Juminda küla 720 sünnipäev ja Lauluga maale saate salvestus Kura rannal

Alles see oli kui toimus Juminda küla 700 aasta sünnipäeva tähistamine. Teismelisena sai neist pidustustest osavõetud. 20 aastat on möödunud kui linnutiivul. Meenutades 20 aasta tagust pidu, siis miskit erilist ei meenugi: kivi avamine daatumiga 1290, vist oli ka mingi eskursiooni taoline üritus, aga võib-olla ka mitte. Meenub, et läksime otse läbi metsa. Ema ja isa osavõttu ei mäleta, aga tundub, et kadunud vanaema oli meiega.
720 sünnipäeva tähistamisest meenub esmajärjekorras küla keskel toimunud laat. Laadalised olid enamuses poolsaare oma rahvas, kes müüsid omi ja häid asju. Sai endalegi ostetud Kiiu-Aabla külas kasvatatud küüslauku - kodumaine ja hea. Laadalistele oli korraldatud küla serva moodne autoparkla - väga viis ettevõtmine. Külatänav oli ainult laadaliste ja küla külaliste tarvis. Mõned autod küll vahel sõitsid, kuid juhid väitsid end minevat kas koju või külla. Kõhutäie eest hoolitses lahke pererahvas küla keskel olevast talust. Sildilt jäi meelde http://www.killukoogid.ee/. Väga maitsvad ja head söögid ja koogid olid nende poolt valmistatud. Meelelahutuse eest hoolitse hoolitses Kaie oma ketiviske võistlusega, lastele olid laenutamiseks toodud tõukerattad, samuti oli küla poolt organiseeritud külatutvustav orienteerumis-silmaringi laiendav külamäng. Mingil hetkel mängis külarahvale lustiks pasunakoor. Kõik see oli alles ettevalmistavaks osaks õhtul algavale Lauluga maale saatesalvestusele.

Pildid laadamelust.

Läksime varakult randa (nii umb 45 min varem), et leida endale head kohad saatesalvetamise ajaks. Ega televisioon iga aasta naabritele külla tule, seega sai otsustatud: tunneme end hästi ja naudime ettevõtmist täieraha eest nagu öeldakse.
Istusime teises reas n.ö keskmises sektoris. Enne ametliku osa algust lihvisid staarid oma lauluoskust. Edasist dirigeeris Reet Linna, kes tutvustas, kuidas ja mida me õhtul tegema peame . Kõik laulud tuli vähemalt 2 korda läbi laulda. Mõni isegi 3 korda. Nõgisto tahtis, et me ikka kõvemini ja kõvemini laulaksime, midagi polevat kuulda. Nii me laulsimegi täiel häälel. Korraga Nõia laulu ajal tuli Gerli ja pistis mulle mikrofoni suu ette. Mis sest välja tuli on saates näha. Loodan, et kui ikka väga mööda laulsin, siis leiavad nad viisi selle välja lõikamiseks. Minu "staari pildid" on leitavad Maalehe piltide hulgast, kel huvi võib kiigata. Maalehe pildid.

Salvestus oli huvitav, põnev ja väsitav. Salvestuse lõpuks olid häälepaelad päris haiged. Viimase laulu ajal tõusid Kadri ja Hardi püsti ja kõik teised järgisid mõne aja pärast nende eeskuju. Reeda sõnul olla see esmakordne, et rahvas püsti seistes kaasa laulab. Tundub, et tegime väikest viisi ajalugu. Minu tehtud pildid Kura rannas toimunust on siin.
Samal ajal valimistus Kaarel oma esimeseks öiseks Xdreami etapiks Karulas. Õnneks on see nüüdseks läbi ja Kaarel kindlalt veendunud, et öine etapp on tema jaoks veel liig. Samas on tema emotsioonid väga ülevad ja Xdreami võistlusega ülimalt rahul.

Koprakarikas

Lõõmava kuumuse ootuses sai mindud tänavusele Koprakarikale. Lubati ju III päeva võistluse ajaks selle aasta kuumimat ilma. Ilmaennustust teades loobusin matkaklassis osalemisest. Ei istu mulle kohe need üle 30 kraadised temperatuurid.

Lastel, aga seekord kolmel päeval lausa 4 võistlust: 3 päeva Koprakarikal ja Eesti sprindikarika etapp Põlva linnas. Kolmapäeval saabuti nädalaselt suusalaagri treeninglaagrist Kurgjärvel. Liinal olid nädalased treeningud nii kontides, et õiget minekut ta Koprakarikal ei leidnudki. Lisaks vaevas teda ühel päeval kondivalu, mis ei lasknud joosta.

Kaarel läks koprakarikale kindla eesmärgiga - järjekordne Koprakarikas koju tuua. Nii hästi seekord ei läinud. Lohutuseks jäi ainult teadmine, et eestlastest oli esimene. II koht koprakarikalt ja purgitäis magusat mett autasuks on tegelikult VÄGA, VÄGA hea!

