Jõululaupäeval olin ise jäänud Tallinna päris üksi, ainult vanaemad olid kodus. Hommikul käisin emaga surnuaias küünlaid panemas ja pärastlõuna paar tundi planeerisin jõulujooksule.
Inimene teeb plaane..., kuid ajakuluga panin ikka pikapuuga mööda. Kuid kõigest järgemööda.
Hetkel natuke nõutu, palju ma rajast endast ja selle läbimisest kirjutan, et mitte ära rikkuda nende osalejate avastamisrõõmu, kel veel rajal käimata.
Esimese osa kaardist läbisin tõrgeteta, sest rajameistri triki hammustasin läbi juba, kodus, kui kaardi oma telefoni ära laadisin. Stardipaika jõudes kohtusin Merilini perega, nemad olid juba koodiga teel kaardipaika, minna alles alustamas. Tammsaare pargi, Solarise ja Islandi väljaku punktid olid lihtsalt numbrite kokku korjamise vaev. Viru keskuses helises telefon, 5 kp vajati abi, helistajaks oli Merilin. Neil oli kood ilusti olemas, kuid koodluku numbrid olid paigal. Minul õnnestus kinni kiilunud numbrid õigesse ritta ajada ja postkast avanes. Saime järgmise kaardi, enne minekut vajasime veel pikksilma, et teada, kuhu edasi peab suunduma. Edasine rada kulges vihjest vihjeni - ehk kui järg kaob käest ja ülesanne jääb lahendamata, siis edasi minna pole kahjuks võimalik. Meie õnneks saime süsteemile koheselt pihta - nii palju vihjeks, lugege neid silte korralikult ja ärge üle mõelge. Kuni 11 punktini läks meil libedalt, kuid 12 punkti viivat vihjet otsisime ikka tükkaega ja päris mitu võimalikku tänavat sai enne läbi käidud, kui õige kätte saime.
Isegi rajameistrile sai raporteeritud, et äkki on sildid kadunud. Saime vaid teada, et oleme oma vihjeotsingutes valel teel. Peaaegu katseeksituse teel väikse vihje abil , saime selle punkti lõpuks kätte. Edasi saime taas ludinal kuni jõudsime kuuskedeni ja kuubiku ülesandesse. Ja see kaart mis kuubikul, oh, oh, oooh. 3 punkti sellelt leidsime üles, neljandat otsisime valest kohast, kuid me teame kus see on ;) Karbi saime ikkagi lahti... edasine oli lihtsam, kuid aega kulus ikkagi. Pilte me peaaegu teha ei jõudnud, kohvikusse ka ei jõudnud. Vanalinn oli rahvast täis, poed ja kohvikud olid kõikjal avatud. Möll, missugune. Meie olime aga nii oma rajas kinni, et see kõik jäi meil suuresti nägemata. Kell muudkui jooksis, lõpuks läks juba pimedaks ja kaardi lugemisega oli probleeme. Viimase punkti asukoha arvasime õnneks taaskord koheselt õigesti ära. Suur oli meie üllatus, kui kapi avasime ja finishi ülesannet lugesime. Olime esimesed, kes kapi avamiseni jõudsid, sest tahvel oli tühi. Tegime kohustuslikud šelfid ja kirjatükid ära, sulgesime kapi ja läksime kodudesse verivorsti ja hapukapsast sööma.
Mida veel jõuluseikluse kohata öelda: paras rogaini mõõtu ettevõtmine: 4h ja üle 15 km sai vanalinnas maha kõmbitud. Igaljuhul tänud rajameistrile põneva raja eest. Aitäh, Tomi :) Aitäh, Merilinile ja Margele, kes mind oma kampa võtsid, koos oli meil väga lõbus ja aeg möödus rõõmsas koostöös ja naerul sui.
