Jõulujooks Õismäel

Jõulujooksul osalesime huvitavas kooseisus - meie poolt olid rivis Liina, mina ja Veljo. Kaarel oli pakikandja ja fotograafi tähtsas rollis. Kuna start jaa finish asusid erinevais paigus, siis jätsime auto finishisse ja kõmpisime 1,5 km starti. Teel sai selgeks, et naelte jalga panemine oli igati õige otsus, need kes taavaliste jooksujalanõudega tulid, said usinasti uisutada. Ilm oli niiske ja tuuline, kuid õnneks vihmavaba.

Kogu eelneva päeva talveilu oli möödanik. 24 h kestnud vihmasadu pühkis talvevõlumaa minema ja alles jäi libedusemaalim. Tuul oli kurja teinud ka korraldajatele ja seetõttu saime lisa 17 minutit ooteaega enne, kui stardipauk anti. Esiteks tuli kokku panna puzzle, mis minul ja Liinal ka õnnestus. Veljol seevastu ei õnnestunud ei koti valik ega puzzle kokkupanemise asukoht: kõigepealt sai ta vale raja puzzle ja ümbervahetades läksid naabriga tükid sassi, mistõttu stardiülesanne jäigi tegemata tal. Mina aga sain vistiti enne Liinat puzzlega ühele poole, sest nii mitmeski punktis nägin Liinat endale vastu jooksmas. Olles Liinaga samal rajal, siis kuini mälu-oni ma jooksingi väikese edumaaga Liina ees. Mälu-ol, aga haakisin end Liinale sappa ja tegime selle osa koos. Ülejäänud rada sai meil nii samuti koos läbitud. Endalegi suureks üllatuseks oli minu lõppkoht üllatavalt hea - 7 koht naistest. Igaljuhul olen rahul. Liina saavutas paar kohta parema tulemuse. Kaarel muudkui klõpsis pilte. 

 

Pildid

Tulemused

Õhtu lõpetasime saunakaga Blehnerite juures. Vaatasime suviste võistluste pilte, tuvastasime aroomi ja maitse põhjal erinevaid kääritatud jooke ja käisime saunas.

Lasila suusa-o

Tänavu olid meil taas valged jõulud. Lumi tuli maha juba mitu päeva enne jõuluaega ja ilmaennustus lubas külma, nii et diskussioonid, kas meil on valged jõulud või mitte, jäid sel aastal ära. Jõulud olime kodused. Jõulu esimesel pühal, aga suundusime Lasilasse suusa-o treeningule. Minule oli see peaaegu esimeseks suusa-o kogemuseks. Eelmisel aastal käisin korra Põlva MV-l laenatud kaardiga suusaradadel kulgemas, kuid seekord sõitsin raja ikka nagu kord ja kohus läbi. 
Lasilasse jõudes olime kui saabunud talvevõlumaale, loodus oli imeline. Autod jätsime suure tee äärde ja edasi juba liikusime suuskadel läbi eestikate karjääri otse mäkke, Lasila hoiualale. 

Sain lühiraja kaardi ja nii me Liisuga teele asusimegi. Esimese punktiga tegime kohe viga - võrgustikus sõitmise kogemus mul puudus ja nii ma kohe puusse paningi. Õnneks maastikulugemise oskus oli mul alles, kaarti vaadates pi
di olema punkt metsa ääres, mitte lagedal ja nii ma võrgustikku lugemata metsaäärde end sõitsin. Edasi läks libedamalt, võrgustikus ära kadumisi ei tulnud, kuid suusavalitsemiseoskus kitsal rajal oli omaette katsumus, muudkui jäid mul suusaninad pehmesse lumme ja mätastesse kinni.

Ette tuli ka sellest tingitud kukkumisi. Liis püsis mul ilusti sabas - sel ajal kui mina oma "kaardialusega" võitlesin, jõudis Liis oma puuduliku suusaoskusega ilusasti järele. Kaardialuseks olid mul kilekaaned, mille olin nööriga kaela sidunud - see sinder aga keeras muudkui sõlmi peale, kui ma lumes kihutasin, nii mul läkski päris palju aega kaardi lahti sõlmimisele. Tegelikult oli lahe ja minu sõiduoskused paranesid minutitega - treeningu lõpuks suutsin igasugu tuttidele vaatamata laskuda mäest, lumme kinni jäämata ja kukkumata. 

Kaarlist mul pildimaterjal puudub, sest ta tuhises nii kiiresti mööda, et ma ei jõudnud telefoni välja võtta. Oli igati tore sportilik päev, mis lõppes jõululõunaga vanaema juures. 

