Esimesed kevadtööd

Peale lume sulamist, ootame rohu roheliseks minekut ja kui kalender ka juba kevadkuudeni jõudnud, seame meie linnasaksad oma autonina itta ja sõidame maale. Nii, jõudsime meiegi sel aastal esimest korda maale.

Kevad puhastus oli tänavu lihtsam. Tundub, et sügisel esmakordselt proovitud hiiretõrje on olnud tulemusrikas ja koristustöödele kulus seetõttu vähem aega. Alustuseks puhastasime kraavid sisse vajunud mudast ja päästsime kevadveed jooksma. Liina möllas agaralt labidaga ning Liisu oli okste koristamise brigaadis.

Edasi proovisime natuke korstnapühkija ametit ning puhastasime pliidi lõõre ning tegime pliidile ja ahjule tuled alla. Kütmata tulekolded ajasid algul tossu sisse, kuid eks me oleme aastatega juba õppinud pliiti ülekavaldama ja tule alla tegemine polnud seegi kord probleemiks. 

Järgmiseks tegime lahti talveks kinnikeeratud veekraanid. Kahjuks ei sujunud kraanide avamine tõrgeteta, vaid saime märjaks kastetud kui kassipojad, sest veetoru ja  veemõõtja vaheline ühendus oli lahti tulnud.    

Loomaksesd on ka talve ilusasti üle elanud Kaie hoolitseva käe all. Lambaid on endiselt 3, kuigi lootsin, et tänaseks päevaks on neid juba rohkem.

Õhtul käisime Kaie agitatsiooni tulemusena Nia treeningul Pärispeal. Sattusime kõigi aegade kõige rahvarohkemale treeningule. Pärsipea seltsimaja põrandapind oli ilmselgelt ülerahvastatud. Kitsas oli, kuid saime hakkama.

Peko Kevad, Korsapalos

Kaarel II päeval finisheerimas

Liina lõpujooksul

Peko Kevadele sõitsime sel korral koos Heidi perega. Võistluskeskus Korsapalo asub Võru ja Obinitsa vahel - kaugel, kaugel Kagu-Eestis. 

Huvitavaid juhtumisi polnud ja mina taas metsa ei jõudnud. Kahjuks! Selle eest lapsed olid tublid ja tegid oma jooksud ära.

Kaarel saavutas I päeval III koha ning II päeva 5 ajaga , saavutas kokkuvõttes 4 koha. Liina oli mõlemal päeval 5.

Tulemused.

600 km lõunasse - Läti läänepoolseimas linnas Liepajas

Reede varahommikul startisime Tallinnast - ees ootas 7h pikkune sõit Liepajasse, Lätti. Reisile kuluvat aega vaadates tundus, et et googlemaps ajab oma sõidu kestusega jama, kuid tõesti just nii palju aega kuluski meil kohale jõudmiseks. Väikese söögipeatuse tegime Riiasse sissesõidul Alfa kaubanduskeskuses. Olime sealt eelnevalt kordi mööda sõitnud, kuid sisse astusime esmakordselt. Meile keskus meeldis, eriti hea oli söögikohtade ringjas lahendus. Soovitan peatuskohana seda kindlasti kasutada, kui vajate teel söögikohta.

Sõit kulges rahulikult ja eelmise aasta mälestused halvast teest, ei tundunudki sel korral nii hullud. Küllap on omaosa sellest, et värskelt on meeles Bulgaaria teeolud. Läti teed on kindlasti paremas seisus kui Bulgaaria teed.

treeningkaart

Kohalejõudes külastasime kõigepealt võistluskeskust, kus saime umbkeelse korraldaja käest treeningkaardid. Edasi sõitsime mõne kilomeetri kaugusele treeningmaastikule. Poisid tegid raja, joonistasid kaardile ka liblika, et treening liiga lühike poleks,  ja kirsiks tordile  joonistasid ühe lisapunkti, mis viis kaardi kõrgeimasse punkti - mäe otsa. Mina tegin ka 4km ringi - eesmärgiks oli  võtta vähemalt 1 punk ning jõuda mere äärde. Valituks osutus punkt (38). Väike ponnistus läbi rohelise, rannamänniku ja nii tõusingi 5-6 meetri kõrgusele rannavallile. Ülevalt avanev vaade oli suursugune - kilomeetreid pikk valge liivaga mererand ja ei ühtki hingelist. Käisin mööda valli kuni majadeni ning pöördusin tagasi parkimisplatsile. Liina juba ootas ja poisid olid kohe tulemas, sest mäe otsast kostusid tuttavad hääled teele.

Nüüdseks oli parkimisplatsil juba rohkem autosid - kõigil prismad peegli küljes. Oleg ja Co polnud aga veel saabunud. Teise reisiseltskonnaga peeti õhtujooksul mitmeid kordi telefonivestlusi: "kuhu läheks, mida teeks, kus kokku saaks jne", kuid need jäid kõik lihtsalt jutuks. Lõpuks saime teada, et nende ööbimispaik asub meie Helvita hotellist 1,7 km kaugusel lõunas. Ööbimise organiseerimine oli seekord igasugu tõrkeid ning mitmeid arusaamatusi täis. Algul pidime võtma korraldajate poolt pakutud koolimajutuse, kuid siis selgus, et reede õhtuks nad majutust ei paku. Edasi otsustasime, et mis siis ikka majutume siis SportHotellis - 2 ööd viiele 80 Eur kokku. Bookingus sai broneeritud ja asi Ants nagu öeldakse. Hommikusöögi organiseerimise tõttu võtsin hotelliga ka meilitsi ühendust, kus selgus tõsiasi, et booking.com oli hotelli ülebroneerinud ja meil nende hotellis vaba kohta pole. Loomulikult pakuti meile juba makstud raha eest teist ööbimist ja nii me Hotell Helvita mini-lux tubadesse sattusimegi. Meie kasutuses on 2 kahetoalist mini-lux tuba, millest mõlemad koosnevad 2 toast ja eraldi dussiruumist ning WCst. Tagaõues on kinnine suletud parkla. Hotell ise asub peaaegu linnasüdames. Igaljuhul aitäh bookingule, väga hea valik. 

Liepaja kesklinnas

Õhtul läksime linna vahele uitama, et otsida mõni õhtusöögipaik ning vaadata üle kaardil näidatud hommikusöögikohad. Linn on armas, kuid hetkel suht inimtühi. Eriti toredad on vanad teesillutised. Enne hotelli tagasijõudmist külastasime veel poodi, sest poisid arvasid, et nemad söövad hommikuks jogurtit ja banaani ning müslit. 

Hommikul külastasime Liinaga söögikohta "Lotte" - heade hindade ja maitsvate söökidega söögkohake turu vahetusläheduses.  Loomulikult käisime ka turul, kus käis vilgas kauplemine. Letid olid täis Leedust pärit rohelist kraami : salatilehti, sibulaid, spinateid, maitsvaid redised jms. Ostsime ka kimbu rediseid, mis maitsesid oma väljanägemise vääriliselt. Otsustasin, et peale homset võistlust käime turult läbi ja ostame ühtteist rohelist kaasa. 

Tulemused