Kohalikust vaatamisväärsustest rääkides: sai käidud Palojärves ujumas, Janukjärves ujumas, Kubijal ujumas. Nii palav oli, et mujale ei jõudnudki.

Veel mõned Pildid

Kõrvemaa rogain

Peale Ilvesteadet oli mul nädal aega vaja tööl käia, et siis jällegi nädalaks puhkusele minna. Minu jaoks vägagi kummaline puhkuseaeg ja tihedus. Võiks ju öelda, et parim puhkamiseaeg, et mis siin vinguda !? Lapsed - neilgi pole veel puhkus nagu peale hakanudki: reisid ja laagrid ja võistlused - seni on nii nende suvi möödunud. Praegugi on nad suusakooliga laagris Haanjas - Kurgjärvel.

Kõrvemaa Rogain - minna või mitte minna, selles oli küsimus. Kuumus, mida lubati pühapäevaks peletas igasuguse tahtmise ennast praadima minna puudeta kanarbikuväljale. Kaie pere läks, Kaarel oli registreeritud, aga ta ju laagris, mis meil läks meelest kui registreeritud sai. Nii tuli ära kasutada Kaarli eest makstud osavõtutasu ja minna rogainima. Hp-sport team plus tuli välja oma II kooseisuga : Juula, Helena, Heleri, Kaie ja Tõnis, siis arvasin heaks nendega ühineda ja Liisu ka kampa kutsuda. Nii seiklesimegi seitsmekesi 4 last ja 3 täiskasvanut. Matkajad Pikkjärve ääres ei jõudnud ära imestada, et ka nii väikestega võib/saab rogainil osaleda. Mis see rogain õigupoolest siis on - matk piiratud territooriumil etteantud ajajooksul. Lastega peredele suurepärane võimalus sportlikuks ajaviiteks ja lastele kaardiõpetuseks jms, kel tahtmist ja viitsimist on. Arvati, et rogain on ikka ainult tippudele mõeldud võistlus.

Lapsed olid väga tublid: kõik punktid said laste endi poolt võetud. Isegi KP49 (meie jaoks esimene). Mäest alla, läbi soo ja punktikõrgendikule. Meie otsus oli õige, et 49 esimeseks valisime, sest kanarbikust läbi sammumine oli neile väikestele ikka parajaks katsumuseks. Kanarbik ju torgib ja ulatus kohati lastele nabani. Aluspinnaseks oli pehme samblik kuhu lapsed pahkluudeni sisse vajusid, lisaks veel peakohal kuum päike. Teiseks punktiks oli meil KP42. Kanrbikkust läbisaades ei nõustunud meie väiksemad kohe üldse tee pealt enam ära tulema, nii oli neid ära kohutanud eelnev kanarbikumeri. Suurte lubaduste saatel suutsime neid veenda väikest nurka lõikama enne järvesid. Autasuks eneseületuse eest oli loomulikult lonksuke jääteed. Pikkjärve ääres tegime söögipeatuse ja väikese kosutuse järve vees. Peakatted sai märjaks kastetud ja siis pähe pandud. 1.5 tundi stardist oli täis saanud. Edasi tuli KP28 ja siis asusime tagasiteele. Metsavahel olid lapsed veel hakkamist täis, kui aga jõudsime päikese kätte rauges ka laste jõud. Taheti tihedamalt peatusi ja kurdeti väsimuse üle. Endalgi oli paha seda 2 km etappi päikese käes läbida. Liisu taastus viimases peatuspaigas niivõrd et meil probleeme polnud. Vestldes liblikalastega ja neid tervitades, möödus meie viimane kilomeeter finisisse. 20 min oli aega - otsustasime, et võtame finishi lähedase punkti KP 24 ka ära. Otsisime, mis me otsisime, aga punkt jäi meie poolt leidmata. Peale viimase KP võtmist ootas meid vesi ja shokolaadi medalid. Lapsed said autasu, mis neile üleütlemata headmeelt valmistasid.

Meie matk arvudes: võtsime 3KP, saime 10 punkti, linnulennult oli meie matk 5.1 km, sammumõõtja näitas 16 000 sammu, aeg 2:53,55. Minu arvamuse kohaselt käisime 6.5 - 7 km.

Edasi kobisime autosse ja sõitsime end värskendama Järvi järvedesse. Teel kohtasime 8h rogainijaid, kes olid päris väsinud ja tujust ära, sest joogipunktides oli vesi otsa saanud või otsa saamas.

