Pildilink - o-laager Veliko Tarnovos kevad 2014

Pildi album

Jutt on kirjas eelnevate päevade kirjutiste juures.

Nädalalõpp ja võistlused

Sander käis võistluskeskuses ringi just nii...

Kaarel sprindil

Võistluspäeval otustasime kauem magada ning nihutasime hommikusöögiaja hilisemaks. Ennelõuna võtsime rahulikult ning pealelõunal tegid poisid soojendustreeningu enne võistlust. Võistluspaik asus Tsaravetsi vahetusläheduses ehk meile juba teadatuntud kohas. Möödaminnes mainksin, et Veliko Tarnovo linn oli sõitmiseks väga mõnus ja loogiline. Juba teisel päeval sõitsime linnas ringi kui kohalikud ning GPSi asukohta jõudmiseks ei vajanud.

Võistlustest: Võistlused hakkasid meie jaoks ärevalt, sest kauaoodatud stardinimekirjades Kaarel puudus. Loomulikult sai Grigorit sellest koheselt teavitatud – Kaarel sai reservkoha. Miks nii juhtus, ei tea, kuid „tänu“ reservkohal startimisele startis ta mõlemal päeva eesotsas. Pühapäeval päris esimesena.

Sander sprindil

Sprindis saavutas Kaarel III koha M16. Kommentaar Kaarlilt: tõusud olid raja teiselpoolel  rasked. Sandrit tabas ebaõnn – vaatluspunktist jooksis poiss otse finishisse, sest raja teisepoole 2 punkti olid kompassi all peidus. Vaatluspunkti jõudes oli Sander hoidmas III kohta. 

Autasustamisel ei osanud teadustaja Kaarli nime väljalugeda, sest väismaalaste nimed olid kirjutatud ladinatähestikuga, ise kasutavad nad teadupärast kirillitsat. Kaarel ei lasknud end sellest häirida ning nende hämmeldumise ajal jooksis ise poodiumile ning kui korraldajad nägid Kaarlil kaasasolnud Eesti lippu hüüti: „Is Estonii!“.

sprindi kaart

Laupäeva päeval ning õhtul linna pidustused jätkusid. Jalutasime võistlupaigast kesklinna (autode jaoks oli kogu kesklinn suletud) ja otsisime söögikohta (nädalavahetuseks me hotellist sööki ei tellinud). Käisime läbi mitu kohta, kuid paljud kohad olid reserveeritud – eriti need millede vaade oli suunatud alla orgu. Lõpuks saime söödud ja joodud, kuid maksmisel tekkis meil väike mure. Suur, korralik, rahvast täis jne söögikoht arveldas ainult sularahas. Pakkusin neile siis levide puudumisel eurosid, mis õnneks vastu võeti. Tagasiantav raha toodi tugrikutes. Vähemalt ei jäänud me võlgu. 

Kell 21 pidi algama 3D Mapping Show laserite jms all orus. Loomulikult olid paremad kohad ehk meie otsimiseajaks olid kõik kohad rahvast täis ning vaateplatvormid rahvast pungil. Turvalisuse tõttu olid kõikjal vaatekohtade juurde tõmmatud turvalindid ning korda hoidsid politseinikud. Meie asukoht polnud laita, kuid 1/3 jäi meil siiski nägemata. Kes soovib ise kaeda, siis siit saab seda näha.

II päeva finishieelne ala

3D Mapping  Show link videole siin.

lühiraja kaart

Pühapäeva hommik algas varakult : söömine, pakkimine jne. Hotellist lahkusime hommikul võistluskeskusesse ja tagasi me sinna ei naasnud. Kaarel startis esimesena ja kuna võistluskeskus asus linna servas mäe otsas siis varusime sinna minekuks natuke aega.

Kaarel jooksis välja 5 koha M16klassis – kaotus võitjale 5 min, kusjuures tavaraja võistlus oli bulgaarlastel koondisesse pääsemiseks katsevõistlus. Sander sai ka tulemuse kirja ning oli 40 võistleja hulgas 8. Tulemused. Kuna autasustamisele polnud asja, siis seadsime end enne võistluse lõppu Sofia poole teele. Kavas oli külastada Devetsatka Petsera koopaid – 30 km meie tagasitee pealt kõrval. Koopad me leidsime, kuid tee sinna kulges läbi tõelise asustamata maa – polnud ei inimesi, ei autosid, ei külasid, ei haritud põlde. Tunne oli, et me sõidame „ei kusagilt, ei kuhugi“ . Enne koobastesse jõudmist läbisime üht küla, kus kohtasime lambakarja ja lambaid karjatavaid koeri, üle tee lasime kalkunid, pardid, kanad, kuked. Väga armas vaatepilt oli. Koobastes on üks Euroopa suurimaid nahkhiirte kolooniaid. Pildid koopast.

