Hommikul oli meil plaan minna suustama, kuid Jääuisutajate grupis jagatud Manilaiu tagune uisuvideo ajas Liina kihevile, kes palus meid minna sealseid uisutamise olusid uurima. Ilm oli päikseline, kuigi sutsuke külmavõitu, otsustasime siiski uisumaailma kasuks, sest lähenev ilmateade lubas järgnevateks päevadeks sulailmasid.
Jääle läksime Peerni sadama kanalilt. Esialgu viskasime uisud kotti ja suusad jalga. Manilaiu lõunapoolsetele kividele (umbes peale 1 kilomeetrist sõitu) jätsime oma suusad ja edasi liikusime juba uiskudel. Tegelikult oleks võinud julgelt veel 0.5 km suusatada, kuid me ju ei teadnud, et hea jääni on veel aega. Jää oli hea, kuid tuisuvaaluline, millesse võis kinni jääda. Pikapeale harjusime neist vaaludest läbi ja ümbersõitma. Manilaiu taga valitsesid suhteliselt head jääolud. Veljo, nähes käega katsutavat võimalust teha teoks oma kauaaegne unistus - minna talvel Sorgu saarele - tegi ettepaneku minna Sorkku. Mina olin küll alguses kõhklev, ikkagi üle 6 km sõitu ja tagasi vaja ju ka tulla, kuid ilm oli ilus ja päikseline, sinna minnes oli väikene vastutuul, kuid tagasitulles ju tagant. Mõeldud tehtud ja asusimegi teele.
Jää oli hea, teel kohtasimee üht viltust merepoid. Jääolud muutsid kehvaks alles vahetult enne Sorgu saart - paarsada meetrit saime mitte uisutada vaid koperdada nende uiskudega.
Sorgu saaarel avanes mulle Veljo lapsepõlveaegne suvemaa. Suviti käis ta koos vanavanematega tihti Sorgus suvitamas. Vanaisa ehitatud suvemaja on senini saarel püsti ja leiab kasutust nii omade kui võõraste poolt, sest lukkusid sel majakesel pole.
Hetkel on saar suuresti kormoranide pesitsusalaks. Inimesed satuvad sinna pigem harva ja siis ka rohkem uudishimust. Saar asub ikkagi kaugel nii Kihnust kui Manilaiust. Saarel on veel majakas ja Tsaari Venemaa aegsed sõjalised kivist hooned. Saarel on ka joogiveekaev. Saare lumele olid jäetud inimeste poolt käidud radadevõrk, seega talviseid külalisi oli saarekesel olnud omajagu.
tiiru saarele, Veljo meenutas vanu aegu ja tegi majakeses eskursiooni, kinnitasime keha ja oligi aeg tagasi pöörduda. Tagasisõit läks libedamalt ja kiiremalt -mis viga taganttuulega sõita. Jõudsime ilusti auto juurde tagasi, kuig see viimane kilomeeter suuskadel ei olnud enam pooltki nii lõbus - olin juba päris väsinud. Kokku läbisime 17.6 km.
Õhtu lõpetasime restoranis Piparmünt. Oli igati tore ja pikaks ajaks meeldejääv sünnipäev.
Meie käisime merejääväljadel ära, kuid Liina ei jõudnudki uisuretkele, sest ilm keeras nädalavahetuseks ikka väga sulale ja päike oli ka udu taga peidus - pole just parim ilm uisudega merele suunduda.
