Ilves 3 I päev

Aprillikuu viimane päev oli mul targu juba varakult vabaks tehtud, eks ikka Ilves 3 mineku pärast. Ega ma ise mingit võitu ju püüdma ei lähe, ikka rohkem enesesunniga tegu sinna metsaminek. Teadaolevalt on Lõuna-Eestis need kõrgeimad mäed ja suuremiad nõlvad, mis minu kihku metsa minna tunduvalt vähendavad. Peko Kevadest õppust võtnuna lasin end regada ainult 2 esimesele päevale, et viimasel päeval säästa jõudu tagasisõiduks. Minek traditsiooniliselt peatuspaigaga Tartus Lõunakeskuses, kus kaaslased kehakinnitasid. Mina, aga sõitsin üht Peugeot 407 vaatama ja proovisõitu tegema. Võistluskeskus oli Jõeveere talu maadel ja tervitas meid mõnusa rohelise muruvaibaga, mis olid jõe - ja metsaääres palistatud sinilillede ja võsaülaste pärjaga.
Esimesel päeval soosis mind stardiloos, mis oli minu stardijärjekorra ilusasti startijate rivi algusesse paigutanud. Kõik eeldused olid loodud, selleks, et ma pole viimane, kes metsast välja saab. Lapsed startid minuga samast stardist, mõned minutikesed hiljem. K-punkti viiv tähistus viis loomulikult kaugele mäe otsa. Esimene punktiga sai ronitud järgmisele mäele, järgmine punkt tõi meid mäe otsast alla ja siis ... pikk etapp läbi rohelise kaugele järgise mäe nõlvale. Suund peale ja raiusin läbi rohelise. 4 ja 5 punkt olid orienteerumise mõttes lihtsad ja nii möödaminnes nad võetud saidki. Kuuendale otsustasin läheneda nõlvapidi läbi kuusetihniku, mis minu suunataju mõneks ajaks ära kaotas. Nii ma hakkasingi punkti natuke varem otsima. Enne seitsmendat oli vaja jällegi mäe otsas rohelises teed teha selleks, et alla saada ülesminemiseks. Viimased punktid olid kukepea. Krutskit täis rajameister oli eelviimase punktiga teinud orienteerujatele väikese tähelepanu harjutuse: 73 ja 72 punktid olid üsnagi lähestikku ja sarnaste numbritega, loodan väga et keegi sinna ettekirjutatud püünisesse ei sattunud ja valet punkti ei võtnud. Aeg ei olnud mul küll muljeavaldav, aga üldjoontes jäin esimese päevaga rahule. Lastel läks paremini kuigi nad rahul polnud: Kaarel tegi 15 min viga ühe punktiga, mis saigi talle saatuslikuks kogu võistlust silmaspidades. Liina valutas pead, aga läbis sellegipoolest raja, jäädes Kirkele alla 8 minutiga ja saavutades 4 koha. Peatuspaigaks oli jällegi Põlva, kuhu meie spordiklubi 4 autot suutsid minna 4 erinevat teed pidi. Erinevaid teevalikuid sai proovitud ka järgnevatel päevadel.

Proovisõidud ja Pirita päevak

Uut autot pole mul veel endiselt, aga peas hakkavad soovid klaaruma. Käisin sõitmas Hyundai Sonata ja Peugeot 408, mõlemad meeldisid väga. Ehh, ei jookse need mõtted kohe üldse, ühesõnaga auto ostuga olen endiselt veel ametis.

Neljapäeval toimus päevak lausa koduõues. Ilm polnud küll kiita, aga kuidas sa minema saad jätta.

N21C rada oli seekord väga pikk ja arvestades, et ka MN12 klass jooksis sama kaardiga, siis ka päris keeruline. Kuigi jah, Pirita metsa sihid pea et välistavad ära eksimise. Kõik punktid võtsin suunaga ja suuri kõrvale kaldumisi ette ei tulnud. Rada oli huvitav ja hea.

Minu jooksunäidis.

