Nädalalõpp ja võistlused

Sander käis võistluskeskuses ringi just nii...

Kaarel sprindil

Võistluspäeval otustasime kauem magada ning nihutasime hommikusöögiaja hilisemaks. Ennelõuna võtsime rahulikult ning pealelõunal tegid poisid soojendustreeningu enne võistlust. Võistluspaik asus Tsaravetsi vahetusläheduses ehk meile juba teadatuntud kohas. Möödaminnes mainksin, et Veliko Tarnovo linn oli sõitmiseks väga mõnus ja loogiline. Juba teisel päeval sõitsime linnas ringi kui kohalikud ning GPSi asukohta jõudmiseks ei vajanud.

Võistlustest: Võistlused hakkasid meie jaoks ärevalt, sest kauaoodatud stardinimekirjades Kaarel puudus. Loomulikult sai Grigorit sellest koheselt teavitatud – Kaarel sai reservkoha. Miks nii juhtus, ei tea, kuid „tänu“ reservkohal startimisele startis ta mõlemal päeva eesotsas. Pühapäeval päris esimesena.

Sander sprindil

Sprindis saavutas Kaarel III koha M16. Kommentaar Kaarlilt: tõusud olid raja teiselpoolel  rasked. Sandrit tabas ebaõnn – vaatluspunktist jooksis poiss otse finishisse, sest raja teisepoole 2 punkti olid kompassi all peidus. Vaatluspunkti jõudes oli Sander hoidmas III kohta. 

Autasustamisel ei osanud teadustaja Kaarli nime väljalugeda, sest väismaalaste nimed olid kirjutatud ladinatähestikuga, ise kasutavad nad teadupärast kirillitsat. Kaarel ei lasknud end sellest häirida ning nende hämmeldumise ajal jooksis ise poodiumile ning kui korraldajad nägid Kaarlil kaasasolnud Eesti lippu hüüti: „Is Estonii!“.

sprindi kaart

Laupäeva päeval ning õhtul linna pidustused jätkusid. Jalutasime võistlupaigast kesklinna (autode jaoks oli kogu kesklinn suletud) ja otsisime söögikohta (nädalavahetuseks me hotellist sööki ei tellinud). Käisime läbi mitu kohta, kuid paljud kohad olid reserveeritud – eriti need millede vaade oli suunatud alla orgu. Lõpuks saime söödud ja joodud, kuid maksmisel tekkis meil väike mure. Suur, korralik, rahvast täis jne söögikoht arveldas ainult sularahas. Pakkusin neile siis levide puudumisel eurosid, mis õnneks vastu võeti. Tagasiantav raha toodi tugrikutes. Vähemalt ei jäänud me võlgu. 

Kell 21 pidi algama 3D Mapping Show laserite jms all orus. Loomulikult olid paremad kohad ehk meie otsimiseajaks olid kõik kohad rahvast täis ning vaateplatvormid rahvast pungil. Turvalisuse tõttu olid kõikjal vaatekohtade juurde tõmmatud turvalindid ning korda hoidsid politseinikud. Meie asukoht polnud laita, kuid 1/3 jäi meil siiski nägemata. Kes soovib ise kaeda, siis siit saab seda näha.

II päeva finishieelne ala

3D Mapping  Show link videole siin.

lühiraja kaart

Pühapäeva hommik algas varakult : söömine, pakkimine jne. Hotellist lahkusime hommikul võistluskeskusesse ja tagasi me sinna ei naasnud. Kaarel startis esimesena ja kuna võistluskeskus asus linna servas mäe otsas siis varusime sinna minekuks natuke aega.

Kaarel jooksis välja 5 koha M16klassis – kaotus võitjale 5 min, kusjuures tavaraja võistlus oli bulgaarlastel koondisesse pääsemiseks katsevõistlus. Sander sai ka tulemuse kirja ning oli 40 võistleja hulgas 8. Tulemused. Kuna autasustamisele polnud asja, siis seadsime end enne võistluse lõppu Sofia poole teele. Kavas oli külastada Devetsatka Petsera koopaid – 30 km meie tagasitee pealt kõrval. Koopad me leidsime, kuid tee sinna kulges läbi tõelise asustamata maa – polnud ei inimesi, ei autosid, ei külasid, ei haritud põlde. Tunne oli, et me sõidame „ei kusagilt, ei kuhugi“ . Enne koobastesse jõudmist läbisime üht küla, kus kohtasime lambakarja ja lambaid karjatavaid koeri, üle tee lasime kalkunid, pardid, kanad, kuked. Väga armas vaatepilt oli. Koobastes on üks Euroopa suurimaid nahkhiirte kolooniaid. Pildid koopast.

Kosed

Koobaste juures olevate ninninänni müüjatelt saime info, et 15 km mööda teed edasi asuvad kaunid kosed.  Otsustasime need üles otsida. Seda et 6 km pärast tuleb paremale keerata, meile ei mainitud, kuid väike sildike teeääres köitis me tähelepanu ja me otsustasime pöörde kasuks. Õigesti tegime.  Kosed leidsime ja need olid imekaunid. Koskede juures kulus meil kokkuvõttes ära kogu meie ajareserv ja rohkem vaatamisväärsusi me plaani võtta ei saanud. Professionaalide poolt tehtud vaated kosele siin.
Suund edasi oli otse lennujaama. Kiirteel kogesime veel ühe äreva momendi kui sattusime 20 minutiks tunnelis ummikusse. Ummiku tekitas silla ehitus, mis koondas 3 rada 1ks. Lennujaama jõudsime õnneks 25 minutit plaanitust varem. Andsime ära oma truult teeninud auto ja tegime Bulgaariale ta-daaa. Istanubulis tabas meid enneolematu pikkusega passikontrolli saba. Kogemata sooritatud manöövriga, suutsime koheselt enda taha jätta poole järjekorrast – ühe rootslase käest infot küsides, jäime lõpuks tema juurde sabasse seisma. Sellegipoolest olime sabas üle 25 minuti. Öö Istambulis veetsime neljatärni Courtyard Marriton Istanbul hotellis – aitäh Turkish Airlinesile. Koju taas läbi Riga ja Ecolines bussiga Tallinna.

Ühispilt neljapäevaselt treenngult

Reis oli väga tore ja üllatusi täis.

Plussidena loetleksin üles:

Hea seltskond;

Head treeningud ;

Abivalmis ja rõõmsameelne rahvas

Odavad hinnad

Lahe asukoht

Turkish Airlinesi teenindus ning tasuta ööbimised Istanbulis: Radisson Blues ja Courtyard Marritonis

Miinustena mainin:

Kummalised toitumisharjumused

Kehva kvaliteediga teed
Hulkuvad koerad, kes tegelikult ju kurja ei teinud.