Klubide Karikas Pikakannul & Eesti juurtega Lena võit eurovisioonil

Klubide Karikas kõlab igaljuhul uhkelt, aga tõsi on see et ainult uhke pealkiri ongi kogu üritusest alles jäänud, vähemalt seekord. Kahju :( Eks vähene osavõtt oli tingitud ka võistluste rohkusest sel nädalavahetusel. Ja igalepoole ei saa jõuda. Meie klubi oli esindatud nelja noore vapra orienteerujaga ja Klubide Karikal kokkuvõttes saavutati 7 koht.
Võiks arvata, et sõitsime Võrumaale viiekesi, aga ei. Meil oli autos uus "tibi". "Neiu" muutkui õpetas ja kamandas: Keera siia ja keera sinna ja ära sõida nii kiiresti jne. Kui me nii ei teinud nagu talle meeldis üritas ta oma tahtmist läbiviia uutmoodi. Peale "neiu" ümberpogrammeerimist saatis ta meid mööda metsasihte Pikakannule. Kuna lähenesime valelt poolt, siis ühtegi suunavat korraldajate silti me ei näinud. Ja " neiu" suunas meid kohalikku hobusekasvatusse arvates, et see ongi meie sihtkoht. Peale valeotsust oli "tibil" suu lukkus ja ühtegi õpetavat repliiki ta Pikakannu kohta rohkem ei teinud. Tark otsus! Korraldajate kodulehel puudus info võistluskeskuse asukoha kohta, siis leidsmegi end keset Võrumaa metsa päris teadmatuses. Sõitsime ikka edasi ja lõpuks helistasime Heidile. Ta arvas, et ehk on Pikakannu kooli territooriumil. Ja oligi. Igaljuhul kohale jõudsime.

Ilm oli kevadiselt ilus ja muutlik nagu pärast tunda saime. Ühe hetkega tõusis tuul, mis tõstis õhku korradajate telgid ja hakkas sadama.

Enne võistlust sai külastatud ka võrokate Uma Pidõ ja Põlva staadionil asetleidnud laata. Mulle meeldib kohalikel väikestel laatadel käia: osta natuke siit ja natuke sealt ja jätta neile toredatele eestimaa inimestele mõned kogutud kroonid. Veel sai kohatud kunagisi toredaid sõpru, kelledega elu viimastel aastatel enam kokku pole viinud.

Õhtu tipuks kujunes Kaarlile Eurovisiooni lauluvõistlus. Ta vaatas ka eelvoorud vapralt ära ja võistluse samuti. Teised nii tugeva tervisega polnud ja magasid Saksamaa võidu maha.

Neljapäevak Mägede külas

Mägede küla kaart on meie pere lemmikumiad maastikke. Varakult tegin endale neljapäeva pärastlõuna vabaks, et õigeks ajaks kohale jõuda. Meiega koos tulid ka Markus ja Märten. Lapsed metsa aetud, asusin ka ise oma N21C rada läbima. Rajameister va naljatilk oli punkti ka Valgehobusemäe otsa paigutanud ja C raja sealt läbiviinud. Oli minu esimeseks reaktsiooniks kui kaardi kätte sain. Kuna see oli alles 6 punkt, siis stardis ma selle väikese faktiga ennast rohkem ei piinanud. Rajal vigu ei teinud ja metsa ära ei kadunud. Tempo, jah see oleks võinud ju kiirem olla, aga kui trenni ei tee, siis põle seda kiirust ka kuskilt võtta. 6 punkt tagumiselt nõlvalt võetuna polnudki nii hull, kuigi vaarikavõsa segas liikumist ja jalad takerdusid risu-räsu sisse. Tulemus 8 min üle tunni. Igaljuhul rada oli mõnus ja kevadine maastik suurepärane. Metsast väljudes, sain teada, et lapsed olid omad rajad läbinud ja Kaarel koos Märteniga vabaraja kaardiga metsas pubktijahil. Tore õhtu oli.