Kosed

Koobaste juures olevate ninninänni müüjatelt saime info, et 15 km mööda teed edasi asuvad kaunid kosed.  Otsustasime need üles otsida. Seda et 6 km pärast tuleb paremale keerata, meile ei mainitud, kuid väike sildike teeääres köitis me tähelepanu ja me otsustasime pöörde kasuks. Õigesti tegime.  Kosed leidsime ja need olid imekaunid. Koskede juures kulus meil kokkuvõttes ära kogu meie ajareserv ja rohkem vaatamisväärsusi me plaani võtta ei saanud. Professionaalide poolt tehtud vaated kosele siin.
Suund edasi oli otse lennujaama. Kiirteel kogesime veel ühe äreva momendi kui sattusime 20 minutiks tunnelis ummikusse. Ummiku tekitas silla ehitus, mis koondas 3 rada 1ks. Lennujaama jõudsime õnneks 25 minutit plaanitust varem. Andsime ära oma truult teeninud auto ja tegime Bulgaariale ta-daaa. Istanubulis tabas meid enneolematu pikkusega passikontrolli saba. Kogemata sooritatud manöövriga, suutsime koheselt enda taha jätta poole järjekorrast – ühe rootslase käest infot küsides, jäime lõpuks tema juurde sabasse seisma. Sellegipoolest olime sabas üle 25 minuti. Öö Istambulis veetsime neljatärni Courtyard Marriton Istanbul hotellis – aitäh Turkish Airlinesile. Koju taas läbi Riga ja Ecolines bussiga Tallinna.

Ühispilt neljapäevaselt treenngult

Reis oli väga tore ja üllatusi täis.

Plussidena loetleksin üles:

Hea seltskond;

Head treeningud ;

Abivalmis ja rõõmsameelne rahvas

Odavad hinnad

Lahe asukoht

Turkish Airlinesi teenindus ning tasuta ööbimised Istanbulis: Radisson Blues ja Courtyard Marritonis

Miinustena mainin:

Kummalised toitumisharjumused

Kehva kvaliteediga teed
Hulkuvad koerad, kes tegelikult ju kurja ei teinud.

Viimased treeningpäevad ning pidustuste algus

Neljapäeva hommikune treening

Bacho Kiro juures olev kalju

Neljapäevased treeningud toimusid rohelisel maastikul, mis asus esimesest treeningu paigast mõni kilomeeter edasi. Õhtul saabus meile külla Grigor, kes tegi poistega koos ära kaardianalüüsid ning teevalikute võimalused. Hiljem veel näitas oma kaarte ning näitas poistele ära oma elu suurimad, lollimad, mõistatuslikumad o-vead. Veslus käis inglisekeeles ning mina poistele tõlkimisteenuseid ei vahendanud. Kõik said ise oma väljendamistega hakkama. Õhtu venis päris pikaks.

Mäed olid kaetud õitsvate lumepallidega.

Reedel olime omapead, sest Grigor oli hõivatud viimaste ettevalmistustega enne nädalavahetuse võistlust. Kaardid tõi Grigor hommikul majutuspaika ning FB saatis asukoha juhtnöörid. Hommikune treening toimus seekord platool  ehk mäe otsas. Kaardiks oli esimese treeningupaiga ülalolev kaardiosa. Kaarel läbis raja, kuid vigadeta ei pääsenud. Sander tubli poiss otsustas ise hakkama saada ning metsas Kaarliga kohtudes, otsustas omaette edasi liikuda. Kahjuks jäi ta ühe punkti otsimisega hätta ning pöördus sutsu enne lõppu tagasi, et me lõunasöögile hiljaks ei jääks.

Neljapäevane sprinditreening

Enne sprinditreeningut otsustasime käia ära 40 km kaugusel asuvates Kiro koobastes. Pildid koobastest.  Koopad olid suured ning võimsad. Koobastest on leitud neandertaallaste elu ja toimetamise jälgi. Samuti olid seal luufragmendid  eelajalooliste loomade luustikest: koopakarud jms.

