Ema-tütre nädal oli meil planeeritud 1,5 nädala pikkuseks. Rohkem ei saanud ma sel hetkel puhkust - muidu oleks loomulikult heameelega edasi puhanud. 
Pühapäeval käisime Loodil Mulgi savikojas Küllil külas. Taaskord sain Küllit külastada uues asupaigas (mõned üksikud korrad on mul õnnestunud mõnes tegevuskohas ka mitu korda käia) ja alati olen lootnud, et rohkem kolimisi tal ettevõtta ei tule. Loodan seegikord samuti, et ümberasumistega on nüüd mõneks ajaks lõpp. Eks näis. Mingil x põhjusel arvasin, et vana poemaja kujutab endast nõukaaegset karppoodi, kuid üllatusin, kui kohale jõudes vana puumaja märkasin. Käsi ma suurt saviseks ei teinud,, kuid Liina seevastu tegi valmis mingid savitahvlid saksa keelsete sõnumitega. Külli juures sai tehtud ka väike kahepoolne kokkulepe, mille lõpptärminiks on 01/10/15, eks näis kas sest saab asja või mitte.
Järgmisel päeval sõitsime maale, kus osalesime abilistena lambatapul. Mina sain uue kogemuse võrra rikkamaks soolikate pesemisel, naha mahavõtmisel ning samuti sain käevalgeks ettevalmistustöödel enne naha parkimist (liha ja rasvajäänuste eemaldamine nahalt). Liina seevastu oli väga tubli, oli igati meestele abiks sisikonna ja naha eemaldamisel, tükeldas ja pakkis liha, lõikas maksa küljest ära sapipõie ning jooksis tuppa sooja maksaga ise hüüdes : "Emme, kuhu ma selle panen?" Liinas ei ole seda linnalapse kartust ja hirmu maatööde ees, kuigi töö oli mõneti ebameeldiv ei kõhelnud ta käsi külgelöömast ja appi tulemast. Õnneks polnud kummalgil tüdrukul (Liisu oli ka meiega) hiljem magamisega probleeme, mida ma ise natuke pelgasin. 
Laupäeval võtsime Liinaga osa Orioni rogainst Kaberneemel. Meie eesmärk oli olla metsas 6h ja läbida umbes 25 km. Tegelikult olime 6h 33 minutit ja läbitud kilometraaziks sai 28km. Kokku kogusime 62 punkti. Nii, et enam-vähem plaani järgi. Marsruut sai valitud ilusama maastiku järgi, sest kuskil võsas me ei tahtnud seigelda (kuid ka seda tuli teha). Alustasime Kaberneeme rannamännikutest ja suundusime sealt läände Neemele korjates rannikupunktidele lisaks ka soost 43. Neeme külla sisse ei läinud võtsime alt 50-58 ja jätsime 25-73 võtmata. Edasi 63-48-39-35-42-20. Kuna Liina ei soovinud 47 rappa minna, siis otsustasime minna 39st 35. Enne finishit põikasime läbi ürgvietnamisoost, mis asus finishi ja 20kp vahel. Põõsastik oli nii väändunud oksi täis, et meil andis neist ikka läbi pugeda, aluspind oli vesine ja mudane, kuid meie õnneks mitte väga sügav. Kesksood oli rootihnik nii tihe, et kui Liina läks 2 sammu ees, siis mina teda enam ei näinud. Oli see alles seiklus! Õnneks me vihma ei saanud, kuid need kes 8h metsas olid said viimasel tunnil märjaks kastetud. Mets oli mustikaid täis ja seetõttu oli meie edasiliikumine väga vaevaline - ikka ja jälle sirutus käsi siniseid marju korjama ja neid suhu pistma. Mingem kõik mustikale.
Pühapäeval sai külastatud Avatud talude projekti raames Iisaka talu, Uuri külas. Arvasin, et käime möödaminnes läbi ja ütleme pererahvale tere, et tore kui keegi ikka tuleb. Suur oli meie üllatus, kui meid sissesõiduteel autodest üleummistunud teeääred vastuvõtsid. Hiljem saime teada, et pererahvas polnud sellist masside kogunemist oodanud. Neilegi tuli suur huvi üllatusena. Programmi kestel mõistsin, et mina polnud selle ürituse sihtgrupiks. Ootasin elulist info tänapäeva talumajapidamistingimuste, toimetamiste jms kohta, kuid see oli pigem linnainimestele tehtud eskursioon "ninnu-nännu" stiilis, minu ootustega need kahjuks ei ühtinud. Samas eskursiooni käigus saime teada, et Kahala järv on üks neljast Eestis asuvast jäänukjärvest, sellest et talumaadel on palju kivikalmeid ja et inimesed on neis paigus elanud juba aastatuhandeid, samuti võib tänapäevalgi leida kivikoristamise käigus põldudelt muistseid odaotsi ja pihukirveid. Oli tore pärastlõuna!
Ps: Kaarel oli Team 2017 laagris Tamperes. Nädalavahetuse võistlusetulemused on leitavad siit.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar