Külaskäik Saksamaale

Em Lade - Grace vanemate külalistemaja tuba 

Hommikusöök  Em Lades koos Grace perega

Juba nädalake oleme Liina ja Liisuga Saksamaalt tagasi, kuid jutuke Grace kodust ja Liina vahetusperest on siiani kirjutamata. Laadisin alustuseks pildid üles ehk on nii lihtsam jutt juurde sobitada.

Em Lade tagahoov

Vaade tagahoovile nõlvalt

Reis Saksamaale algas kohe viperustega: nimelt lükkus meie lend 2 tundi edasi ja Tallinnast lahkusime alles peale kella 23. Jõudsime õnneks ikka Weeze lennujaama, kuigi meie autorent arvas, et meid viiakse mujale, sest Weeze lennujaam töötab kuni kella 24ni. Õnneks oodati meie lend ära. 

Grace'i juurde oli 2 h sõitu, kuid 2 gpsi, mis meil autos olid, ei tunnistanud meile antud sihtkoha aadressi. Lõpuks pani Liina jõuga punkti kaardile ja nii me kohale jõudsimegi. 

Kohalik neljapäevane turg

Kindluslinna vanalinn

Hommikul tutvusime Grace vanematega, kes meid all võõrastemaja saalis hommikusöögiga ootasid. Hommikusöök oli klaasikaline saia söömine, aga need olid tõeliselt head kakukesed erinevate seemntete ja jahudega tehtud ja värskelt pagariärist toodud. Kõrvale pakuti juustu ja sinki ja moosi. 

Grace juures olime 2 päeva: esimesel päeval käisime ringkäigul Dahlemis - külake kus asub Em Lade, Stadkyllis, Kronebergis, Belgias - shokolaadi ostmas, Prümis - linn, kus Grace koolis käib - seal käisime ka jäätisekohvikus, kus jäätise portsud olid nii suured, et raskusi oli nende ära söömisega. 

Kronenbergi varemed

Stadkyllis tegi Grace isa meile väikese ringkäigu karjaaedade vahel. Mägi, mida Grace siin olles kirjeldas oli tõesti meie mõistes juba mäe mõõtu - ümbruses olevad künkad küündisid 500-600 meetri kõrgusele. 

Liis ja Liina Grace koduuksel

Grace maja tagused karjaaiad

Vaade mäelt alla Stadkyllile

Grace oli väga tubli ja üritas kõigest väest meiega eesti keeles suhelda ja see tuli tal üllatavalt hästi välja. Liis muudkui korrutas, et " Grace sa oled teinud vahepeal salatrenni eesti keeles, sest Eesti olles ei olnud Grace nii tubli!"  

Liina saksa keele oskust kiideti ka ja isegi mina kuulsin lõpuks oma last saksa keeles rääkimas. Liina ja Grace rääkisid omavahel enamasti siiski saksa keeles. Liis väga saksakeeles ei suhelnud ja mina üldsegi mitte, ses mina pole elus sõnagi saksa keelt õppinud. Mingil hetkel õhtusöögilauas räägiti ainult saksa keeles ja siis ma tundisn seda tunnet, mida Liina aasta tagasi kirjeldas: "Mitte midagi aru ei saa, ainus asi mida söögilauas sel ajal teha on süüa." Ja nii ma siis sõingi.

Teisel päeval sõitsime rongiga koos Grace ja Grace vennaga Kölni. Nüüd ma mõistan miks meie mets Graci ahhetama ei pannud. 1h 20 minutit rongisõitu toimus 2/3 ulatuses metsas. Grace kodukoha lähedal on Eifel National Park. Veel infot http://www.nationalpark-eifel.de/.

Kölni kirikutornis

Kölnis külastasime Kölni suursugust toomkirikut. Külastasime kõrval asuvat kunstimuuseumi ja tegime väikese shoppingu kõrvalasusvas kaubandussektoris. Ronisime ka kirikutorni vaateplatvormile - trepiastmeid üles oli 533 tk.

Hommikul vara asusime teele Borkenisse. Enne veel tegime mõned ühisfotod mälestuseks meie külaskäigust Grace juurde.

Em Lade aknast - vastasmajas elavad põllumehed

 Täna 31/10/15  on muide Em Lade ametlik avamispäev. Soovime Grace perele edu restorani- ja majutusäris. 