Piparkoogila ja jõulufilm

Mõlemad lapsed on nüüd taas kodus, üks Lätist ja teine Soomest suusalaagrist. Kui nädala alguses oli plaan minna uisutama, siis need mõtted jäid teostamata, sest Kaarlil oli palju õppida. Väikese aja ta siiski võttis ja tuli minu ja Liinaga koos kinno. Ammu-ammu pole me koos käinud vaatamas lastefilmi. Filmiks oli EV100ks valminud imearmas linateos "Eia jõulud Tondikakul". Kõigile väga meeldis see, üks tõeliselt vahva ja üdini heasüdamlik film. Nagu raadios öeldi: " Liis Lemsalu oli käpikuteni armas".

Pühapäeva veetsime telekast suusatamist vaadates ja tegime  vistiti esimest korda elus koos piparkooke ja glasuurisime neid ka. Vähemalt Liina arvas, et varem me pole glasuurinud. Põhjus, miks selline tegu alles nüüd aset leidis on tegelikult lihtne: Liinal oli toiduvärvidele lapsena allergia ja nii need glasuurid ära jäidki. Seekord ostsime poest looduslike värvidega glasuurid.

A ja üks ajalooline sündmus leidis niisamuti täna esimest korda aset: Kaarel vahetas autol ratast/rehvi esimest korda elus.

Hooaja esimesel uisurajal

Soodsate ilmaolude, vabaaja ja jää olemas olu kombinatsiooni on väga raske kombineerida. Veelgi keerulisem on seda kõike vabale nädalavahetusele paigutada. Valget aegagi on ju nii napilt võtta ja mitut asja samale päevale pole võimalik planeerida. Nii oli meilgi: olime Liinaga laupäeval inventuuris, peale seda tormasime SRD hooaja lõpetamisele Vääna-Jõesuusse. Jooks ja saun jäid meil ära, kuid söömisrõõmudest saime osa, samuti tegime kaasa kohustuslikud "konkurssid" nagu meie klubikaaslased seltskonnamänge kutsuvad. Kõik mängud olid taas kakskeelsed nagu alati. Enne äraminekut testisime ära ka tiigijää, mis oli ilmeliselt sile ja lumevaba - veendusime, et pühapäevale planeeritud uisurõõmud on tehtavad. Nüüd hoidsime pöidlaid, et pääseksime lumesajust.

Meie jaanuari kuised käigud laugastel jätsid Liinale väga suure mulje ja juba suve lõpus andis ta mulle teada, et kui plaanime taas uisutama minna, siis tema tahab meiega ühineda. Soodsad tingimused olid pühapäeval täiesti olemas. Pühapäeva hommikul Pärnus poodi lipates tekkis küll korraks kõhklus, kas saame lumevaba uisuraja ?? Vt, auto tagumikku pildil. 

Võtsime moonakoti kaasa ja seadsime sammud taas Nätsi-Võlli raba suunas. Ettevalmistused olid korralikud: printisime kaasa isegi kaardi, et oleks lihtsam, parem laugaste vahel orienteeruda, kuid tõde tunnistades, ei olnud neist väga palju kasu, sest laukad ajasid pea ikka parasjagu sassi. Googlemapsi abil sai nii mõnigi kord end paika pandud. Seekord tegime rabaretke matkasaabastes. Enne jääleminekut vahetasime jalanõud ja riputasime jalanõude kotid lippukesteks mändide külge, et ei peaks kotte kaasas tassima.

 Jää rabal oli sel korral halvema kvaliteediga kui aasta alul. Ilusat siledat jääd oli ainult mõne suurema lauka keskosas. Enamik jääd oli kaetud krobelisema lumemoodustisega, kuid ega see uisutamise rõõmu suuresti ei vähendanud. Tegime oma 10 km ringi ära. Kaugemate laugaste avastamise jätsime taas järgmiseks korraks, sest tahtsime veel jõuda Audru poldrile, kus Veljo käis paar päeva varem jääd testimas.

Kanalil oli imeliselt sile jää ja mitte keegi polnud käinud seal jääl enne meid. Kusjuures , enne jäi mainimata, Nätsi rabas olid ühed uisujäled enne meid juba. Tegime heinamaalgi 3,5 kilomeetrise tiiru. Kõik need erinevad uisupaigad on oma erilise võluga, ei oskagi öelda, kus on parem. Avastamisrõõmu leiad kõikjalt.

Kauaks ei saanud jääda, sest päevavalgus hakkas läbi saama ja Liina pidi Riiga tagasi sõitma. Oli tore päev.

Kaarel Vesilind on 2019a Eesti parim noororienteeruja!!!

