Lasila suusa-o

Tänavu olid meil taas valged jõulud. Lumi tuli maha juba mitu päeva enne jõuluaega ja ilmaennustus lubas külma, nii et diskussioonid, kas meil on valged jõulud või mitte, jäid sel aastal ära. Jõulud olime kodused. Jõulu esimesel pühal, aga suundusime Lasilasse suusa-o treeningule. Minule oli see peaaegu esimeseks suusa-o kogemuseks. Eelmisel aastal käisin korra Põlva MV-l laenatud kaardiga suusaradadel kulgemas, kuid seekord sõitsin raja ikka nagu kord ja kohus läbi. 
Lasilasse jõudes olime kui saabunud talvevõlumaale, loodus oli imeline. Autod jätsime suure tee äärde ja edasi juba liikusime suuskadel läbi eestikate karjääri otse mäkke, Lasila hoiualale. 

Sain lühiraja kaardi ja nii me Liisuga teele asusimegi. Esimese punktiga tegime kohe viga - võrgustikus sõitmise kogemus mul puudus ja nii ma kohe puusse paningi. Õnneks maastikulugemise oskus oli mul alles, kaarti vaadates pi
di olema punkt metsa ääres, mitte lagedal ja nii ma võrgustikku lugemata metsaäärde end sõitsin. Edasi läks libedamalt, võrgustikus ära kadumisi ei tulnud, kuid suusavalitsemiseoskus kitsal rajal oli omaette katsumus, muudkui jäid mul suusaninad pehmesse lumme ja mätastesse kinni.

Ette tuli ka sellest tingitud kukkumisi. Liis püsis mul ilusti sabas - sel ajal kui mina oma "kaardialusega" võitlesin, jõudis Liis oma puuduliku suusaoskusega ilusasti järele. Kaardialuseks olid mul kilekaaned, mille olin nööriga kaela sidunud - see sinder aga keeras muudkui sõlmi peale, kui ma lumes kihutasin, nii mul läkski päris palju aega kaardi lahti sõlmimisele. Tegelikult oli lahe ja minu sõiduoskused paranesid minutitega - treeningu lõpuks suutsin igasugu tuttidele vaatamata laskuda mäest, lumme kinni jäämata ja kukkumata. 

Kaarlist mul pildimaterjal puudub, sest ta tuhises nii kiiresti mööda, et ma ei jõudnud telefoni välja võtta. Oli igati tore sportilik päev, mis lõppes jõululõunaga vanaema juures.