Jõulujooks Õismäel

Jõulujooksul osalesime huvitavas kooseisus - meie poolt olid rivis Liina, mina ja Veljo. Kaarel oli pakikandja ja fotograafi tähtsas rollis. Kuna start jaa finish asusid erinevais paigus, siis jätsime auto finishisse ja kõmpisime 1,5 km starti. Teel sai selgeks, et naelte jalga panemine oli igati õige otsus, need kes taavaliste jooksujalanõudega tulid, said usinasti uisutada. Ilm oli niiske ja tuuline, kuid õnneks vihmavaba.

Kogu eelneva päeva talveilu oli möödanik. 24 h kestnud vihmasadu pühkis talvevõlumaa minema ja alles jäi libedusemaalim. Tuul oli kurja teinud ka korraldajatele ja seetõttu saime lisa 17 minutit ooteaega enne, kui stardipauk anti. Esiteks tuli kokku panna puzzle, mis minul ja Liinal ka õnnestus. Veljol seevastu ei õnnestunud ei koti valik ega puzzle kokkupanemise asukoht: kõigepealt sai ta vale raja puzzle ja ümbervahetades läksid naabriga tükid sassi, mistõttu stardiülesanne jäigi tegemata tal. Mina aga sain vistiti enne Liinat puzzlega ühele poole, sest nii mitmeski punktis nägin Liinat endale vastu jooksmas. Olles Liinaga samal rajal, siis kuini mälu-oni ma jooksingi väikese edumaaga Liina ees. Mälu-ol, aga haakisin end Liinale sappa ja tegime selle osa koos. Ülejäänud rada sai meil nii samuti koos läbitud. Endalegi suureks üllatuseks oli minu lõppkoht üllatavalt hea - 7 koht naistest. Igaljuhul olen rahul. Liina saavutas paar kohta parema tulemuse. Kaarel muudkui klõpsis pilte. 

 

Pildid

Tulemused

Õhtu lõpetasime saunakaga Blehnerite juures. Vaatasime suviste võistluste pilte, tuvastasime aroomi ja maitse põhjal erinevaid kääritatud jooke ja käisime saunas.

Lasila suusa-o

Tänavu olid meil taas valged jõulud. Lumi tuli maha juba mitu päeva enne jõuluaega ja ilmaennustus lubas külma, nii et diskussioonid, kas meil on valged jõulud või mitte, jäid sel aastal ära. Jõulud olime kodused. Jõulu esimesel pühal, aga suundusime Lasilasse suusa-o treeningule. Minule oli see peaaegu esimeseks suusa-o kogemuseks. Eelmisel aastal käisin korra Põlva MV-l laenatud kaardiga suusaradadel kulgemas, kuid seekord sõitsin raja ikka nagu kord ja kohus läbi. 
Lasilasse jõudes olime kui saabunud talvevõlumaale, loodus oli imeline. Autod jätsime suure tee äärde ja edasi juba liikusime suuskadel läbi eestikate karjääri otse mäkke, Lasila hoiualale. 

Sain lühiraja kaardi ja nii me Liisuga teele asusimegi. Esimese punktiga tegime kohe viga - võrgustikus sõitmise kogemus mul puudus ja nii ma kohe puusse paningi. Õnneks maastikulugemise oskus oli mul alles, kaarti vaadates pi
di olema punkt metsa ääres, mitte lagedal ja nii ma võrgustikku lugemata metsaäärde end sõitsin. Edasi läks libedamalt, võrgustikus ära kadumisi ei tulnud, kuid suusavalitsemiseoskus kitsal rajal oli omaette katsumus, muudkui jäid mul suusaninad pehmesse lumme ja mätastesse kinni.

Ette tuli ka sellest tingitud kukkumisi. Liis püsis mul ilusti sabas - sel ajal kui mina oma "kaardialusega" võitlesin, jõudis Liis oma puuduliku suusaoskusega ilusasti järele. Kaardialuseks olid mul kilekaaned, mille olin nööriga kaela sidunud - see sinder aga keeras muudkui sõlmi peale, kui ma lumes kihutasin, nii mul läkski päris palju aega kaardi lahti sõlmimisele. Tegelikult oli lahe ja minu sõiduoskused paranesid minutitega - treeningu lõpuks suutsin igasugu tuttidele vaatamata laskuda mäest, lumme kinni jäämata ja kukkumata. 

Kaarlist mul pildimaterjal puudub, sest ta tuhises nii kiiresti mööda, et ma ei jõudnud telefoni välja võtta. Oli igati tore sportilik päev, mis lõppes jõululõunaga vanaema juures. 