Reede hommikune treening+ 1 päeva võrdluskaart

Pealelõunane treening toimus vanalinna alumises osas, mis jäi rohkem jõe äärde ning parki. Õhtul kella 21ks seadsime end tagasi linna, sest linna sünnipäevapidustused olid algamas. Nädalavahetuse pidu algas Sound and Light Showga Tsaravetsis. Teed vana kindluse juurde olid suletud, kuid ümber Tsaravetsi kulgev väike tee oli avatud ja nii me oma autole kindlusevalli all ka parkimiskoha leidsime. Enne etenduse algust kustutati tänavavalgustus ning 15 minutit olime valguse ja helimängude meelevallas. Rahvas pidutses ja elas mäel toimuvale kaasa.

Sound and Light Show link videole siin.

järjejutud saavuvad siis kui tagasi jôuame

Kaarli arvuti ei saa WiFi ühenduse hoidmisega hakkama ja nii ei sa ma lugusid postitada.

3. päev Tsaravetsi külastus

Hommikul pidi olema metsas sprinditreening, kuid tegelikult oli rada pikem kui paberil kirjas, 1.2 asemel 2.5 ringis. Huvitav on see, et igast metsast leian uued õistaimed, mis hetkel õitsevad. Tuttavatest taimedest olen märganud:tulika moodi lille, natukese suuremate õitega kannikesi on palju, krookoseid, ülaseid, kanakoolesid ja veel mõningaid taimi, mida meil võib kohata taimehuviliste kevadpeenardel.Terve hulk on aga selliseid lilli, mida ma pole kunagi varem kohanud ja neid on loetlutest rohkem.

Pealelõunat külastasime kunagist Bulgaaria pealinna ja seda mis sellest tänaseni on säilinud - Tsaveretsi. Sõnadega on võimatu kirjeldada neid vaateid, mis sealt kõrgelt avanesid - kogu ümbruskond oli kui peo peal. Tabasin end mõttelt- me kõik kirume vanade raamatute lõputuid kirjeldusi, mida me ei viitsi lugeda, kuid enne fotograafia ja filmi leiutamist oli see ainus võimalus edastada lugejatele seda ,mida polnud võimalik vaatajal kaasa võtta. Täna muidugi teeme pildi ja riputame selle netti üles kõigile vaatamiseks. Tehnika teeb inimesed laisaks. Pildi lisan siis kui tehnilised võimalased seda lubavad.

Enne kortermajade vahelist sprinditreeningut käisime suuremas poes – Lidlis. Suurus oli umbes nagu tavaline Säästumarket Tallinnas. Seal läks lahti tõeline kaos – poisid ei teadnud mida sealt kõike kokku osta, sest kohati tundusid hinnad meile tõeliselt väikestena. Hinnad olin numbriliselt samad, kuid valuuta erinev BGN (kurss 1,9..) ehk jagagem 2. Kohati on hinnaerinevus isegi suurem.

Elust Bulgaarias ka. Sain teada, et bulgaarlaste keskmine palk eurodes on 250EUR. Olin tõeliselt jahmunud, seda informatsiooni kuuldes, arvasin, et neil on väiksemad palgad, kuid nii väike keskmine oli mulle suureks üllatuseks. 

Ja jäätis, mis meile eelmisel päeval väga meeltmööda oli, oli Bulgaaria omatoodang ja tootmine toimub siin samas Veliko Tarnovo linnas.  

Veliko Tarnovo II päev Bulgaarias

Ehetega kaunistatud puud

Hommik algas hommikujooksuga, mina ajasin ka riided selga ja võtsin suuna metsa – lillede pildistamisega sain ka mina hommikukäimise tehtud. 

hommikune treeningu mets

Kaart

Kella kümneks läksime esimesele treeningule. Kohtumiskoha leidmisega jäime sutsu hätta. Eeldasin, et kohalikud on juba kohal, kuid neid polnud ja nii ma kohtumispaigast mööda sõitsingi. Õnneks leidsime tagasipöörde koha. Rada algas mäkketõusuga. Käisin mööga reljeefi pea 2 km ja leidsin ühe punkti – ega ma nende leidmist tegelikult endale eesmärgiks ei võtnud. Enne lõppu suutsin end kuhugi hullu rohelisse sisse käia. Oli see, aga dzungel – hea et puudel lehti polnud ja rohurinne puudus. Suvel poleks ses võsas vist päikesevalguski näha olnud. Sander läbi 1km raja 40 minutiga ja Kaarel 3,1 km raja 1,5 tunniga. Osa rajast jooksis ta Grigoriga koos.