Vaikne pühapäev Soomemaal

Mitu nädalat tagasi leidsime ühe vaba nädalavahetuse, mida kasutada Soome minekuks. Kõik kevadised nädalavahetused on tihedalt võistlusi täis tipitud, nii oli raske leida võistlustevaba nädalavahetust. Soome mineku eesmärgiks oli külastada Soome kaubandust - IKEAT ja rõivapoode. Sügisjooksult saadud Vikingline piletid ootasid samuti realiseerimist, nii saigi päevakruiisi kasuks otsustatud.
Pühapäevane kaubandus avatakse "sotsialistlikus" Soomes teadupärast kella 12st, seega oli meil paar tundi enne aega Heureka külastamiseks. Lapsed on korra varem seal käinud, kuid siis olid nad väikesed ega mäletanud suurt midagi nagu hiljem selgus. Heureka oli edasi arenenud ja eesti keelsete juhistega oma eksponaadid varustanud. Kahjuks ei olnud meil aega seal kaua olla, kuid vaadatud sai Mustaaugu film Planetaariumis, sõidetud lae all köiel oleva jalgrattaga jms. Oleks teadnud, mis meid hiljem ees ootab, oleks võinud seal Heurekas terve päeva veeta, sest laboratooriumid ja keemia- ja füüsikakatsed jäid tegemata.

Heurekast lahkunud, tabas meid IKEA parkimiplatsil teada saamine - kogu Soome kaubandus on SEL pühapäeval suletud riikliku usupüha tõttu!! Meenusid transpordifirmade paanika teede varajasematest sulgemistest seoses saabuvate pühadega. Avatud olid ainult söögikohad, bensiinijaamad, kesklinna turg ning lõbustusasutused nagu Linnanmäki, Heureka, Serena jms. Ettenägelikult oli Andres palunud meil kõigil kaasa pakkida ka ujumisasjad. Järgmised tunnid veetsimegi Serenas, mina küll mitte basseinis vaid basseini ääres lastest pilte vorpimas ja Serena ümbrusega tutvumas. Leidsingi tiigi koos konnakullestega, ära peidetud raketi ja selles eest trepi, kaugusest paistva püstkoja ja paar koobast. Oleksin edasi seigelnud, aga vihm peletas mind basseinimajja tagasi.

Liina ja Kaarel kasutasid võimalust torudest järjekordades ootamata alla lasta, Liisu üritas kohalike lastega eesti keeles sõprust sobitada, Triinu magas mullivannis ja Andres üritas kogu seltskonnal silma peal hoida. Mina nagu mainitud sai olin "kass, kes kõndis omapead".

Tagasi laevas sai ära peetud traditsiooniline koolilõpu perekondlik õhtusöök. Samuti külastasime ka ainsat POODI, mis tol päeval avatud oli.

Soome sõidu eesmärk jäi küll täitmata, aga päev oli väga tore. Küll läheme teinekord ostokselle. Veel pilte

Emadepäeva kontsert PMG

Liina esinemine emadepäeva kontserdil PMG.

Video kvaliteet pole küll kiita, aga see eest laul on väga ilus. Väga hästi õnnestunud esitus.

Ülemiste liiklussõlme tuleviku simulatsioon

Video

Kolmapäevane vaba päev. Oi, mul olid suured plaanid, kuidas ma kohe hommikust alates hakkan koristama ja aknaid pesema jne. Poole päevaga suutsin käia ainult poes ja teha söögi, koristamise peale ei taha kohe mõeldagi. Eks ma õhtuks ikka nipetnäpet ära panen, aga plaanimajandusega ei saa hakkama.

Õhtul plaanime minna Harjumaa MV Tõrrepõhjale, kui ikka viitsitakse minna. Eile õhtul olid mõlemad nii väsinud, et kahtlesid.

Ohh, imede-ime meie pühapäevane päev oli võistlustest VABA. Reisikirg on nii sees, et ikkagi ratastele ja maakodu poole punuma. Enne veel sai Kaili juurest läbi sõidetud ja Liina oma ratsutamise ka tehtud. Keegi oli toonud oma lapse väikeseks jäänud ratsavarustust müügiks, nii saigi Liinale soetatud kiiver ja turvavest, mida tal Iirimaa laagris vaja läheb ja mis oli ise tarvis kaasa võtta.