Tänavune üldkogu toimus Jõulumäel. Üle mitmete aastate hingasin kergendatult, et jes, polegi vaja kuhugi öösel kaugele sõita. Tegelikult nii lihtsalt see mul ei läinud, kuid kõigest järjekorras.

edetabeli võitjad N/M18

Mina jõudsin Pärnusse juba neljapäeva hilisõhtul. Reedene päev oli meil Pärnus toimekas: käisin Pärnus inventuuri ettevalmistusel, käisin geenidoonorile verd andmas, pealelõunal sai Kaaarel viidud Pärnust-Jõulumäele. Laupäeva hommikul leidsime end üldkogu seminarilt (peaksin saama ka mingi koolituse dokumendi nagu mulle hetkel just meenus... hetkel pole veel miskit presenteerida).  Enne üldkogu algust oli EOLi pressikonverents, kuhu ka Kaarel - kui Eesti parim noororienteeruja 2018, oli kutsutud. 

Kaarel võitis ka edetabeli M18 klassis.

Olime ka pidulikul vastuvõtul, mis tekitas meis natuke ärevust, sest otsesid kutseid meil ju polnud, kuid aastaid olen ju Kaarliga sel üritusel käinud. Samuti olin seekord kohal ja asendasin Kadrit, kes oli autasustamisele kutsutud. Igaljuhul lõppes kõik hästi, mahtusime piduliku laua taha ja saime osa tänuüritusest.

Õhtu lõppes meil hoopis trassil Jõulumäe-Tartu-Pärnu. Edasi-tagasi sõidule kulus 4h ja 45 minutit.

Taas Lavassaares

 

Taas sai käidud Lavassaares kaarti joonistamas - kui aus olla siis mitte joonistamas vaid läbikäigul avastusretkel.Veljo peab joonistamise ikka oma peale võtma, mina ainult näitan näpuga, mis tegemata või valesti. Samuti olin päevapiltniku tähtsas rollis, sest tõestusmaterjal peab ju näpuga näitamise jaoks olemas olema. Seltsidaami roll sobis mulle tegelikult kõige enam.

seekord tegime karjäärile tiiru peale ja avastasime mitmeid huvitavaid asukohti, kuhu võistluskeskus paigutada. Samuti kondasime turbatootmise aia taga ja kohalike jahimeeste jahimaja ümbruses.

Reede hommikul sain lõpuks endale jope ostetud. Mitu aastat läks valimise peale. Õhtul sai vaadatud kinos ka Lotovõidu mängufilmi. Mõni aeg hiljem käisime ka Freddy Mercury filmiseanssil "Bohemian Rhapsodyt" vaatamas.

Pühapäeva hommikul sõitsin Tallinna tagasi, sest Liina oli kodus käimas. Suure hädaga sain Liina metsateele oma kella jalutama. Nemad Kaarliga, mängisid arvutimängu ja minust polnud suurt lugu. 

495 päevane järjepidevus sai otsa :(

Pärnu-Laiuse-Tartu-Viljandi-Pärnu-Lavassaare vahelisel trassil saime kulgetud enne järjekordset merereisi. Neljapäeval olin töövarjuks ja reedel käisime välitöödel Lavassaares. Kaarel oli samal ajal Baltic Junior Cupil Leedus, kus tal õnnestus tulla m18 klassis 3 kohale. Edasi korjas Andres Kaarli peale ja koolivahereis viis nad Valgevenesse. Tulemused

Kuid kogu minu kirjutustuju sai täna ootamatu lõpu, kui oma Garmini äpist oma eelmise nädala tegemisi üle vaatasin. Nimelt minu 495 päevane 10000 sammu järjepidevus oli ootamatult 23.oktoobril katkenud, kui 10000 sammu asemel oli hoopis 9291 sammu. Kuidas see küll juhtus on minule arusaamatu, sest ma oma arust tegin oma normi ära. Igal juhul väga kurb on. Nüüd pean taas otsast alustama. Täna on 5 päev.

Westi pikk rada

Liina oli taas kodus käimas, kuid minul õnnestus teda näha ainult 2 minutikest Pärnus Raba tänaval kui ühest autost teise sai tõstetud ühtteist toidukraami. Westi pika raja toitlustusest jäi üle supikest ja võileibu nii me korra saimegi trehvatud. Liina käis nädalavahetusel Märteniga Libahunti Harju-Ristil taga ajamas. 

Kaarel samal ajal oli kodune ning tegi Liinale süüa. Pühapäeva veetsid nad Andresega vaabatahtlikena Eesti Maastikumaratonil. Andresel nüüd ka soov minna järgmisel aastal seda jooksma ja otsib endale kambajõmme kellega ühiselt pikemaid treeninguid teha.