Em Lade uksel koos Grace perega

Ja kui keegi juhuslikult peaks Kölni ja Belgia vahelt endale ööbimispaika otsima, siis soovitan see broneerida just Em Lades. www.emlade.de. Eksju :)

Kölni kunstimuuseumis

Varajene väljasõit Borkenisse oli tingitud Liina soovist külastada oma eelmise aasta kooli ja koolikaaslasi. Teades seda, millal vahetunnid on, sättisime oma kohalejõudmise just selle järgi. Jõudsime siiski natuke varem ja kõigepealt pöörasime sisse Heidenisse  (5km Borkenist) - esimese pere elukoht. Liina näitas ära linnakese keskväljaku, jalkatreeningu staadioni ning koeraga jalutamise ja jooksuraja. 

Edasi viisime Liina kooli ja meie Liisuga käisime kohvikus, kus Liina vahetusaastal armastas käia. Vaatasime aknast linna ja inimesi. 

Koolis üllatuti, Liinat nähes ja uuriti, mis ta siin teeb ? Taaskohtumine läks kenasti.

Peale hotelli sisseregistreerimist oli meil lõpuks aega ka shoppinguks - läksime kõrval asuvasse Bocholti linna. 

Grace muuseumis

Õhtu veetsime Liina perega. Hotellist nende koduni oli 10minutit jalutamist.  Ümbruskond nägi välja samasugune kui meie Pirita. 

Liina perest pole mul kahjuks ühtegi pilti, kuna olime seal ainult paar tundi, siis ühispildistamine kuidagi ununes. Liina pere oli väga soe ning avatud. Nendega suhtlemine oli lihtne ja sundimatu. Tänasime neid, et nad Liina oma perre omaksvõtsid peale Liina perevahetust.

See neljapäevane Saksamaa reis oli väga tore ja me kõik jäime rahule.

  Suured tänud teile Grace ja Janna pere, et meid nii külalislahkelt vastuvõtsite! Teadke, et te olete alati meile Tallinna külla oodatud!

Libahundi jälje otsime Kundas

HP-Sport teami pere Kunda Libahundi jäljel

Hommik oli väga külm. Auto termomeeter näitas -4 kraadi. Enne äraminekut haarasin nagist kaasa ka suusajaki, millega otsustasin ka rajale minna. 

Hp-Sport team Jalutajate rada

Sedakorda olime Libahundi jälgi ajamas ainult kahekesi: mina ja Liis. Teised pereliikmed olid hõivatud: Liina ja Kaarel - osalesid autokooli kohustuslikul esmaabikursusel.  Liisu osales Hp-Sport teami Shokolaadisõprade meeskonnas koos Tõnise, Rasmuse ja Antsuga ning mina Jalutatega koos Kaie, Mihkli ja Tagnega.

kp 58, kae, kes pildile jäid!?

Võtsin asja rahulikult ning juhtohjasid enda peale/kätte ei võtnud, mõtlesin, et rändan rahulikult meeskonna sabas ja teen fotoaparaadiga pilte. Lisaks korrutasin nagu papagoi: "Mul ükskõik, mis teed pidi minna. Lähen sinna, kuhu teised ees lähevad." Kuna Tagni oli nii tubli suunaseadja ja kuhugi väga "metsapoole" ei mindud, siis ma juhtimisse väga ei sekkunud. 

37 metsavennaonn

Libahundile kohaselt algas võistlus stardiülesandega, mis võistkonnad koheselt hajutas. Meie õnneks oli meid 4 ning saime ülesande mõnusalt omavahel ära jagada, igaüks sai 2 punkti võtta.

kp36

Otsustasime loobuda 47, lootuses minna sinna enne finishit. Meie esimeseks punktiks oli 58. Punkt ise polnud raske, kuid tee sinna oli vaevaline üle raiesmiku ja tagasi. 

Edasi suundusime orase põllu äärt mööda 37sse, kus asus keldri moodi metsavennaonn. Punkti pääsemine oli üks suur pugemine, sest sissepääs oli kitsuke. 

Kaljurite tubli pere

maastik 48 kp juures

Edasi 35 ja sealt 86sse lisaülesandesse. Kaie voolis traadist libahundi ning Tagne lahendas nööri ja paela ülesande. Edasi pilk tuulikutele ja sinna taha 29 punkti meie tee läkski. 

Edasi 36, 21 ja 48. 

Shokolaadisõbrad. pilt kodulehelt

Teed me 48st 83sse ei leidnud ja nii me kurguni kuluheinas endale teed rajasimegi. Õnneks sihtpunki korsten hoidis meid õigel kursil. 83 ostsime joont mööda peidetud punke.

Otsustasime mitte itta pöörduda, vaid minna läbi linna seiklusparki. 

Linn oli inimtühi, me ei kohanud peale osavõtjatest jalgratturitest mitte kedagi. Tegemist laupäeva südapäevaga. 