Tartu Kevad I päev Harimäel

Olustverest sõitsime Viljandisse Külli juurde ööbimispaika. Sõime, jõime, rääkisime juttu ja sättisime magama. Külalislahke pererahvas andis meile magamiseks oma voodi. Magada oli mõnus, öösel külastas meid aknast paistev suur ümmargune kuu, mis toa harjumatult valgeks tegi. Pererahva koerad tegid hommikul oma oskustest showetenduse, mis lastel üllatushüüded valla päästsid. Eks siis katsetati ka ise koeri trikke tegema panna. Lastel oli vaja endal harjutada käskluste andmisi, sest pahatihti anti koertele käsklused, millest viimane segadusse sattus. Harimäele kaardilt teed otsides ja helistasin teadjamatele ja sain teada, et lõuna pool (esialgu Karksi-Nuia kandis) on öösel maha sadanud 5 cm lund. Meie teevalikul ilmus lumi Pikasilla kandis. Õnneks olid autol all M+S rehvid, kuid siiski oli sulalumine märg valgeollus teel liig mis liig. Lund jagus ka Keeni ja Harimäe kanti, sest just Keeni poolt me võistluskeskusele lähenesime. Suunavad viidad sealt poolt tulles puudusid, aga sest polnud midagi. Viimasel paaril kilomeetril jälgisime tee ääres kulgevat Tartu Maratoni rada. Ilm oli niiske, külm ja paha. Vahetevahel paistis sutsukene päikest ja vahetevahel sadas lund ja rahet. Hulludele orienteerujatele, aga ilm vähemalt väliselt mingit mõju ei avaldanud, sest uljalt suundusid hordid stardipaikade poole. Kaarel startis poisterivi alguses ja kõvad konkurendid kohe tema järel. Kaarlile tubli 3 koht. Liina seevastu startis oma klassis viimasena ja sattus eesstartinud tüdrukutega koos lõksu. Nii nad siis otsisidki kambakesi 3 ndat punkti luige-haugi-vähi meetodil. Loodan, et Liina järgmine kord oskab lõksust mööda lipsata, sellegi poolest sai ta 2 koha. Kirke, aga tegi kogu ülejäänud seltskonnale pikapuuga ära. Liina metsast kätte saadud, suudnusime Tallinna tagasi. Vahepeatuse tegime Otepääl Oti pubis. Pildid

******

Pühapäeval oli mul 4 last: Liina, Kaarel, Kadri ja Liisu. 3 esimest käisid kinos ja uitasid Viru keskuses. Hiljem ladusime puid riita. Üks kord vaja veel laduda, siis peaksid talvepuud olemas olema.

Keraamikakoda Olustveres

Pühapäeva õhtu üllatas Kaarlit 39 kraadine palavik. Oli ju eeloleval nädalavahetusel ootamas selleaasta esimene Xdreami võistlus ja laupäevane Tartu Kevade start ,ja nüüd palavik. Egasmidagi alustasime toherdamistega: pärnaõie tee, sibul meega jne. Palavikust saime lahti, aga nohust ja köhast mitte. Otsustasime Tartu Kevade esimese päeva starti ikkagi minna, aga Xdreami stardi jättis Kaarel vahele, sest hirm külma vette kukkumise ees kaalus üle saadava emotsiooni.

Reede oli mul vaba päev ja päeva esimesel poolel käisin Toyotatega tutvumas. Mustakivi autos hakati mulle otseloomulikult uut ja uhket autot liisingusse pakkuma. Iseenesest mulle Avensis meeldis. Lubasin mõelda ja kaaluda.

Pealelõunat avasin kodus juuksurisalongi: sõbrannast juuksurratastel tuli mulle uut ja uhket soengut tegema. Värviti ja lõiguti ja uus mina on jällegi vormitud. Liina lõigati järguliseks. Heidile ja Triinule võõbati pähe triibud. Birgittil kulus pea pool päeva meie ilusaks tegemisel. Lisaks tõi Birgitt kaasa suure-suure üllatuse, millest hetkel pikemalt rääkida ei saa.

Juuksuri töökoda jäi meil kodus avatuks ka peale meie kodunt lahkumist. Otsustasime Harimäe poole minema hakata juba reedel ja teha vahepeatuse Olustveres - Keraamikakojas. Külli on oma keraamikakoja jälle uude kohta kolinud - sedakorda Olustvere mõisakompleksi viinakööki. Olustvere mõis tervikuna on saanud tohutud rahasüstid ja koht näeb väga atraktiivne ja kihvt välja. Hooned on renoveeritud, pargid, tiigid ja sillutised on hoolitsetud, sisustus ultramoodne arhailisesvõtmes jne. Viinaköögis oli üleval Eesti viinaköökide ajalugu, vanad pildid ja viinaajamise tehnika. Lisaks veel hulk vanaaegseid pudeleid. Igaljuhul, kes sinna kanti satub, astugu läbi ja te ei kahetse.

