
Nüüd, siis oleme kõik kodus tagasi. Minu seiklused rekkaga Tallinnast - Bauskasse, oli omaette kogemus.
Ausalt öeldes, oli see mulle esimene kord olla suure autoga sõidus. Rekkajuhi kabiin on kui väike elamine. Teisalt on see kui lennuki kokpit. Nuppe ning igasugu elektroonika vidinaid on armatuurilaud täis: Poola teemaksu koguja, Saksa teemaksu koguja, elektroonile töö-, kütuse- ja teekonnaarvestaja, raadiosaatjad jms. Katusel igasugu antennid... jne.Väga mugav oli kusjuures sõita.
Ma ei tea, kas minuga tehti nalja või ongi asi nii, aga üks väike sõnum on mul teile sõiduautojuhtidele, kes te rekkate taga kolonnis sõidate ja kirute, miks ometi nad alla 90 km/h sõidavad. Nimel on autod niimoodi reguleeritud, et nad kiirmini ei saagi sõita. Teiseks tänage rekkamehi, kui nad annavad teile märku, et tee möödasõiguks on vaba. Eestimaal olla selle tänamisega kurvad lood....
Bauskasse jõudsin pool tundi enne südaööd. Bauska Hotellis olid juba tuled kustunud ning uksed lukus. Uksel oli õnneks telefoni number kuhu sai helistada. Unine hotellipoiss võttis telefoni vastu ning avas ukse. Küsimusele, kas ma hommikusööki ka soovin, vastasin, et lahkun juba hommikul 3-4 vahel. Leppisime kokku, et kui ära hakkan minema, helistan hotellipoisi üles, et uksest välja saada. Veerand viis lahkusingi hotellist, saades magada mõned tunnid... Kahjuks jäi mul Bauska linn nägemata, aga ehk siis järgmine kord.
Autos kohti vahetades, küsisin lastelt, kas soovite veel laagrisse minna, vastati ühehäälne jaaaaaa. Eks näis, kuid kui lastel on soovi minna, siis tuleb kalender nii sättida, et järgmise aasta laager tegevusplaanidesse mahuks. Emotsioone on kuhjaga ja lapsed olid laagriga väga rahul.
Korraldajad kiitsid samuti Eesti lapsi ja kutsusid neid järgmisel aastal tagasi.
Kirke viimasel sprindi etapil - pilt on võetud facebookist Aitab nüüd küll... , kes rohkem tahab teada saada, küsigu asjaosalistelt endeilt.