Tsavarets pildistatuna vanalinna vaateplatvormilt

Hilisemad kommentaarid olid, et ta oli rahul Kaarli teevalikutega. Metsast naastes räägivad poisid alati Grigorile ära rajal toimunu. Näitavad ära oma teevalikud, jooksutrajektoori , jagavad muud informatsiooni ning esitavad küsimusi. Kogu jutuajamine käib inglise keeles ning kõik saavad enda väljendamisega hakkama.

Ka nii elatakse

Pealelõunal käisime lähedal asuvaid linnakesi külastamas eelkõige Arbanasit. Nautisime hingematvaid vaateid, nägime Bulgaaria rikaste puhkustevillasid, eurorahadega korrastatud mägiteid, lahedaid kaubatänavaid.

Sprindi kaart

vaade linnale

Õhtune sprinditreening toimus Veliko Tarnovos. Poisid jooksid sprinti, mina aga sain juhtnöörid kust leida parimad vaateplatvormid  linna vaatamiseks. Jalutasin sprindikaardiga ja fotokas näpus pea 2 km. Pildid sain tehtud ja vaated vaadatud. Peale sprinti käisime turisti infopunktis, vahetasime raha, ostsime jäätist.  Täna oli haruldaselt ilus õhtu, selline milliseid meil Eestis on võib-olla mõned korrad suve jooksul.  Soe, tuulevaikne, selge taevas. Super! Veliko Tarnovo tänavapilt on elav, inimesed on tänavatel, tänavakohvikutes, chilimas ja grillimas. Hea oli näha, et see linn elab. Kusjuures turiste hetkel veel pole. Ostsime poest jäätist ja nautisime ilma ja linna. Jäätis oli väga maitsev. Homme tshekkime üle, kas tegu oli kohaliku kraamiga või on mujalt sissetoodud. 

Esmamuljed Bulgaariast ehk meie esimene päev bulgaritemaal

laagri tegevuskava

Vaade mäelt hotellile

Täna saabusime Bulgaariasse. Lennuki aknast avanevad vaated kirjeldasid Bulgaariat kui üksikute asulatega põldudega maad. Laiaslaastus avanes sama vaatepilt ka Sofiast Veliko Tarnovosso sõidul – üksikud külakesed teede ääres, mille vahel olid põllud ja metsad. Auto aknas paistis silma ka nende kummaline arhitektuur või õigemini öeldes ehituskunst. Majad , justnagu ehitatud punasest tellistest, kuid seguainet ei paistnud telliste vahel olevat. Palju, väga palju oli räämas, mahajäetud ja ladunenud elamuid. Bulgaaria on EU kõige väiksema sündimusega riik ehk on see põhjuseks. Võib-olla nädal siin olles muudab minu nägemust Bulgaariast, kuid hetke esimesed mõtted on paberil.

Ümbruskonna matkaradade kaart

Vaade mäelt metsa

Teed on hullemad kui Tallinnas ja Lätis. Vene keelt nad väga ei oska, see on umbes nii nagu eesti ja soome keel, kus osa sõnu on samad, aga pikki jutte ainult üksikute sõnadega rääkida pole võimalik. Samas inglise keelega pole vanema generatsiooni poole ka mõtet pöörduda. Mina oma vähese vene keele oskusega olen siin kui keeleteadlane, kes üritab vaheldumisi vene ja inglise keeles ennast arusaadavaks teha. Just nii ma tundsin end ühes väikses külapoes meie hotelli juures ( 2km eemal). Uksel kirjas maksekaartidena VISA, MASTER jms. Aga kui ma üritasin enda SEB panga visaga makset sooritada, siis öeldi, et ei saa. Ainult selle VISAga saab maksta, mis on Bulgaarias väljaantud. Selle tõdemuseni jõudsin peale pikka keskustelu vene ja inglise keeles. Poemüüja ei tahtnud üldse et ma vene keeles räägiksin. Üritasin talle selgeks teha, et ega mina ise seda ka ei oska, aga kuidagi peab saama info vahetatud. Lõpuks sain ta nii kaugele, et ta oli nõus proovima minu SEB kaarti oma masinast läbi tõmbama. Loomulikult kõik toimis. Peale kviitungi väljastamist kirjutati kõik vihikusse üles. Milleks? Have no idea.

