Taas Soomes - katust panemas

 Juuni kuus Soomes käies lepiti kokku, et järgmine kord tulles tuleks vana vesiveski katus ära vahetada. Nii me siis läksimegi. Enne käisime veel metsas orienteerumas ka. Ostsime Nokia Neste-K st  kaardi ja läksime metsa seiklema. Soome mets on ikka raske. Neid kivisid on ikka palju ja arusaamine võtab ka aega. 1h asemel kulus meil peaaegu 2 :) Plaanisime Soomes olla 3-4 päeva, kuid lõpuks olime 6 päeva. Eks oma osa oli ka ilmal, sest hooti sadas ikka vihma ka, mis katusetöid ei lasknud teha. Veljo oli iseenesest 6 päeva katusel. Mina olin vahelduva eduga poes, metsas, köögis jne. ärkasin hommikul kell 7 juba koos meestega üles - sõin, käisin jooksmas või ümbruskonnas uurimisretkedel või seenel, tegin süüa või küpsetasin, katsin lauda või korjasin kokku. Äge oli ja aeg möödus kiirelt. Panen pildid üles ja pikka juttu ei kirjuta.

Minu tegemised olid järgmised:

Kukeseened ja riiskikad sai metsast koju toodud. Puravikud jäid minust metsa - põhjus nad on liiga suured ja rasked - ei viitsinud tassida :)  Katus sai peale ja meie saime reede õhtuks koju. Peatuspaiga teel Helsinkisse tegime Hämenlinnas ja Kurus  - vahepeal on vaja natuke liikuda, muidu on see 400 km autosõitu ikka üks suur piin.

Rebasefarmi päevak

 Kuu möödus kiirelt, just Veljo oli seekord ära kuu aega. Mina tegin aga tööd - sest teised puhkasid. Ajaloo seisukohalt lisan mõned faktid, mida võib-olla on kunagi vaja. Kaie koeral Juulil sündis 8 poega. 

Kaarli tervis paraneb. Tundub, et kõikide probleemide algpõhjus oli uues ravimis, millel olid ootamatud kõrvalmõjud. Nüüd, kus on rohud tagasivahetatud, on näidud ja olemine on parem.

Enne päevakut jõudsime käia ka Pärnus koidula majamuuseumi hoovis vaatamas näidenit " Metsas ei kuule su karjumist keegi". Osades, Veesaar, Karisma, Sallo. Lustlik ja tore lugu. Hoov oli rahvast täis ja inimestele etendus meeldis. 

Nüüd päevakust ka. Rebasefarmi kaarti oleme joonistanud juba pea 3 aastat. Põhjuseid, miks kaardi valmimine nii kaua aega võttis on mitmeid: vahepeal tulid teiste kaartide joonistamised vahele (Audrus lisaalad, Lodja, Sindi), kaarti joonistati mitu korda ümebr: algselt olid millegipärast OCADis suusa-o tingmärgid, siis sai eesmärgiks võetud sprindikaart ja lõpuks tuli ikkagi metsakaart. Kõik see võttis aega. Nüüd on 1/3 kaardist valmis. Ülejäänu võiks valmida järgmise aasta päevakuks. 

Metsakaardi joonistamine on üks suur kunstitöö. Mida kaardile panna, mis jätta panemata, selles on küsimus. 1:10 000 , sinna väga palju infot ei mahu, kuid tahaks ju. Samas jääb see kribu kaardi kasutajale hiljem raskesti loetavaks. Nokk kinni, saba lahti.

Punktikohad ja punkti märgised sai juba kuu enne võistlust metsa viidud, selle võrra oli punkte lihtsam metsa viia, kuid ikkagi kulus omajagu aega, et rada maha saada. Arvestasime, et rada võiks üleval olla kella 16ks. Saimegi, kuid esimesed päevakulised soovisid rajale saada juba enne kella 16, kuigi ametlik algusaeg oli ju kella 17st. Vot nii käivad asjad Pärnumaal. Tagasisidet päevakuraja läbijatelt oli palju, sest maastik oli uus ja väga palju oli ka raskesti läbitavaid alasid (kõrge alustaimestiku tõttu jõe äärsetel aladel). Augusti II poolel ongi taimestik kõige lopsakam. Teadsime seda. Järgmine kord üritame päevakut korraldada, sel maastikul rohkem kevade poole ehk on siis osalejatel natuke lihtsam. Iseenesest on maastik äge ja punktikohti palju. Päevak õnnestus. Koju jõudsime alles kella 22ks.