81 punkti pidime ületama keelualana märgitud teelõigu - tee ääres käia ei tohtinud, kuid tee ääres oleval jalakäijate rajal võis liikuda küll. Seikluspargis ostustasime teha ülesande kogu meeskonnaga, valikuks osutus linttee. Saime kohtunikelt kiita, ülesande kiire sooritamise eest. 

vaade kõrkjateele

Mihkel 82 lisaülesandel

Järgmiseks viis tee meid jõesuudmesse. Kus tuli ületada jõgi kummirõngal ning võtta punkt raudpetoonsilla alt. Edasi mööda mere äärt kõrkjatest palistatud teed mööda 30sse, kus pidi selguma meie edasine saatus - kas saame kõrkjatest läbi või peame tulema tagasi ja minema ringiga.

Meie õnneks viis punktist 30 loha kõrkjatest läbi, otsustasime proovida. Kõrkjatee oli üle ootuste hea: põhi oli meeldivalt kuiv, kuid natuke mättane. Edasi ületasime kraavi ning suundusime läbi väätidest kinnisõlmitud taimestikust üles savikarjääri otsa, Seal oli õnneks tee, mida mööda saime edasi. 33 kp lasi end oodata, sest klindialune taimestik takistas meid liikumast, kuid lõpuks saime selle siiski kätte. 

jalutaja finishit võtmas

vaade 33 kp pealt

Edasi soovis Tagne minna 62, kuid ülejäänud otsustasid võtta 26 ja algselt plaanist välja jäetud 47. 26 tuli mööda minnes, teel 47 möödusime viiekorruselistest majadest kus kohtasime kohalikke inimesi  - see linn polegi inimtühi. 47 oli tegelikult üks peavalu - orienteerusime kenasti, kuid tee sinna polnud läbimiseks just parim. Sealt edasi ootas meid finish. 

shokolaadisõprade finish. korraldajate lehelt

Kokku olime rajal 22,8 km ja võtsime 78 punkti.

Peale võistlust söömine ja saun ning bassein. Minu jaoks toimuski päeva suurim ebaõnnestumine just mullivanni minnes. Libastusin, kuigi hoidsin käsipuust kinni, nii kehvasti, et lõin oma sabakondi vastu vanni trepiastet ära. Nüüd olengi pooltõbine - ei saa istuda. Muidu pole häda kedagi, jalad on terved ning villideta ning lihastel pole ka häda kedagi.

Tänud korraldajaile suurepäerase päeva eest. Samuti soovin tänada oma võistkonda ning kogu Hp-Sport teami pere. Nii tore, et te kõik nii vahvad ja tragid olete. Uute kohtumisteni!

Pildi link:

HP-sport Teami sünnipäevajooks

Sünnipäevajooksule minek oli meie pere kindel plaan. Kaarel loobus isegi suusa-o koondise treeningkogunemisest Värskas, et jooksust osavõtta ja võit võtta. 

Meie pere oli seekord väga rohkearvuline, sest viimasel hetkel ühinesid ka Laura ja Andres. 

Teel Karile

Mõneti ootamatult sõitsime maale kahe ekipaaziga. Andres läks tüdrukutega ratsavõistlustele Ülearu ratsatallu. Liina võitis I (hüpped kõrgusel 70cm), II (hüpped kõrgusel 50cm), III koha (juhtimisbarkuur). Liis veel auhinnalistele kohtadele ei jõudnud - tuleb veel harjutada. Meie Kaarilga sõitsime otse maale, et sulgeda maja vesi ning korjata viimased pirnid. Enne, aga käisime autoga õppesõidul Vana-Narva maanteel oleva kontori parklas, kus Kaarel harjutas pöördeid ja tagurdamist ning roolikeeramise kunsti. Just, just nii Liina kui ka Kaarel astusid autokooli ning meie Andresega tegime ära sõidujuhendaja tunnistuse - nii, et nüüd oleme kogu kambaga õppesõidu lainel. Liina sõitis Leesil ja Kaarel timmis öiseid sõiduoskusi Leesi-Kuusalu teel.

Seekordsel jooksul oli Heiki jätnud võistlejatele vabad käed jooksugruppide valikul ja nii valis enamus I ja II grupi (10st). 10 grupis startisid kõige tugevamad - ehk eeldatavad võitjad. Andres startis koos Lauraga I grupis, Mina, Liina, Liis, Tõnis, Mihkel jt - meie startisime 2 minutit peale esimest gruppi. Kaarel startis viimases grupis (18 minutit peale esimesi startijaid).

Minu eesmärk  oli joosta 6 km (tegelikult 5,8km) umbes 48 minutiga, sest Heiki arvas, et ma peaks ikka targalt ja ettenägelikult tegutsema, et mitu korda Ananass võita. Tundub, nagu oleks Ananass mulle juba enne jooksu reserveeritud. 

