünnipäevapeol sai tantsu ikka vihutud.

29.12 sai ka üle pikaaja käidud Viikmaadel külas. Oli ju vaja lõpuks ära tähistada nende jõudmine vanavanemate staatusess. Palju õnne neile väikese türdukutirtsu puhul!

Aastavahetuse olime seekord Pirital. 31.12 hommikul vedasin Veljo kaubanduskeskusesse jalanõusid proovima, mis lõppes kahjuks õnnetult - nimelt käis taas Veljol nõks seljast läbi ja terav seljavalu oli tagasi.

Õhtul enne numbri vahetust käisime vanalinnas kuuske vaatamas, tegime õhtusöögi Beerhouses ja kuulasime Vabaduseväljakul toimunud kontserti: Laine, trad'Attacki. Kella 11 paiku suundusime tagasiteele. Lauluväljakul bussi vahetades, lasti Lasnamäel saluuti - midagi pole muutnud. Uue aasta võtsime kahekesi rahulikult vastu.

Liina ja Kaarel pidasiid pidi Liina uues korteris Sikupillis.

Head Uut Aastat kõigile!

Lume pildid ja taas Covidis 3x

 

Lund on palju ja külma ka, kuid suusatama ja uisutama pole saanud minna. Pidasin Veljoga nõu, et kas võtame suusad kaasa Pärnusse, kuid me ei saanudki otsustatud ja suusad jäid maha. Ehk ei ole veel jõudnud ühtegi talveharrastust saanud veel proovida. Ühe erandiga : just lund on ikka saanud rookida.

Veljo oli nii tubli, et suures lumesajus kaunistas ära meie Pirita maja - jah meil on nüüd ka pimedal ajal maja küles jõulutuled. Aitäh sulle, kallis.

Enne merele minekut käisime veel sise-od jooksmas Mustamäe Riigigümnaasiumis ja Saku gümnaasiumis - on ikka üks äge harrastus!!!  Lõpuks jäime mõlemad Covidisse - Veljo päev enne laevale minekut ja mina paar päeva hiljem reedel 01.12. Tänaseks oleme mõlemad terved. Mul õnnestus teha 1 kodukontoripäev taas üle pika aja.

Arstilkäik Taanis ehk Veljo tervisemurede lahendused Taani Kuningriigis

Järgnev on Veljo kirjutatud kaastöö minu blogissee. Juttu tuleb Taanimaa meditsiinisüsteemist ja n.ö EMO toimimisest. 

Arstilkäik Taanimaal. Teisipäeval, 22. mai, tundsin töötamise käigus, et minu vasaku reie ja kubeme piirkonna vahel on mingi valulik asi ja see aina suureneb. Õhtul oli see „asi“ juba kaunis suur, valutas ja tõusis ka üle 38°palavik. See õhtu ei tahtnud ma isegi laevast ära jalutama minna ja teised arvasid, et sellisel juhul olen ma ikka tõesti haige 😊 Otsustasime oodata järgmise päeva hommikuni ja siis vaadata, kas on vaja ka arstile minna. Järgmisel hommikul oli enesetunne küll paremaga see „asi“ ikka alles ja valutas kergelt. Lõunapaiku oli valu ja turse juba suur ja otsustasime siiski minna arstile näitama kuna ees oli ootamas 10 päevane merereis. Ja siis alles seiklus algas... Nakskovis, kus elab ca. 6500, on küll mingi haigla aga meie mõistes EMO puudub. Sõitsime autoga sinna haiglasse kohale ja seal polnud kedagi, kes oleks mind üle vaadanud. Pika uurimise peale saime siiski teada, et alates kella 16:00 on numbril 1818 on võimalik registreerida õhtusele vastuvõtule. 

Peale nelja helistas kapten sellel numbril, meile mängiti pikalt muusikat ja siis lõpuks saime liinile. Seletasime milles mure ja saime aja 16:40. Arst võttis mind vastu väikese hilinemisega ja kui olin pikali heitnud ja ta minu muret vaatas/katsus, ei ütelnud ta muud kui oi, oi, oi ja tegi lisaks vereproovi. Ta ütles, et vaja kiiresti minna järgmisese linna Nykøping kuid peale helistamist, et siiski Roskildesse, kuna seal on uurimiseks vajalik arstid ja tehnika. Uurisime, kuidas on transpordiga ja kas on aega laevast läbi minna? Õeldi, et 20 min pärast on transport kohal ja pean selle ära ootama ning organiseeritakse ka transport tagasi. 

Ootasin mingi tunnike, kui siis lõpuks ka mingi valge buss minule järele tuli. Bussijuht oli poolakas, kes mõistis ka natuke vene keelt ja oli nõus sadamast läbi sõitma. Hilinemis põhjuseks tõi ta selle, et temale olla antud vale aadress, kus patsient paraku juba ära oli surnud. Jooksin laevast läbi, haarasin mõned asjad ja algas sõit Roskilde poole. Mingil maal bussijuht ütles, et tema viib mind ainult Nykøping ja ei tea rohkem midagi.  

Nykøpingu EMOs ei oodanud mind keegi. 

Seletasin siis oma loo ära uuriti-helistati natuke, lubati tellida uus transport ja mind edasi Roskildesse saata. Roslildesse viis mind kena Toyaota Avensis ja reis kestis täpselt tund aega. Oli tore Iraani või Iraagi juurdega juht. 

Roskilde haiglas mind tõesti juba oodati 😊 ning mulle eraldati läbvaatuse palat nr.7. Tehti kõikvõimalikke analüüse,MRT,  paigaldati kanüül jne. Oli põnev.  Lõpuks otsustati, et midagi nii hullu ei ole, et oleks vajalik jääda haiglasse ja lubati tagasi tööle minna. Ravisk anti mingid antibiootikumid. Kell oli siis 23:15. Siis hakkas transpordi ootamine tagasi Naksovi. Ja ootamine. Ja ikka ootamine. Vahepeal andis vastuvõtutädi mulle paar pakitud võileiba ja pisikese kõrremahla. Tänud talle, sest olin olnud terve pika päeva söömata. Ühe paiku hommikul jõudis minule ja veel ühele tädile järele kena väikebuss ja algas tagasisõit väikestee kõrvalepõigetega. Esmalt tädi koju Roskildes ja siis Koege linna haigla juurest vanaonu peale kuhugi tundmatusse maakohta. Reis kulges Ikka vaikselt laeva poole. Koju (laeva) tagasi jõudsin kell 03.30, mille üle oli heameel kogu laevaperel. Loots oli kell 10:00 ja sõitsime Rootsi. Taanis on selline süsteem, et enam ei peeta üleval väikeseid haiglaid tarkade inimeste ja masinatega vaid peenemat uurimist/ ravi vajavad inimesed sõidutatakse tasuta suuremasse haiglasse. 

Kõige suuremaks üllatuseks oli see, et minult ei küsitud kusagil sentigi raha 😊, mille küll laevaomanik oleks mulle tagasi maksnud.