Rebase vaatetorn ja Õdri järv

Laupäeva õhtupoolikul otsustasime oma silmaringi avardada kohalike vaatamisväärsuste vaatamisega. Ilm oli tapvalt kuum ka kella 8 aeg õhtul, nii saigi otsustatud - vaatame Rebase vaatetorni ja otsime mõne ilusa järve, kus veemõnusid nautida ja end korrakski jahutada. Vaatetorn teadagi asus mäe otsas. Mäeotsa viivat teed palistas ühelt poolt värskelt niidetud heinamaa, teisalt karjaaed koos lehmadega. Niidetud heinamaal tervitasid meid toonekured, kes maiustasid seal konnadega. Kaugemalt paistis uudishimulik reinuvader, kes omakorda lootis leida kõhutäit kurgede näol. Tiirutas va kavalpea päris kurgede lähedal, meie segasime ainult natike tema kurikavalaid plaane, sest heinamaalt ei lahkunud ta kogu meie sealoleku aja jooksul. Torn ise oli kõrge, suur ja massiivne. Jämedatest palkidest tehtud, korraliku trepiga ja vaheplatvormidega. Siiski oli väga ebakindel tunne, kui sai jõutud kõige ülemisele vaateplatsile. Tundus, et torn kõigub, kuigi oli täiesti tuulevaikne. Vaateplatsi ülemisel korrusel oli igast ilmakaarest tehtud panoraamfotod, mis olid õigesse ilmakaarde paigutatud, koos jutu ja viidetega, kus miskit on. Nii oli seal kirjas, et Valga on 24 km (vist) kaugusel, väiksemad järved ja mäed koos nimedega jne. Igaljuhul väga hariv materjal.

Edasi läksime Õdri järve ujuma. Ilus väikene järveke, kus oli ka telkimisplats ja telkijad. Ei seganud meie neid ega nemad meid. Järve vesi oli soe -liigagi. Kahjuks ei saanud me kaua vees olla, sest kiirustasime tagasi jalgpalli vaatama.

Pildid.

Ilvesteade Lüllemäel

Selle aasta Ilvesteate märksõnadeks võiksid olla: hullult palav ilm, hirmraske maastik - kreizid tõusud, soe järve vesi, tolmused kruusateed, Lüllemäe tervisespordikeskus, pudrune ja toormoosine hommikusöök ja varjuandvad puualused. Jah tõesti sääski peaaegu polnudki ja parme samuti mitte. Laste võistkonnal just kõige paremini ei läinud, aga kõige halvemini kah mitte. Tublid keskmikud.

Meie seekordne trajektoor: Tallinn-Olustvere keraamikakoda - Lüllemäe - võitluskeskused - väike silmaarendusringike : Rebasmäe vaatetorn, Õdra järv - pronksimängu vastaseis jalgpalli MM - Eesti - Läti piir - peaaegu esmakorde viibimine Valga linnas (kui v. a korra bussi ja rongiga linnast läbisõit) - Käreverest maasika ost - Tallinn.

Pildimeenutused I ja II päev.
III päeva pildid
Võistluskeskus: Vaade stardiala poolt

Suvi jõudis Eestimaale ja minu entusiasm blogi kirjutada sulas lumena saabunud kuumuses. Üritasin Liinat meelitada Lätti Kapa2010 võistlusele, kuid tulutult - ei soovinud ta kuhugi reisida ega võistelda. Nii veetsimegi koos Liina ja Liisuga mõned suvepäevad maal: käisime rannas ja ratsutamas jne.

Nii palju siis suutsin Liinat mõjutada, et ta oli nõus minema Suusakooli 2 päevasele matkale Aegviidust-Kembale. Aegviitu sõideti rongiga. Magamisasjad: telgid, magamiskotid ja madratsid tuli endal kogu matka vältel kaasas tassida, lisaks oli veel söök ja söögitegemise nõud, mis jagati matkaseltskonna vahel ära. Balti jaamast minnes tundusid laste seljakotid kui teomajad. Kodust lahkudes kaalus Liina oma koti ja sai kaaluks 9 kg. Nii mõnigi kilo lisandus tema seljakotti kui Aegviitu jõuti, sest just Aegviidus jagati ära söögitegemisekraam. Treeneri taktika oli õige. Kel hakkas kiire ja teiste eest ära hakkas kaduma, sellele lisati koormust - ehk võeti mõne seljakotist asju vähemaks ja pandi kiirustajatele juure, et tempot aeglustada. Ööbimispaigaks oli Väinjärve äärne RMK lõkkeplats. Matka kogupikkuseks tuli umbes 36 km. Matk lõppes Elsa vennakodus kus anti suppi ja söödi jäätist.

Mälestuskilluke matkast: Üks kolmest pildist, mis Liina matkal tegi.

Kaarel saabus koju 5. juuli õhtul. Saavutusena kaasas III koht Tyrol2010 klassis M10. Oli teine rahul oma reisuga. Eriti huvitavad olid olnud muuseumid, mida külastada jõuti. Reisipildid.

Kaarel kirjutas oma blogi ära

Kirjutis on leitav aadressilt:
www.orienteerumishull.blogspot.com

Head lugemist.