Maale jõudes tervitas meid võilillede ja kanakoolede meri. Päike paistis ja kõik õitses ning õlmitses. Nii kahju kui ka polnud oli tarvis muruniiduk väljaajada ja teerajad niidukiga sisse sõita, muid järgmine kord tulles... oi, oi, oi.

Liina oli suur abiline ning pani sibulad maha ning päästis maasikataimed umbrohust välja- nii palju siis põllumajanduslikest töödest. Eelnevalt olin maha pannud kurgiseemned ning need kattelooriga katnud. Ülestõusmismärke nad veel ei ilmutanud.

Järgmisekorra kevad-põllumajandustööde nimekirja on jäänud veel: maakaevamine, kasvuhoone rohimine ja tomati taimede istutamise ettevalmistustööd, ubade ja kabatsokkide maha panek, peetide istutamine, herned jms. Veel on vaja suvine kastmissüsteem töökorda saada.

EMV Kantsi lühirada - Liina N14 III koht!!!

Pikk sõit Lõuna-Eestisse jällegi. Sedakorda Valga poole - Lüllemäe kanti. Lüllemäega meenub mulle kunagine talvine koolivaheaja n.ö suusalaager. Mina ikka sain paar korda suusad tookord alla, teised vist mitte. Mäletan kuidas kodustele sai postkontorist helistatud - kaugekõne. Dispetser valis numbri ja suunas siis kõne kuhugi kabiini, kus siis kõne sai ära räägitud. Kummalised kauged ajad olid, kusjuures see polnudki nii väga ammu mingi 16-17 aastat tagasi. Täna on kõigil oma dispetser taskus, helista kuhu ja millal tahad.

Minul oli täita autojuhiroll 6 tundi sõitu on päris raske tööpäev. Võistlejate tööpäev kestis alla poole tunni - kui arvestada ainult jooksuaega.

Liinal läks väga hästi. Ta jooksis välja esimese EMV medali orienteerumisjooksus. N14 III koht. Kaarel saavutas 36 osavõtja hulgas tubli 13 koha.

Rõõmust pakatavad Liina ja Kerda
Pildid.

Libahundi jälg - Aegviidus

Enne põhjalikumat kirjeldust panen vaatamiseks üles meie pildid. Kel soovi sealt mõni endale napsata, palun väga. Kaardi ja marsruudi riputan üles ehk peale puude riita ladumist.
Meie pildimaterjal

*********

Reedene ilm oli väga halb: külm, vihma sadas, kõva tuul jne. Ilmajaama lubadus suvesooja ilma laupäevaks tundus kui järjekordne ilmaennustajate ämber. Hommikul aknast väljavaadates tundus ämbriversioon täiesti tõepärasena. Sutsu enne starti hakkas ilm paranema ja rajal olles saabus ka lubatud ilus ilm. Enne starti oli sebimist palju: olime ju oma pere mitme võistkonna peale ära jaganud. Kõik osapooled oli tarvis koos kõigi vajaminevate asjade ja materjalidega stardivalmis saada.