Lapsed said proovida kedra peal savi vormida. Liinal õnnestus asi paremini, Kaarel lisas liiga palju vett ja ... . Igaljuhul soovivad nad asja endale selgeks teha ja uuesti proovida. Mina tegin kümmekond nööpi ja klõpsisin mõned pildid, mida on ka teil võimalik vaadata kui klõpsate lingil.

Liina ja Kaarel tööhoos.

Jõudu Teile Külli ja Andres! Olete väga vahvad ja suurepäraste ideedega!

Kevadtööd ja auto müük

Peale Mihkli sünnipäevapidu suundusin lõppude-lõpuks ometi maale kaema olukorda peale lumerasket talve. Korra sai ka põlvini lumes seal sumbatud, aga õnneks meenub tookordne käik kui paha unenägu. Lumi oli sulanud ja sinililled õitsesid. Ilus oli. Esmapilgul ei märganud lume hävitustööd, aga eks see või selguda hiljem.

Detsembris sai õunapuid lõigatud. Nüüd olid oksad lumeseest väljasulanud ja ei jäänudki muud üle kui okstepõletamistega kevadtöid alustada. Õnneks oli meid suur kamanda koos ja töö läks kiiresti. Liina ja Kadri panid ka kasvuhoonesse redised ja sibulad maha. Kastmistöö võtab Mihkel enda peale, sest ei tea millal me ise uuesti maale jõuame.

Tagasi koju jõudes otustasin peale paljude inimeste peale käimist oma auto müüki panna. Kahe tunniga oli auto müüdud. Nüüd olen autota ja jalamees, eks näis mil uue ostan ja mille.

Mihkli sünnipäev

Reedel oli üle pikaaja mul vaba päev. Saatsin lasped kooli ja asusin toimetama. Söögid ja asjade pakkimine maaleminekuks pidid valmis olema hiljemalt kella üheks. Kaarli kooli juures oli kohtumipaik: sealt sai peale võetud Kaarel ja Oliver ning Paunapõllule sõit võiski alata.

Mihkel pidas sünnipäeva koos klassivenna Robiniga. Emmed korraldasid lastele vankrisõidu ja aardeotsimismängu kunagisel Samblapõllu pioneerilaagri territooriumil. Tegemist oli koostöö ja ülesannetelahendamise mänguga. Lastele meeldis see väga. Tagasitulles said kõik lapsed ka hobuse seljas ratsutamist proovida. Üle kolme aasta on möödas ajast mil Kaarel viimati Kivisaare ratsatalus viimati hobuse seljas oli. Seekord proovis temagi.

Pildid Mihkli sünnipäevalt vaadeldavad albumist

Kevad on jõudnud ka Põhja-Eestisse. Nii Pudisoo jõe kaldail kui ka Tammistul juba sinililled õitsevad.

Kaarel esimest korda Paunapõllul hobuse seljas.

Peko kevad ja lennukikatastroof Poola presidendi lennukiga

Laupäeva hommik algas jällegi varakult - kell 6. Lapsed üles, väike snäck, kompsud autosse, klubi kaaslased peale ja Tartu poole uhamine võis alata. Tartust Rääptsovasse oli üle 100 km. Korraldajad suunasid meid Matsuri kaudu võistluskeskusesse sõitma, seega jäi Venemaal seekord käimata. Uus tee oli väga hea. Autoaknast avanes võrratu Lõuna-Eesti maastik ja LUMI oli pea kõikjalt sulanud v.a tee ääres olevatest kraavipõhjadest. Kohale jõudes oli ilm kevadiselt soe, kuigi selle taipamisega läks mul mõnevõrra aega, sest hommikune Tallinna rõskus ei tahtnud mu seest kaduda. Liinale ja Kaarlile sundisin ka rohkem riideid selga jätma, õnneks nad said sest veast kiiremini üle kui mina.

Olin üks esimesi starijaid ja stardi asukoht oli 2200m võistluskeskusest, seega peale riietevahetust hakkasin koheselt sinnapoole astuma. Mis te arvate?, loomulikult hakkas mul palav.

