Reis Leetu Klaipedasse

Dinosaurustepargi ees

Leedu reis on jäänud pikalt üleskirjutamata. Põhjus väga lihtne, Liina läks koos kaameraga Kesk-Euroopasse ja ilma piltideta ei tekkinud minus ka kirjutamise motivatsiooni.

Leedu reis kerkis meie suvistesse plaanidesse üsna ootamatult - Andrese ettepanekul otsustasime ühise reisiga kasutada ära minu poolt võidetud BMW X4 nädalalõpu kasutusõiguse. Kuna minul konkreetsed plaanid puudusid ja ainus tingimus oli, et ootame  Liina kojutuleku ära, siis saigi Andrese ettepanek teoks. Nädalalõpule lisaks kauplesime juurde ka reedese päeva. Kirjatükki alustades avastasime, et meie mustast iludusest me ühtegi pilti ei teinudki. Võib-olla see ongi hea, muidu muudki meenutaksime, missugune vahva suksu meil oli.

Neljapäeval tööpäeva lõpus alustasime oma teekonda Klaipedasse. Otsustasime minna lühimat marsruuti pidi ja seetõttu olime sunnitud tutvuma öise Läti külaelu ja kruusateedega. Avastades, et GPS ajab meid "pärapõrgusse" ei olnud meil ka enam mõttekas teevalikut muuta. Südaööks jõudsime siiski pärale. Ööbimispaigaks oli meil uus City Aurora hotell, mis asus kohe Nidasse mineva sadama väravas. Klaipeda kesklinnast olime 3 km kaugusel. 

Reedel külastasime Palanga Merevaigu muuseumi ja tegime tutvust Palanga mererannaga. Palanga oli imeilus linnake, kahju et linnapeal ei olnud aega ringikolamiseks. Õhtul võtsime osa Kliapeda Merepäevade pidustustest. Merevaigu muuseumi Palangas soovitan igaühel külastada. See on väga hariv.

Leedu reisi sidusime otse loomulikult ka kohaliku orienteerumisvõistlusega. Laupäeval oli lühirada ja pühapäeval UltraLOng Sprint Klaipeda vanalinnas. Peale lühirada üritasime jõuda Nida poolsaarel asuvasse Delfinaariumi viimasele etendusele. Kahjuks jõudsime liikluse tõttu sinna liiga hilja ja etendus oli juba lõppjärgus. Saime nautida delfiinide toimetamisi vee alt, mis oli samuti huvitav. Hüpped veepeal jäid meil nägemata, see-eest veealune etendus oli samuti väärt vaatamist. 

Nida poolsaarel külastasime veel kuulasid Nida liivadüüne ja Nida linnakest poolsaare keskel. Düünid on imelised. Enamasti on düünidele inimeste ligipääs keelatud, kuid ühes paigas on turistideleligipääs avatud. Imestasin, kuidas turistid keelumärke aksepteerisid, samas polnud keelualade läheduses ka parkimisplatse, mis kiusatusi oleks tekitanud. Vihma me Leedus peaaegu, et ei saanud. ainus sabin oli siis kui Nidas õhtusööki nautisime. Tagasisõidusl mandrile saime nautida ka praamijärjekorras seismist, mis lõppes tõeliselt "bemmiliku" käitumisega. Siltide valesti tõlgendamise tõttu, möödusin ma põhijärkjekorra reast ja möödusin eelseisvatest autodest. Kui sadama territooriumile jõudsin sain aru, et too rida oli mõeldud kohalikele. Õnneks olipõhireas parasjagu ühe auto laiune vahe, kuhu ma oma BMWga teistele ette keerasin. Inetu lugu, kuid kuidagi juhtus nii :( Pärast praamil käisin ja vabandasin, selle juhi ees, kelle ette ma pöördusin. 

Pühapäevane sprindivõistlus oli üks osa merepäevade programmist. Vanalinn oli rahvast pungil ja jooksjatel sellevõrra raskem liigelda. Meie omadele, aga võistlus meeldis. 

Koju tagasipöördusime kohe peale võistlust ja seekord valisime kojutulekuks kiirteevariandi. Lätis peatas meid Läti politsei, olime kiirust ületanud. Õnneks pääsesime hoiatusega.