Hp-Sport Team Plus - hetk enne stardipauku
Võistkodade hajutamise eesmärgil või orienteerujate geograafia teadmiste proovile panekuks olid korraldajad esimese mõtlemist vajava ülesande starti pannud. Iga võistkonna ees lebas valge leheke, mille ümberpööramisel pidi kohanime seostama maakonnaga. Valikuid oli mitu. Igal vastusel oli kindel punktisumma, millede kokkuliitmisel tekkinud arvuga kontrollpunkti numbris oli tarvis teha esimene märge. Õige sooritus andis koheselt 5 punkti. N: Räpina, Orissaare, Kiviõli, tamsalu, Põltsamaa, Tõrva, Paide jne. Meie võistkond sai 5 punni stardist kohe kätte. Edasi läksime kohe valesti ega suutnud end kohe kuidagi kaardi ja maastikuga kokku viia. Lõpuks leidsime end 82 viia tee pealt. Esimeses lisaülesande punktis oli otseloomulikult suur saba tekkinud. Kõik tahtsid hirmsal kombel sinna kõrgele torni otsa ronida. Lastevõistkond oli just meie saabumise ajaks oma järjekorra korra saanud. Võistkond Vesilinnud kohe nende taga. Kuna meie võistkonnast keegi torni ei kippunud, siis läksime oma matkagrupiga edasi järgmisesse punkti. Edasi sai võetud 26 ja 83. Jällegi olime Andrese ja Triinuga punkis koos. Lisaülesande sooritas Heidi. 35 arvasin olevat mäe otsas, aga oli hoopis all orus. 81 ootas meid oodatult kanuu etapp. Oli tarvis mälu järgi õige punkt vastaskaldalt võtta. Kuna punkte oli mitu, siis tuli kaart väga täpselt meelde jätta. Kanuusse läksime 3: Heidi, Markus ja Kris. Asimuudi võtmisega läks mul vist natuke mööda, nii et Heidil ikka andis meie augukest otsida. Tagasi kaldale jõudes jõudsid sinna ka: Kirke, Märten ja Tomi. Hiljem kohtasime seal ka Kerdat ja Kaid. Kõik olid rõõmsameelsed ja võistluse senise kuluga rahul. Edasi otsustasime vasaku serva kasuks ja tee viis meid 56 punti Määramäele. Sealt edasi jõudsime oma teevalikute kõige ebameeldivamasse ossa: nimelt sohu. Pläta-pläta läbi soo, pori ja võsa viis tee meid 30sse. Mihkel vaeseke ei tahtnud seal soos mütata ja Heidi oli sunnitud teda kandma. Edasi 62 ja Venemägi. Valisime kõige suurema lohu kustkaudu sinna mäele minna. Tõusumeetreid saime vist maksimumi. Sealt mööda Piibe mnt 38ndasse ja edasi sinna tagasi kust alustatud sai 82, sooritama lisaülesannet, mis algul tegemata jäi. Algul proovis Markus. Ronis aga kribinal üles ja tuli alla: väidetavalt talle ei öeldud, et punktide Samaaegselt 83 punktis: nii vastaseisus ülesannet ka sooritati.

saamiseks tuleb köiega alla laskuda. Edasi võitles Heidi oma sisemise minaga, kas minna ja proovida ise. Kange naine ronis üles. Üleval iseendaga võideldes tuli lõpuks köiega alla. Võiskond teenis 5 lisapunkti. Vahepeal, oli aga Mihkel teadmata suunas ära kadunud. Kõigile teadaolevatele võistkondadele helistades, saime teada, et ükski neist pole veel finisheerinud ja Mihkli oletatav finishis olemine kinnitust telefoni teel ei saanud. Tõttasimegi kiiruga finishi poole. Peale finishipunkti võtmist leidis Heidi Mihkli auto juurest. Viimane oli mälu järgi oma kilomeetri jagu maad iseseisvalt võisluskeskusesse tulnud. Tubli poiss! Ainult, et ta oleks ju võinud öelda. Edasi jäime teisi ootama. Supikausi juurest avanes suurepärane vaatepilt finishipunktile. Kõikide oodatavate võistkondade lõpuspurt sai minu fotokaga jäädvustatud v.a 1.

Oli tore võistlus, suurepärane ilm ja vapustavad kaasvõistlejad!

Autoosturalli Tartus

Juba on 3 nädalat aega möödas ajast, mil auto sai maha müüdud. Viimaste nädalate vabad päevad olid juba eelnevalt orienteerumisvõistlustega seotud, nii ei olnudki varem aega auto ostu reaalselt ettevõtta. Muidugi maad sai uuritud, autosid proovitud, plusse ja miinuseid kalkuleertud, kuid ostuni veel ei jõudnud. Minu tublid abimehed hakkasid minu lõputuna tunduvast valmisprotsessist tüdinema. Nii ei jäänudki mul miskit muud üle, kui asjal sarvist haarata ja asi ära teha.