Esimesse punki minnes oli mul võimalus minna sihtimööda teeni, mida ma algul ka mõtlesin teha. Nähes sihil põlvini veessumpamist otsustasin otse punktile läheneda. Õnneks sain sealt lombist minema. Punkti leidsin vaevadeta üles, aga eks mul oli aega matkates, seda kaardikest ka vaadata. Teisele punktile otsustasin läheneda alt kaudu. Kolmandaga kasutasin sama taktikat. Teed küll polnud, aga raba ääres oli mõnus matkata. Neljanda punktiga tegin vea, et ei vaadanud kus see täpselt asub. Nimelt kui kolmandat punkti võtsin siis minu selja taga tuli palju teisi. Ei tahtnud neile ette jääda, nii ronisingi mäe otsa välja, kuigi oleks võinud end säästa. Neljas oli käkitegu. Viies oli samuti lihtne. Kuuendasse otsustasin minna mööda teed, aga enne oli vaja end sealt rohelisest läbi vedada. Teele jõudes nägin ainsat lumelaiku rajal. Kogu tee kuuendasse minnas pidasin endas sisemist võitlust teemal, kuidas võtta seitsmes punkt. Kas minna otse või ringiga. Lõpuks sai otsustavaks orienteerumisvõlu. Suunaga seitsmes ka võetud sai. Seitsmendas oli ka fotograaf, kes pildistas punktivõtjad, nii jäi minagi pildile. Kaheksandasse minnes nägin uljaid nööriraja tüdrukuid, kes otsisid sama punkti mis minagi. Punkt oli ju seal samas. Huvitav oli kuulata nende arutelu punkti võimaliku asukoha kohta. Kui avastati punkti läheduses olev ojake, oli neil punkt ka leitud. Üheksas oli üle lageda võistluskeskusesse. Ja oligi rada tehtud.

Kurbadest sündmustest Smolenskis kuulsime teel Põlvast-Rääptsovasse. Kohutav. Minu kaastunne Poola rahvale.

Ööbisime Põlvas. Hommikul saime õnneks piisavalt magada kuni poole 9ni. Minu stardikord oli II päeval startijate rivi lõpus.Peale mind startis veel vaid üks inimene. Arvata oli, et olen üks viimaseid finisheerijaid. Kui aga on juba ettevõetud, siis tuleb ka rada läbida. Võtsin enesele eesmärgiks läbida rada tunniga. See mul ka õnnestus. Varuaega jäi 24 sekundit.

Natuke rajast: esimene punkt oli mööda teed teelahkmeni ja sealt sutsti august ma punkti leidsingi. Teine oli pea seal samas. Kolmas sai võetud mäe otsast. Neljandaga oleksin peaaegu vea teinud, kuid sain asjast aru enne kui viga tegema asusin. Raiesmiku äärest ja orvandist üles ja kes ta oligi. Viienda ja kuuenda juures kohtasin veel teisi orienteerujaid. Seitsmes punkt oli maalilise Piusa jõe kaldal asuva koopa suudmes. Kaheksas ja üheksas kulgesid juba üksinduses, taustaks kuuldus vaid võistluskeskusest kuulduv autasustamise häälekõmin. Tore päev ja suurepärane rada. Ei kahetse, et täna metsa läksin, kuigi enesesund oli kõva.

Laste tegemistest: Liina sai mõlemal päeval parima koha ja esimene oli ta ka kokkuvõttes. Kaarel, kes tublilt võitles oma köhaga, läks siiski starti. I päeval sai 3.koha, kuigi ta enda väitel joosta ei jõudnud. II päeval oli tervis küll parem, kuid Villu oli temast siiski kiirem. Kokkuvõttes tubli teine koht.

Karjalaskmine lihavõtetel Osulas ja öises Kuldres 03.04-04.04.10

Karjalaskmiseaeg saabus kell üks päeval, seega oli hommikul aega rahulikult süüa, riidesse panna ja õppida õigesti Si-pulka, kompassi ja kaarti käes hoidama. Justnimelt ootamatu, aga fundamentaalse tähendusega osa praktilises orineteerumises. Ühesõnaga Liina ja Ksenja said koolitatud, ülejäänud mitte. Ma pole muidugi kindel kui suur osa meie klubist üldse koolitust oleks vajanud. Üks on aga selge, et Kaarel jäi koolitükist kõrvale ja seda eelkõige seetõttu, et ta parasjagu oli Olegiga malet mängimas. Stardialas, aga Liina muidugi pidi kilkama ÕIGEST KOMPASSI hoidmisest Kaarlile. Tulemuseks oli Kaarli pea täielik sassiajamine. Pea oli tal metsas ka veel sassis, sest 6 minutit hiljem startinud Liina püüdis Kaarli enne lõppu peaaegu kinni. Liinale ka N12 klassis parim aeg. Tänu teiste ebaõnnele suutis Kaarel kõigi jamade kiuste ikkagi M12 klassis parima tulemuse saavutada.