Reis Leetu oli väga tore. Neiu Laura oli väga vapper ja tubli reisikaaslane. Tagumine rida autos suutis omavahel suurepäraselt hakkama saada.  Tänud teile kõigile, oli tore nädalalõpp! 

vaade

düünidele mineva teeääres olev peatuspaik

Andres Liina ja Kaarliga võistluskeskuses

stardi stiilinäited

Veel ema-tütre nädala tegevustest

Ema-tütre nädal oli meil planeeritud 1,5 nädala pikkuseks. Rohkem ei saanud ma sel hetkel puhkust - muidu oleks loomulikult heameelega edasi puhanud. 

Pühapäeval käisime Loodil Mulgi savikojas Küllil külas. Taaskord sain Küllit külastada uues asupaigas (mõned üksikud korrad on mul õnnestunud mõnes tegevuskohas ka mitu korda käia) ja alati olen lootnud, et rohkem kolimisi tal ettevõtta ei tule. Loodan seegikord samuti, et ümberasumistega on nüüd mõneks ajaks lõpp. Eks näis. Mingil x põhjusel arvasin, et vana poemaja kujutab endast nõukaaegset karppoodi, kuid üllatusin, kui kohale jõudes vana puumaja märkasin. Käsi ma suurt saviseks ei teinud,, kuid Liina seevastu tegi valmis mingid savitahvlid saksa keelsete sõnumitega. Külli juures sai tehtud ka väike kahepoolne kokkulepe, mille lõpptärminiks on 01/10/15, eks näis kas sest saab asja või mitte.

Järgmisel päeval sõitsime maale, kus osalesime abilistena lambatapul. Mina sain uue kogemuse võrra rikkamaks soolikate pesemisel, naha mahavõtmisel ning samuti sain käevalgeks ettevalmistustöödel enne naha parkimist (liha ja rasvajäänuste eemaldamine nahalt). Liina seevastu oli väga tubli, oli igati meestele abiks sisikonna ja naha eemaldamisel, tükeldas ja pakkis liha, lõikas maksa küljest ära sapipõie ning jooksis tuppa sooja maksaga ise hüüdes : "Emme, kuhu ma selle panen?" Liinas ei ole seda linnalapse kartust ja hirmu maatööde ees, kuigi töö oli mõneti ebameeldiv ei kõhelnud ta käsi külgelöömast ja appi tulemast. Õnneks polnud kummalgil tüdrukul (Liisu oli ka meiega) hiljem magamisega probleeme, mida ma ise natuke pelgasin. 

Laupäeval võtsime Liinaga osa Orioni rogainst Kaberneemel. Meie eesmärk oli olla metsas 6h ja läbida umbes 25 km. Tegelikult olime 6h 33 minutit ja läbitud kilometraaziks sai 28km. Kokku kogusime 62 punkti. Nii, et enam-vähem plaani järgi. Marsruut sai valitud ilusama maastiku järgi, sest kuskil võsas me ei tahtnud seigelda (kuid ka seda tuli teha).  Alustasime Kaberneeme rannamännikutest ja suundusime sealt läände Neemele korjates rannikupunktidele lisaks ka soost 43. Neeme külla sisse ei läinud võtsime alt 50-58 ja jätsime 25-73 võtmata. Edasi 63-48-39-35-42-20. Kuna Liina ei soovinud 47 rappa minna, siis otsustasime minna 39st 35. Enne finishit põikasime läbi ürgvietnamisoost, mis asus finishi ja 20kp vahel. Põõsastik oli nii väändunud oksi täis, et meil andis neist ikka läbi pugeda, aluspind oli vesine ja mudane, kuid meie õnneks mitte väga sügav. Kesksood oli rootihnik nii tihe, et kui Liina läks 2 sammu ees, siis mina teda enam ei näinud. Oli see alles seiklus! Õnneks me vihma ei saanud, kuid need kes 8h metsas olid said viimasel tunnil märjaks kastetud. Mets oli mustikaid täis ja seetõttu oli meie edasiliikumine väga vaevaline - ikka ja jälle sirutus käsi siniseid marju korjama ja neid suhu pistma. Mingem kõik mustikale. 