No, aga see, et minu plaan 8 min/km vett läheb vedama selgus juba peale 0,5 km läbimist: olin oma grupi viimane ja osa esimest grupist oli juba kinni püütud. Tempo oli kiirem, kui plaanitu. Otsustasin, et tuleb nagu tuleb. Viimast välja panema ei lähe, kuid eespool olevaid jooksjaid oli ikka magus püüda. Liisu jooksis algul Liina ja Mihkliga, kuid nende tempo tundus talle liiast. Üritasin Liisut endaga kaasa meelitada, kuid rohkem kui 0,5 km ta minu ja Taavi tempos püsida ei suutnud. Taavi liitus minu jooksulustiga peale 1 km ja jooksis minuga kolmanda kilomeetrini. Ta oli saanud oinalt hommikul puksida ning põlv oli seetõttu rivist väljas. Kaiest möödusime teisel kilomeetril. 

Edasi hakkasin Mihklit püüdma. Mihkel ikka kiikas iga 100m takka taha, et kaugel ma olen. Kui talle tundus, et olen liiga lähedale jõudnud, siis ta jooksis, muidu kõndis. Mihkli jätsin selja taha peale joogipunkti, sest tema läks jooma, kuid mina mitte.  Järgmine eesjooksik oli Tõnis - temalegi ei meeldinud tõsiasi, et mina võiks temast mööduda. Muutkui kiikas üle õla. Tõnise jätsin Hämmelbergi väravas selja taha. Tõnis hüüdis mulle veel järele : " Sa oled trenni hakanud tegema ?" Järgmine sihtmärk oli punase jope ja kotiga tütarlaps, temagi kiikas üle õla, kuid mina teda kätte ei saanudki - enne jõudsime finishisse. Minu aeg 38:41, 6:42 min/km. Olin oma parimat aega ületanud üle 22 minutiga. Oleks ma jäänud oma esialgse plaani juurde oleksin Ananassist ilma jäänud sest Katriin jooksis ka oma ajast 12 minutit parema aja.

Kaarel finisheeris võitjana mõni minut peale mind. Liina oli paar minuti enne mind finisheerinud. Andrest, Liisut ja Laurat saime oodata pooltunnikest, sest lisaks Laura väikestele sammudele otsustasid nad ka lisakaare teha ja käia ära enne lõppu veel surnuaia juures, just seal sai Andres aru, et nad olid viimasest parempöördest mööda jalutanud. 

Õhtul jagati osalemismeeneid ja jooksuauhindu. 

Parim HP-Sport Teami tulemus vormistati Kadri ja Helise poolt Soomes MM l  kui saavutati juunioride arvestuses III koht.

Kaarel võitis jooksu, Liina oli naistest 5, mina 7 koha vääriline. Lisaks sain ka Ananassi omanikuks, kui parim tulemuse parandaja 2015 aastal.

Õhtu jätkus süümise ja fotode vaatamisega suurel ekraanil. Lastele näidati ka multifilmi.

Aitäh Teiele taas HP-Sport Teami pere! Olete endiselt tervad, arenemis- ja üllatamisvõimelised! Hurraa!!! 

Kohtumiseni 2016 aastal!! 

Oot, oot, aga järgmine nädal on ju Libahundi Jälg!?. Seal saame taas kokku. Ikka edasi :)

Aasta õpetaja gala Tartus

Üllatus, üllatus, kuid ka Kaarel oli Aasta õpetaja Galal kustutute nimekirjas. Põhjuseks taaskord Koolinoorte Maailmameistrivõistlustel saavutatud III koht kevadisel Türgi võistlusel. Kaarel sai kutse kahele ja nii me kahekesi käisimegi.

Kutsutud olid palutud tulla varem, sest Tartu linn oli Tartu jooksumaratoni tõttu osaliselt liikluseks suletud ja Vanemuise kontserdimajja juurdepääs raskendatud. Enamus kutsutud olid pedagoogid ja kui oli kirjas, et tulge varem, siis tund enne kontserdi algust oli enamus rahvast juba kohal. Ja nii siis saigi koridoris tund aega jalalt-jalale tammutud ja oodatud. Kontsert oli ok, kuigi mõned vaheklipid olid küsitava väärtusega. Kas tõesti peab õpetaja olema superkangelane, selleks et teha oma põhitööd - tegeleda õpetamisega ?

Üllatusi oli veelgi - ka Kaarli klassijuhataja Thea Turulinn oli Galal, kui aasta parim põhikooliõpetaja. Õnnitlused Theale!