Uued ja vanad väljakutsed

Reedesed uisuemotsioonid ajasid ka Liinal uisutamisekihu peale ja nii ta laupäeva hommikul Riiast Pärnusse saabuski. Olin ettenägelikult Tallinnast kaasa haaranud Liina uisud ja saapad, et soovi korral oleks varustus olemas. Meie uisupildimaterjal jõudis ka pooljuhuslikult Viiuni, kes soovis meiega võimaluse korral uisumatkal ühineda. Nii, me laupäeval otse bussijaamast taas rappa suundusimegi. Ilm polnud aga s

ootuks nii imeline kui eelmisel päeval. Tuul oli tõusnud, temperatuur niisamuti ja akna taga oli tuisune talveilm. 

Veljo plaanidega tuul sobis, kuid meie pidime minema lumega kaetud laugastele. Meie õnneks lumesadu lakkas, kui metsaveerele jõudsime. Kraavi ületusega saime hakkama. Laukad olid kaetud umbes 1 cm lumekihiga, mis uisutamist ei takistanud. Lumised laukad olid hoopis teistsugused kui eilsed. Arvasin, et minek tagumistele laugastele saab olema käkitegu, kuid võta näpust kaldusin liiga paremale ära ja kaotasin hetkeks pea, et kuhu minema peab.  Vähene lumi meie uisurõõme ei vähendanud ja kõigile osalistele meeldis väga meie hommikune uisumatk. Kuid sellega polnud päevased väljakutsed veel läbi....

Peale metsast väljumist sõitsime Valgeranda jääpurjekasõitu proovima. Veljo oli hommikul juba varakult vajalikud ettevalmistused ära teinud: purjeka mereäärde tassinud, kokku pannud ja Hardiga proovisõidud ära teinud. Nüüd oli meie kord seda imesõiduvahendit lähemalt uurida ja puurida. Meiega ühines ka Viiu, kes polnud niisamuti varem jääpurjekat näinud. 

Loomulikult oli Liina see kes kohe esimesena ohjad haaras ja end sõidule laskis viia. Tandemsõitu saime kõik proovida, kuid Liinal õnnestus ka ise üksinda jääpurjekasõitu proovida. Võib-olla oleks ka meil teistel olnud varianti ise rooli asuda, kuid viimasel tandemsõidul tuli purjemast lahti ja nii me purjeka kokku pakkisimegi.

Aga nüüd mõned sõiduemotsioonid: hoolimata sellest, et olime kahekesi purjeka pardal, liikus purjekas tuulejõul kiiresti edasi. Kaugel asuvad kalurid lähenesid hirmuäratava kiirusega ja peale slaalomit olid nad kaugusesse kadunud. Mina muretsesin enam tagasipöörde pärast, et mitte poomiga pikki pead saada. Muidu tundus sõit turvaline, maha kukkumine oli peaaegu, et välistatud. Ainult jalad pidid hoidma kõrgel ja kael jäi natuke kangeks.

Loodan kunagi järgmine kord ise ka rooli saada ja purjeka juhtimisetunnetust proovida.

Jääpurjekat saab merel katki minemise korral transportida tui tõukeratast. Lükkad aga hoo sisse ja sõidad.

Nüüd ka natuke purjekast ja selle saamiseloost.

Antud purjekas on ümberehitatud umbes 20 aastat tagasi ja kuulub DN klassi. Mõned purjeka osad on vanemad kui 40 aastat.  Jalased on saadud Vaiko Vooremaalt. 

Lapsena sõitis Veljo jääpurjekaga väga palju: purjekas viidi esimese jää ajal mereäärde ja kevadel korjati taas kokku. Nii said lapsed purjekaga sõita palju, palju. Nüüd kus purjeka parkimisplats on kuuris, ei ole võimalik sõidulõbu palju ja igal ajal kahjuks, nautida.  

Sel ajal kui meie jäämeresõitu ja uisurõõme nautisime oli Kaarel Andresega EMV suusa-ol Hatikul. Kaarel korjas taas kokku selle, mille järele mindud sai. 2 kuld medalit on taas medali kollektsiooni lisandunud. Ilmastikuolud polnud just kiita, maastkunäide sõidutingimuste kohta ka.

Head uut ringi ümber päikese, kallis Eesti!