Pühapäeval sai külastatud Avatud talude projekti raames Iisaka talu, Uuri külas. Arvasin, et käime möödaminnes läbi ja ütleme pererahvale tere, et tore kui keegi ikka tuleb. Suur oli meie üllatus, kui meid sissesõiduteel autodest üleummistunud teeääred vastuvõtsid. Hiljem saime teada, et pererahvas polnud sellist masside kogunemist oodanud. Neilegi tuli suur huvi üllatusena. Programmi kestel mõistsin, et mina polnud selle ürituse sihtgrupiks. Ootasin elulist info tänapäeva talumajapidamistingimuste, toimetamiste jms kohta, kuid see oli pigem linnainimestele tehtud eskursioon "ninnu-nännu" stiilis, minu ootustega need kahjuks ei ühtinud. Samas eskursiooni käigus saime teada, et Kahala järv on üks neljast Eestis asuvast jäänukjärvest, sellest et talumaadel on palju kivikalmeid ja et inimesed on neis paigus elanud juba aastatuhandeid, samuti võib tänapäevalgi leida kivikoristamise käigus põldudelt muistseid odaotsi ja pihukirveid. Oli tore pärastlõuna!

Ps: Kaarel oli Team 2017 laagris Tamperes. Nädalavahetuse võistlusetulemused on leitavad siit.

Liina kodus tagasi

Bussilt tulnuna

Iltarasti päevaku piletiauto

Aasta ongi möödas sellest, kui Liina kodunt aastaks vahetusaastale sõitis ja nüüd on ta kodus tagasi.

Liina päevaku finishis

Buss Liinaga pidi esialgu varem tulema, siis anti teada, et Riia-Tallinn mnt remondi tõttu buss hilineb, tegelikult jõuti kohale esialgse plaani järgi. Plaanide muutuste tõttu läks meil bussile vastuminek väga kiireks. Liina oli esimene, kes bussilt maha julges tulla. Vaatas siis neiu otsivalt ringi ja ... ütleme ma suutsin Liinat üllatada. Pool aastat vaeva tasus end ära.

Pühapäeval käisid sugulased ja vaatasid grill-lõunal olles Liina üle. Esmaspäeva hommikul sõitsime ema-tütre reisile Soome. Viimasel hetkel ühines meiega ka Kaarel, sest Iltarastilt osalemisest ei suutnud ta loobuda. Iltarastit on esmaspäeval Helsinki piirkonnas toimuv HS-i poolt korraldatud orienteerumispäevakute sari. Võistluskeskus oli suusaradade piirkonnas kuskil keha II ja III vahel raudteejaamast põhjas. Päevakul olid rajad pikkuste järgi rühmitatud (1,5, 2,3,4,5,6,7,8..?) . Mina valisin 3 km raja, mis oli tõeline algajate maiuspala. Kõikidesse punktidesse sai teed mööda minna. 

Peale päevakut viisime Kaarli sadamasse ja meie Liinaga veetsime mõnusa õhtupooliku hotellis ja restoranis. Hommikul enne kaubandusse suundumist külastasime Helsinki Vabaõhumuuseumi Seurasaaril. Ema-tütre päevad olid täis toimetamist, lõõgastust, shoppingut, sporti jne. Teretulemast tagasi, Liinukene!

Eesti Olümpiakomitee vastuvõtt Tallinna teletornis

Medalistid koos treenerite ja  EOK presidendi Neinar Seliga

Vaevalt olid poisid võistlustelt kogumaale saabunud, kui oli tarvis taas ratastele asuda. Kaarlil oli kergem, sest  EOK pidulik  vastuvõtt toimus kodulähedal Tallinna teletornis, kuid Karel-Sander ja Andres pidi kohe hommikul taas pika autosõidu ette võtma. 

Noored koos treeneritega olid kutsutud Eesti Olümpiakomitee pidulikule medalistide esimese poolaasta autasustamisele. Väike sõnavõtt, autasustamine, muusikaline vahepala ning catering, selline see vastuvõtt oli. Poisid said hiljem ka presidendi pildile meelitatud. Mina olin selleks hetkeks juba tööle tagasinaasnud.

Igaljuhul väga tore ja motiveeriv üritus. Suured tänud teile, noored ja edu järgmistel tiitlivõistlustel!

Lugu EOK kodulehelt.

Pildid üritusest.