Kuna mõned ilusad autod asusid Tartus, siis kolmapäeva hommikul buss, mind Tartusse viiski. Kindel eesmärk kaasas: tagasi tulen autoga. Mõeldud tehtud, võib kokkuvõttes öelda. Auto, mille lõpuks soetasin, minu valikus algselt polnud, aga sest pole midagi. Heameel on, et raske valikuprotsess läbi on.

Ilves 3 III päev

Viimasel võistluspäeval tundsin end mugavalt: tegin pilte, vestlesin tuttavate ja sõpradega, jälgisin finheerijaid, võrdlesin aegu jne. Liina saavutas kolme päeva kokkuvõttes 2 koha Kirke järel, Kaarel oli 4. Hoidsime Märtenile pöialt, et tal õnnestuks lätakatele ära teha. Tubli poiss, ta tegi neile ära ja võitis võistluse. Veel pilte

.

Kobrase poisid viimast KP-d võtmas

Ilves 3 II päev

Teisel päeval läksin innustunult starti - motivatsiooniks oli teadmine, et pühapäeval metsa minema ei pea. Minu entusiasm sai rajal kõva tagasilöögi: vähe sellest, et ma ei jookse vaid matkan, ma matkasin ikka totaalselt vales suunas mõne punktiga. Ma olen vähestel radadel nii palju vigu teinud, kui Ilvese II päeval. Seitsmenda punktiga oleksin peaaegu, et loobunud seda otsimast. Iseeneses on punkt ju titekas. Mis siis juhtus ? Kaldusin orvandist tulles liiga paremale ära ja segadusse ajasid metsaväljaveoteed piirkonnas, kus ma punkti otsisin. Aga allaanda ei tahtnud, siis ikka otsisin punkti lõpuks üles. Teiste punktidega ikka tegin ka vigu, aga need polnud nii märkimisväärsed. Igaljuhul olin tagant poolt 3 kes, metsast välja sai. Minust jäi 2 inimest veel metsa. Korraldajad juba korjasid atribuutikat kokku kui finisheerisin. Lapsed jõudsid mitu korda helistada, et küsida kus ma olen ja millal tulen? Võistluskeskusesse oli finishist veel kilomeetrijagu maad jalutada. Klubikaaslased olid ammugi metsast väljas, kotid pakitud ja ootasid mind. Õnneks anti mulle natuke aega riiete vahetamiseks ja väikeseks lõunaks. Kiirrongi tempos need tehtud said. Edasi viisin meie lustaka seltskonna Madala külla Linnu ZOOparki. Lisaks lindudele kohtasime ka igasugu imeloomi: Shoti mägiveiseid, poni, konni, Patagoonia maarasid, sigade väiksed kaugeid sugulasi, jäneseid jms. Lindudest vajaksid ülesmärkimist rääkivad papagoid, uhkeldavad paabulinnud, lagled, jooksupardid, haned, vutid, igasugu kanalised, faasanid jm sulelised. Igaljuhul oli erinevaid liike seal 200 kandis. Kõigile väga meeldis, kuigi eskursioon venis peale väsitavat võistlust natuke pikaks. Lapsed tüdinesid enne lõppu, hiljem leidsime kamba lapsi batuudi pealt. Kõigile meeldis. Soovitan kõigile, kes sinna kanti satuvad, seda Zoo parki kindlasti külastada.
Pildid Linnu ZOO pargist
Edasi viis tee meid tagasi Põlvasse. Meie Liina ja Ksenjaga sõitsime tagasi Leevisse ratsutama. Liina sai maastikul harjutada vabadust nautlevat galoppi koos peretütar Inessaga. Ksenja sai samuti ratsutada: esialgu küll mitte iseseivalt vaid teda talutati, aga emotsioone oli tal sellegipoolest küllaga. Tagasi Põlvasse saime teada, et ega teisedki polnud aega niisama raisanud: liigseid emotsioone maandati jalgpalli võistlusega kohalikul staadionil, kohaliku meeskonna vastu.