Piparkoogila ja jõulufilm

Mõlemad lapsed on nüüd taas kodus, üks Lätist ja teine Soomest suusalaagrist. Kui nädala alguses oli plaan minna uisutama, siis need mõtted jäid teostamata, sest Kaarlil oli palju õppida. Väikese aja ta siiski võttis ja tuli minu ja Liinaga koos kinno. Ammu-ammu pole me koos käinud vaatamas lastefilmi. Filmiks oli EV100ks valminud imearmas linateos "Eia jõulud Tondikakul". Kõigile väga meeldis see, üks tõeliselt vahva ja üdini heasüdamlik film. Nagu raadios öeldi: " Liis Lemsalu oli käpikuteni armas".

Pühapäeva veetsime telekast suusatamist vaadates ja tegime  vistiti esimest korda elus koos piparkooke ja glasuurisime neid ka. Vähemalt Liina arvas, et varem me pole glasuurinud. Põhjus, miks selline tegu alles nüüd aset leidis on tegelikult lihtne: Liinal oli toiduvärvidele lapsena allergia ja nii need glasuurid ära jäidki. Seekord ostsime poest looduslike värvidega glasuurid.

A ja üks ajalooline sündmus leidis niisamuti täna esimest korda aset: Kaarel vahetas autol ratast/rehvi esimest korda elus.

Hooaja esimesel uisurajal

Soodsate ilmaolude, vabaaja ja jää olemas olu kombinatsiooni on väga raske kombineerida. Veelgi keerulisem on seda kõike vabale nädalavahetusele paigutada. Valget aegagi on ju nii napilt võtta ja mitut asja samale päevale pole võimalik planeerida. Nii oli meilgi: olime Liinaga laupäeval inventuuris, peale seda tormasime SRD hooaja lõpetamisele Vääna-Jõesuusse. Jooks ja saun jäid meil ära, kuid söömisrõõmudest saime osa, samuti tegime kaasa kohustuslikud "konkurssid" nagu meie klubikaaslased seltskonnamänge kutsuvad. Kõik mängud olid taas kakskeelsed nagu alati. Enne äraminekut testisime ära ka tiigijää, mis oli ilmeliselt sile ja lumevaba - veendusime, et pühapäevale planeeritud uisurõõmud on tehtavad. Nüüd hoidsime pöidlaid, et pääseksime lumesajust.

Meie jaanuari kuised käigud laugastel jätsid Liinale väga suure mulje ja juba suve lõpus andis ta mulle teada, et kui plaanime taas uisutama minna, siis tema tahab meiega ühineda. Soodsad tingimused olid pühapäeval täiesti olemas. Pühapäeva hommikul Pärnus poodi lipates tekkis küll korraks kõhklus, kas saame lumevaba uisuraja ?? Vt, auto tagumikku pildil. 

Võtsime moonakoti kaasa ja seadsime sammud taas Nätsi-Võlli raba suunas. Ettevalmistused olid korralikud: printisime kaasa isegi kaardi, et oleks lihtsam, parem laugaste vahel orienteeruda, kuid tõde tunnistades, ei olnud neist väga palju kasu, sest laukad ajasid pea ikka parasjagu sassi. Googlemapsi abil sai nii mõnigi kord end paika pandud. Seekord tegime rabaretke matkasaabastes. Enne jääleminekut vahetasime jalanõud ja riputasime jalanõude kotid lippukesteks mändide külge, et ei peaks kotte kaasas tassima.

 Jää rabal oli sel korral halvema kvaliteediga kui aasta alul. Ilusat siledat jääd oli ainult mõne suurema lauka keskosas. Enamik jääd oli kaetud krobelisema lumemoodustisega, kuid ega see uisutamise rõõmu suuresti ei vähendanud. Tegime oma 10 km ringi ära. Kaugemate laugaste avastamise jätsime taas järgmiseks korraks, sest tahtsime veel jõuda Audru poldrile, kus Veljo käis paar päeva varem jääd testimas.

Kanalil oli imeliselt sile jää ja mitte keegi polnud käinud seal jääl enne meid. Kusjuures , enne jäi mainimata, Nätsi rabas olid ühed uisujäled enne meid juba. Tegime heinamaalgi 3,5 kilomeetrise tiiru. Kõik need erinevad uisupaigad on oma erilise võluga, ei oskagi öelda, kus on parem. Avastamisrõõmu leiad kõikjalt.

Kauaks ei saanud jääda, sest päevavalgus hakkas läbi saama ja Liina pidi Riiga tagasi sõitma. Oli tore päev.