Libahundi otsimine on meie peres üsna tavaline nähtus, kuid ikka ja jälle jääb see leidmata, kuid meie usk leidmisesse pole kuhugi kadunud. Sedakorda olid otsingud Paunküla veehoidla ümbruses.
Meie pere oli esindatud kolme liikmega: mina olin Heidiga, Liina Märteniga ja Liis kooliõdedega tiimis. Haigusega võitlev Kaarel oli o-koondisega Rootsis Baltic Junior Cupil.
Hommik tervitas meid miinus kraadidega. Riietumine oli keeruline, kuid ilmateate lubatud päikesepaiste andis lootust talvejope autosse jätta ja tavapäraste spordiriietega rajale minna.
Otsustasime Heidiga püüda lagedal ala päikesepaistet ja teha imelisi pilte vette peegelduvast sügisest - jah, meie tee viis ümber veehoidla. Stardiülesandes sai puterdatud ja viimase tiimina lahkusime discgolfi rajalt. Saime seal edasi-tagasi mõtetult joostud - üks õnnetu punkt keset platsi jäi alguse segaduse tõttu võtmata ja nii me seal tiirutasime. Lõpuks said ikka kõik 5 piiksu tehtud. Edasi lõunapoolsed punktid 36 (seal luges jaam ainult minu pulka ja Heidi pulka mitte. Õnneks tuli Mairolt meile vastu uue 36 punktiga ja saime piiksud kätte.) , edasi 26 ja 53.
Sealt kulgesime juba Paunküla veehoidla Tallinna Vee suletud territooiumile. Oma stardiülesande puterdamise tõttu tundsime veehoidla ääres end üsna üksikutena. Kaugel eemal ehk 1 km meist eespool liikus suurem grupp libahuntijaid - nii suur oli meie kaotus stardiülesande jama tõttu. Kuid meie liikusime ikka oma tempos. Jussiotsasaare juures nägime Helist, Helerit ja Juulat ja mõni minut hiljem ka Heikit ja Helenat. 61 punkti lähistel tõusis meie vererõhk, sest hordide kaupa jalgrattureid ja muid kaasvõistlejaid läbisid südamerahuga keeluala - värav oli lahti ja nii sealt läbi mindigi. Manitsesime kaasvõistlejaid ja selgitasime, miks on keelualad kaardil ja mis juhtub kui kaardil kujutatut eirata.
Edasi 21-92-91-34. 92 pidime paadiga sõitma lähedal asuvatele saartele. Algul oli minu paadijuhtimine kuidagi toores, kuid pikapeale tuli õpitu meelde. Keset järve kuulsin imearmast hüüet: "Emme!" See oli loomulikult Liina, kes meid nähes pidi oma rõõmu väljendama. Liina on ikka nii armas. Heidi otsis saarelt punktid ning mina võitlesin paadisõiduoskustega.
Nüüd ootas meid Hash House kust varajasemate kogemuste põhjal teadsime, et saab süüa ja juua. Saime vorsti ja juustu ja teed, hapukurk oli kahjuks otsas. Lisaülesande vastasime kahjuks valesti. Söögipunktis kohtasime ka Liisu võistkonda, kes olid vapralt just saartelt tulnud ja olid märjad kui kassipojad. Nüüd viis meie rajaplaneering meid niisamuti saarele. Saartevahelised paadiläbipääsukohad olid sügavad ja üle põlve saime taas märjaks. Saared olid metsikud ja suvel ei tahaks neid küll külastada - ikka paras jungel oli. 69 punkti läheduses kohtasime tuttavaid külapoisse Otti ja Oskarit.
Punkt 40 oli aga maaliline. Nüüd oli aeg tagasipöörduda mandrile. Abiks oli meile kondijõud ja kanuu sõiduoskus. Paadisõit läks kiirelt. Nüüd oli meil veel rohkem kui 1,5 h aega, millest kulutasime ära 40 minuti ja võtsime võistluskeskuse lähedusest punktid 48-51-46-30. Ei pannud tähele, et 95 oli ka läheduses. muidu oleks sinna kindlasti läinud. Kokku saime 109 punkti, aega kulus 5h 8 minutit ja läbisime ligi 25 km. Oli imetore päev.
Individuaalseid auhindu meie ei saanud, kuid HP-Sport teami koosseisus saime organisatsioonide arvestuses esikoha. Juheiii!!! Saime mingi kinkekaardi kuhugi, kellegi, supermani trenni. Eks näis kuidas see olema saab.
Liina ja Märten said autasustatud Aegna etappi I koha eest ja Panukülas saavutasid nad III koha.
Täpselt 7 aastat tagasi 21. oktoobril 2010 aastal sai niisamuti libahunti otsitud. aeg ikka lendab kiirelt. Tookordseid otsinguid saab meenutada siin. Google tegi meeledetuletuse ja kollazi. lapsed on suureks kasvanud. Kõik peale Kaarli olid ka täna stardis. (Liina, Liis, Kadri, Helis, Märten, Kris, Heidi jpt)