Majutuspaigaks on 3 kordne hotell metsas. Hetkel tundub mulle, et oleme ainuksesed külastajad. Meil piisas ainult mainida, et oleme Estoniast ja kohe juhatati meid meie tuppa. Hetk hiljem toodi puhur ja tunnike hiljem veel väike külmkapp. Personali tundub olevat rohkem kui külastajaid ehk meid. Personal on väga lahke, abivalmis. Hotell ise on ka OK!

Esimese treeningu kaardid

Tunnike hiljem saabus noormees, kellega olin eelnevalt asju ajanud. Bulgaaria koondises olev orienteeruja Grigor Karaivanov. Temaga vestleme inglise keeles ja ma julgeksin väita, et tema keeleoskus on minu omast ehk sutsu paremgi. Nii, et nüüd saavad kõik jutud räägitud ilma mõistatamiste ja käte- ja jalgadekõneta.

Bulgaarlased on meie jaoks korraldanud  (esialgu paberil nähtuna) väga korraliku ja laheda laagri. Plaanis on 2 korda päevas treeningud. Igapäev on üheks streeninguks sprint. Ühel korral on ka öine orienteerumine. Osavõtjaid pidi olema 15 ringis ja enamus on neist Bulgaaria noortekoondisesse pürgijad. Hetkel ei tea, kas see ka reaalselt nii on, homme saame teada.

 Täna õhtul oli esimene treening -  hotelli taga metsas. Tõusumeetreid on siin lahedalt. Kaarel läbis B raja, Sander C ja mina võtsin pikima, kuid omal valikul läbisin kogu rajast vaid 5 KP. Asi seegi.

Esimesed reisimuljed - teel

Öö otsa vuhises akna taga tuul ja hommik tervitas meid miinus kraadidega. Auto aknad on lumejäised ja nende puhastamine oli vaevarikas. 

Õhtusöögi snäck ja tee Radisson Blue hotellis Istanbulis

Reisiseltskonna kokkusaamine Tallinna bussijaamas sujus tõrgeteta. Meie kohta võiks laulda laulusalmi: "Me kolmekesi tuleme, Präänikute maalt ...", ehk ülesloetetult Kaarel, Sander, Kris. Jagasime bussipiletid laiali ning lugesime lastele sõnad peale, et edaspidi peavad nad oma dokumentide, bussipiletite ja lennupiletie jms hoidmisega ise hakkama saama. Muretsevatele lastevanematel lubasin, et ma ikka aegajalt esitan kontrollküsimusi, kas dokumendid jms on korralikult ära pandud ning olemas.

Tallinnas väljasõit oli plaanipärane, kuid mõnekümne kilomeetri möödumisel sattusime lumetormi, teed olid hirmlibedad ja buss aeglustas sõidukiirust. Meie õnneks kõik see möödus mõne ajapärast ja Pärnusse jõudes olime sõidugraafikust maas ainult kümmekond minutit. 

Menüü lennukis

Esimene ekstreemus ootas meid Eesti-Läti piiril - politsei ja toll pidasid bussi kinni ning teostasid passikontrolli. Miks ? Kes seda teab, igaljuhul midagi kahtlast nad meie bussist ei leidnud. 

Infoks veel neile, kes nädala algul Jõulumäele laagrisse lähevad: lund on väga vähe ja Läti on hoopis lumevaba.

jätk:

Lumevaba Läti oli ennatlik väide, Riia tervitas meid pea 10 cm lumevaibaga.

Bussijaamast lennujaama saime privaatsõidu, sest peale meie ja bussijuhtide polnud bussis kedagi.

Turkish Airlines tõestas enda kohta käivat informatsiooni - Euroopa parim lennufirma.