Liina, Kaarel ja Ksenja stardialas.

Liina startis samaaegselt MN21 klassi ühistardiga.

Kuna õhtul oli vaja minna veel öist Kuldre asulat avastama, siis pakiti asjad kähku kotti ja sõit viis meid Võrru tagasi. Ikka tavapäraselt sööma, poodi ja siis ööbimispaika puhkama.

Kuldresse sõitsime vihmasajus. Võistluskeskuseks oli Kuldre kool. Stardipaik Kuldre kaupluse trepilt. Kohalik rahvas oli ka oma esindajad võistlejate nimekirjadesse paigutanud, et kaeda kas kaardijoonistajad nende kodukoha on õigesti mahamärkinud. Andekatele kodukoha esmaproovijatele oli autasuks kuldne shokolaadimedal. Ebaõnn jälitas Kaarlit ka Kuldres. K-punkti jõudes otsustas Kaarli pealamp oma töö selleks õhtuks lõpetada. Kuna Kaarel oli üks viimaseid startijaid, siis uue lambiga Kaarel metsa minna ei soovinud. Õnneks leppis ta paratamatusega, et täna lihtsalt pole tema päev. Teised meie klubi tublid noored jooksid raja tõrgeteta läbi ja korjasid jällegi mitu medalit.

Kohalik staar. Veel pilte.

Hommik saabus ootuspäraselt raskelt - mitte keegi ei soovinud üles tõusta. Ilm oli niiske ja rõskelt külm, vihma ei sadanud. Lühirada kulges Liinale ja Kaarlile edukalt. Mõlemad võitsid oma vanuseklassis jooksu. Kiideti rada ja rajameistri tööd. Laideti lumerohkust metsas. Enne autasustamist mängiti saalis palli ja aeti juttu. Meie noored sai kokku 6 medalit, neist 4 esikoha ja 2 teisekoha oma

Seiklustest metsas loodan, et asjaosalised kirjutavad ise oma päevikutes.

Kaarli autasustamine. Läbiv teema autasustamisel: lõpetame kilekottide masskasutamise. Võitjatele kingiti riidest Lihavõttekotid.

Pildid Osula kandist ja võistluspaigast.

Sise-O Võrus

Väidetavalt on Võrus lumi sulanud ja karjalaskeaeg lõunaosariikides käes. Ega meiegi muidu saa, kui tuli minna seda imeasja ise kaema. Enne maastikule laskmist oli , aga tarvis teha eelsoojendus Võru spordihallis Sise-o näol. Jõudsime nibin-nabin õigeks ajaks kohale: Si – kaartide kontroll, rinnanumbrid sekretariaadist ja karderoobi... ja sealt algas JAMA. Suutsin 10 meetrise vahemaa peal ära kaotada oma Si-pulga. Lapsed samal ajal otsustasid jageleda teemal, kes tassib vee pudelit; käed olid kompse täis ja kiire oli ka. Igaljuhul kadus pulk nii totaalselt ära, et peale mitmekordseid kottide, taskute läbituulutamist ja pulk nii kadunuks, et oli sunnitud jooksma Kaarli Si-ga. Seekord olid väga head kaardid ja väga suurepärased rajad. Piisavalt oli vaja mõelda ja apsud olid nende tegijatele “kallid”. Rajameister oli nii mõnegi vimpka seekord kaardile visanud, nii et pusimist ja tupikutesse jooksmisi oli palju. Samuti olid päris mitmed DQ. Täitsin järjekordselt oma eesmärgi: lõpetasin raja määrustepäraselt ja ei olnud viimane. Äraminnes oli pulk ikka kadunud: jätsin korraldajatele teate, et mu pulk on ikka kadunud, et kui nad leiavad ühe üleliigse pulga, siis ehk on see minu jagu. Karderoobist riideid võttes leidsime Kaarli kinda värvli vahelt arvake ära mille, minu kadunud Si-pulga. Õnneks lahenes seekordne pulgakaotus hästi ja saime kaotatu kadudeta tagasi.
Liina läbis raja määrusepäraselt, aga finaalidesse ta kahjuks ei pääsenud. Kaarel istus tribüünil ja täitis pealtvaataja raskeid ülesandeid. Ei riskinud ta oma poolpiduse käega jooksma minna.Päeva sündmustest veel nii palju, et küll on ikka raske olla teismeline, kui poisid nii moodi peas on, et sellest kuppel logisema hakkab.

Ülejäänud pildimaterjal on leitav albumist.