Mina seevastu olin Pärnumaal. Päeva teise poole mobotasime Palivere kaardil, kus tõusu võttes tegin oma jalale jälle haiget ja minu jõudis tõde, et Pärnu pikal rajal jääb minul pühapäeval jooksmata. Paliverre saame teinekordki veel metsa minna, sest pooled mobo punktid jäid võtmata, seevastu käisime ära Läänemaa kõrgeima mäe otsas, milleks on Pikajala mägi. Päetva lõpuks leidsime end Veljo õe sünnipäevalt. 

Pühapäev algas varakult ja pingeliselt, sest Veljo vastutusel oli tualettide vedu võistluspaika. Peldikute jahti sai alustatud juba laupäeva päeval, mida jätkus veel laupäeva õhtusse ja pühapäeva hommikugi - kuid kehakergenduskoht jäigi saamata :( 

Mina, olin vabatahtlikuna westikatel abiks. Olin stardis, olin joogi jagamisel, tegin teed ja aitasin niisama. Veljo käis ikka jooksmas ka. Neil on kohaliku päevakute sarja koondarvestuses väga tihe rebimine ja iga punn on arvel. Õhtu lõppes Viikmaade juures saunas.

Neljapäeval võttis Kaarel osa koolide 100x1000m jooksust mis toimus EV100 rames. Reaalkool sai võidukarika. Tulemused

Liina Eesti Riia saatkonna hooaja avaüritusel

Liina koos kaasõpilastega Eestist, kes õpivad Riias Stockholmi Kõrgemas Majanduskoolis, olid 8.oktoobril kutsutud osalema Eesti Riias asuva saatkonna hooaja avamise vastuvõtule.

Pildil SSE Riiga õpilased koos suursaadik Arti Hilpus koos abikaasaga.

TA OK rogain Kurgjal ehk ema-tütre nädalavahetus Pärnumaal

3:13,19

Sprinditeade - T.Telgma foto

TA OK rogain Kurgjas sobis kõigi plaanidega justkui rusikas silmaauku. Meie suur pere oli mööda ilma kõik laiali: Kaarel oli neljapäevast juba Euroopa karikavõistlustel Sveitsis. Kaarel just nüüdsama lõpetas kolmepäevase võistluse kolmandal päeval kavas olnud ühisstardist peetud tavaraja tulemusega 23 koht. Arvan, et ta on rahul, kuigi pole noormehega veel suhelnud.  Tulemused. Veljo jooksis laupäeval Tartus Tartu linnamaratoni. Maratoonar jooksis välja oma selle aasta parima aja, milleks oli 3:13,19. Tubli oled, kallis.

Nüüd, aga põhiteema juurde: Liina saabus Pärnusse juba reede õhtul. Esimene kommentaar oli, et bussisõit sai väga ruttu läbi ja et Riiast Pärnusse tulek polegi nii väga pikk maa. Bussijaamast viisime kotid koju ära ja edasi söötsin lapsel kõhu täis. Käisime Bum-bumis. Oleme seal paar korda varemgi käinud - hinna ja 

kvaliteedi suhe on selles söögikohas vägagi paigas. Meil vedas, et me reede õhtul seal üldse vaba laua saime, sest söögikoht oli reserveeritud laudu täis ning nii mitugi seltskonda olid juba alustanud pidu/sünnipäeva vms.

Rogaini jaoks erilisi ettevalmistusi ei teinud - tegime võileivad, pakkisime kaasa pudelikese vett ning haarasime kaasa pähkli mixi. Aknast välja vaadates oli ilm vesine. Riietusest meil kummalgil midagi extra kaasa võtta polnud võimalik, seega läksime nende hilpudega, mis meil kaasas olid. Ilmaennustus lubas südapäevast paremat ilma ja sellele me lootus oligi pandud.

Võistluskeskusesse jõudsime parasjagu kaartide väljajagamise ajaks, kuid kuna meil ei olnud eesmärgiks mitte võit vaid osavõtt, siis ei tekitanud meis stressi see et raja planeerimisaega parkimisega sisse sõitsime. Raja planeeringust nii palju et otsustasime minna kaardi põhjapoolsemasse ossa, sest allpool oli liiga palju jõeületusi - etteruttavalt ütlen, et ülal olime lõpuks ikkagi kraaviületusega kimpus.