Alljärgnev on väike loetelu, mis meile seda tõestas:

1. check- ins oli 15 inimese kohta 4 teenindajat;
2. lennukis olid igaühel televiisorid, kus sai puldiga erinevaid meelelahutusi valida;
3. peale õhkutõusu pakuti magusat tervitussnacki; edasi järgnes kogu lennu vältel söömine ja joomine;



Istanbuli tänav

4. lendude vaheline ööbimine on SUPERLUX, algul olid mul selle suhtes kahtlused. Tänu toredale lätlannale, kelle sabas me läbi lennujaama tormasime, said esialgsed teadmatusest tingitud hirmud hajutatud. Tulemus on suurepärane: ööbime Radisson Blue hotellis, kuhu tõi meid väikebuss ja kust me lahkume hommikul kell 5. Kõik meie veod ja ööbimised on korraldatud lennufirma poolt.

Peale hotelli sisseseadmist, käisime väikese tiiru ümber maja ja üritasime pildile saada lennukeid. Kahjuks ebaõnnestunult - liiga pime ja liiga vilets aparatuur, mis ei suuda püüda pildile kiiresti liikuvat objekti pimedas. Edasi veel väike tee ja pizza hotelli restoranis.

Ja ongi tänaseks kõik. Kui väljaarvata see, et korra ma juba kirjutasin selle loo (see oli tegelikult teistsugune, kui see mille praegu kirja panin), aga arvuti jooksis kokku ja minu kirjutis lendas kosmosesse. Pilte kahjuks ei saa lisada. Ei, jaksa see Radissoni internet meie pilte üles laadida. Proovime homme, kui meil homme interneti on. 

Kodukülastus ja eesootav Bulgaaria

Täna sai taaskord tõestatud vana teadatuntud tõde " Eesti on väike ja kõik teavad kõiki." Küllatulnutega oli päris mitu ühist tuttavat.

Liina vahetusaasta hakkab lähenema ja meie peame otsustama, kas võtame tühjaks jäänud tuppa vahetusõpilase või mitte. Kõhklusi on palju, kas võtta endale aastaks lisakoormus või mitte? Samas kui Liina saab võõrsil hakkama, siis miks meie kojujääjad ei peaks hakkama saama? Ühesõnaga käidi  meid täna ülevaatamas.YFU saadikuteks oli üks pere, kes võõrustab juba teist vahetusaastal olevat õpilast.  Rääkisime mitu tundi ja pilt sai päris mitme külje pealt selgemaks. Nüüd on tarvis mõtted oma peas selgeks mõelda ja otsustada, kas jah või ei kasuks. Enne veel vaatame üle YFU poolt pakutud õpilaste kandidaadid, keda nad arvaksid meie perre sobivat. Eks siis näis, mis otsustatud saab.

Homme varahommikul, aga alustame oma sõitu Bulgaariasse. Kõigepealt bussiga Riiga, sealt lennukiga Istanbuli ja lõpuks esmaspäeva varahommikul jõuame Sofiasse. Ees ootab meid 5 päevane laager Veliko Tarnova - (kunagine Bulgaaria pealinn) lähistel ja nädalavahetusel võistlus nimetusega Three Hills Cup.

viide võistlustele.

Väidetavalt on meie ööbispaigas olemas ka wifi ühendus. Kui tehnilised võimalused võimaldavad, siis üritan ühtteist meie ajast Bulgaarias ka blogis huvitatutele üles panna. Seniks kohtumiseni!

Päevakute lainel

Lapsed on nüüd lõpuks terveks saanud ja saavad vähehaaval taas treeningutele mõtlema hakkata.  

Eelmisel nädalavahetusel käisime päevakul Mustamäel, kus mõlemad said ülesandeks rahulikult rada käies läbida. Ka Kaarel pidi rajal rahulikult olema, sest paar päeva varem ta kurtis kõrvavalu.

09.03.2014

Kevad on täieshoos. Lumikellukesed õitsevad juba nädalajagu. Kas nende õienupukesed ka juba veebruari lõpus avatud olid, on mul teadmata, sest ei käinud vaatamas.

Sel nädalavahetusel käisime Õismäel orienteerumas. Meie harjutasime Liisuga R6 rajal ja Liina jooskis aeglaselt ühisstardiga rajal R5. 

Peale päevakut käisime veel Grete pere juures väikesel pealelõunasel külaskäigul. Vabu nädalavahetusi on nii vähe, et kui võimalus tekib, tuleb sellest koheselt kinnihaarata, muidu jäävad sugulased täitsa nägemata.

Kaarel, aga on  suusatamise EMV Jõulumäel, kus ta on CFC klubi eest väljas teatevõistlusel.