Stardist suundusime läbi Jakobsoni talumuusemi hoovi ja ületasime vesiveski juures Pärnu jõe - enne silda tegime ära oma kohustuslikud jooksusammud, selleks et edaspidi rahulikult kõnnitempos rajal kulgeda. Alguseks võtsime lihtsamad valikud - tundus, et vasakult poolt ringile minnes on teid rohkem ja tagasitulekul lootsime juba lohadele. Esimene punkt tuleb alati kuidagi raskelt - nii ka seekord - terve kamp arvas, et punkt peaks justkui juba olemas olema, kuid punkti jõudmiseks pidime ikka mööda reljeefi edasi rühkima. Segadust tekitas, aga raiesmik, mida kaardil polnud. Peale esimese punkti võtmist lööb pea kuidagi selgeks ja järgmiste punktide võtmised on meeleliselt kegemad. Eks kaarti sisselugemine võtab aega. Tundub, et sama juhtus ka Heidi võistkonnaga, kes jooksusammul meist tee peal möödusid, kuid 31 punkti jõudsid nad Veikoga peale meid. Liina sai Heidi ka pildile. Edasine pidi olema chill - teid mööda kulgemine jutuvada saatel. 23 punkt saigi niimoodi võetud ja edasi ikka tipa-tapa teepeal.

Mõnisada meetrit 23 punktist 57 poole reljeefi lõpus ma libisesin puujuurikal jalg kadus alt, kuulsin ainult suurt raginat paremas hüppeliigeses enne kui valus maha kukkusin. Midagi sellist pole ma varem tundnud - silmist eest lõi tuld välja. Kogusin end minutikese enne kui üritasin tõusta, kuid jalg oli ikka nii valus, et istusin maha tagasi, süda läks ka pahaks - mõtlesin, et siia me võistlus nüüd lõppeski. Õnneks varbad liikusid. Teisel püsti tõusmise katsel sain jala alla ja mõne sammugi tehtud. Tundus, et luud-kondid jäid terveks, valu taandus - sain jala koostööle ja jätkasime teed 57, sest metsast pidime ju igaljuhul välja saama. Koostöö kestis kokku 5,5 tundi andes aegajalt endast küll tunda, kuid ei valutanud otseselt. 20 KP juures soos läks asi uuesti hulluks ja otsustasime finishisse ära tulla. Igaljuhul otsustasime jätkata seni kuni jalg kannatab ja liikuda ikkagi mööda teid - oma esialgse plaani tegime loomulikult ümber ja

nurgataguste paikade avastamise jätsime ära. 26Kp oli kaugeim punkt kust hakkasime tagasi tulema, samuti jätsime ära 25-63-52 etapi - arvan, et arvestades jala olukorda, tegime õigesti.  Tagasitulek võistluskeskusesse paremalt poolt oli siiski vaevaline - etapp 44-20 oli küll loha ja saime ka vist kõige parema loha, kuid maastiku läbitavus oli ikka loterii. Hea, et algul seda etappi läbima ei pidanud.  Etapil 48-55 oli teeks hoopis diagonaalis jooksev kraav, mis oli veetu. Mingil hetkel tuli ikka kraavipervele ronida. Kraavi lõpus ootas, meid jõgi, mida me ületada ei üritanud. Oli küll üks puu mida mööda oleks võinud proovida ületust, kuid ühe terve ja teise ebakindla jalaga polnud mõtet katsetama hakata. Samuti olime sutsu hädas 29KPga, siht mille endale suunanäitajaks valisime oli ikka väga ebameeldiva läbitavusega ja nii Liina natuke vara keeras vasakule ära - enne suunavat kraavi. Eelnevates punktides olime arusaanud, et osa kraave on ikka väga vanad ja raskesti kraavi nime kandvad. Nii et teadnud, me kui suure kraaviga peame kohtuma.

Edasi 44-20-finish. Kokku läbisime 23,5 km ja kogusime 48 punkti. Ilm oli supi söömise ajaks ilusasti soojaks ja mõnusaks muutunud, nii et ilmateade oli õigesti ennustanud.

Kui enne rogaini oli mõte minna ehk peale võistlust spasse, siis peale minu vigastust langes see idee ära. Peale kodust värskendust veetsime õhtu hoopis Aire juures.

Pühapäeva hommikul tegime Liinaga hommikusöögi hoopis Estonia Medical hotelli hommiku buffeelauas. Polnud just suurem asi, kui päris aus olla. Praeguseks on Liina vistiti juba Riias ja jätkab oma päeva matemaatika õpingutega nagu ta siit minnes suurelt endale ja mulle lubas. Igaljuhul oli tore nädalavahetus. Liinale täitsa meeldis see mõte, et vahel Tallinna asemel hoopis Pärnusse tulla.