Planeeritud pärl :)

Uisutamine vabas looduses - rabas, jõel, merel vms on  suuresti ettearvamatu ja planeerimatu üritus. Selleks, et kõik õnnestuks peavad olema head ilmastikutingimused ja teiseks vaba aeg neid realiseerimaks. Eelmise nädala ilmaennustus andis suurepärase aluse selleks, et miskit toredat uisutamise mõttes võiks ette võtta. Nädala alguse suured vihmasajud andsid lootust, et lumi veekogudel saab sulatatud veeks ja saabuvad krõbedad külmakraadid kaanetavad veekogud uisukõlblikuks. Lisaks lubati reedel päikesepaistelist ilma - lihtsalt suurepärane. Ilmaennustamine on aga tänamatu töö ja kunagi ei tea, mis tegelikult saab. Seekord läks kõik lihtsalt suurepäraselt ja plaanitu sai teok
s just nii nagu mõeldud.

Kevadine päike on soe ja mõnus, kuid ka suure sulatusvõimega. Seetõttu alustasime oma uisupäeva juba varakult - enne kümmet olime juba raba ääres. Rabale jõudmine võttis meil natuke aega, sest tsentraalkraav vajas rogainilist lähenemist - kopra lastud puud tuli kasutada sillana. 100 meetri laiune metsasiilak sai läbitud ja ees ootas avar raba. Lumi oli kadunud ja raba mõnusalt kõva käimiseks ka räätsadeta. Võtsime suuna eemal asuva kõrgendiku suunas, kus teadsime laukad algavat.

Laukad olid just sellises uisutatavas seisus nagu lootsime - siledad ja mõnusalt sõidetavad. Varjulisemates kohtades oli lumi veega vähem segunenud ja seal sõidetavus halvem, kuid muidu oli jää sile ja lumetu. Sõitsime seekord kohe taha kaugemale - nende laugaste juurde, kus varemaalt käimata. Teel kohtasime juba äratuntavaid tuttavaid kohti, kuid seda peab tõdema, et hoolimata sellest et oleme seal rabal juba mitmendat korda, on ikka raske leida neid laukaid ühendavaid ülemineku kohti. Laukad teatavasti on kui väikesed järvekesed ja ühelt teisele minekul peab vahepeal sookailude, mätaste ja puude vahel seiklema. Päike aga muudkui tõusis ja juba sai kindavabalt uisutada, kuid igal heal on omad miinused - lauka ääred hakkasid sulama ja üleminekuteks tuli leida õiged kohad, et mitte märjaks saada. Avastasime, et sõltumata sellest, et jää oli tugev, oli paaris kohas vesi lahti - ei tea, kas mingid allikad või veesooned? 

 Eestimaa loodus on ikka imeline ja päike paneb sära nii pildile kui silma sisse. Rabal sõitsime peaaegu 11 km. Edasi läksime ikkagi poldrile ka.

Poldril oli jää niisamuti suurepäraselt sõidetav. Nagu ka videost näha. 

Kuid minu imelised uisutamised polnud selleks päevaks veel läbi. Mitmeid kordi üle Pärnu jõe sõites tekkis mul soov ja tahtmine ka jõejääd proovima minna. Päevaplaan võimaldas mulle seda proovimist. Sõitsin jõel kahe silla vahel edasi-tagasi 8km. Jõe jää oli samuti imeliselt sõidetav ja kalameeste jääaugud polnud mingikski takistuseks. Ühed uisujäljed olid ka enne mind jõel, kuid uisurõõme üldiselt peale meie keegi pärnakatest, ei kasutanud.

Tartu Maratoni nädalavahetus

Meil kõigil oli teguderohke nädalavahetus. Alustan Kaarli saavutustest Soomes:

Soome MV suusaorienteerumises. Tulemused lühirada. Kaarel saavutas tubli 4 koha. Teates sõideti välja ootamatult välja HSi poolt ülihea II koht. Kusjuures Kaarel sõitis välja päeva parima vahetuseaja. Tulemused teade.

 Andres käis koos laste ja Triinuga Rootsis Sigtunas uisumaratonil. Maratoni pikkus oli 25km. 

Veljo koos Vintage sõpradega

Samal ajal olime meie Pärnus, kus peetud sai nii sõbrapäev kui ka kahed sünnipäevad. Samuti jõudsime Tartu Maratonile, kes sõitma, kes sõitu proovima. Veljo startis 63 km distantsile. Mina seevastu vedasin suusad alla peale põhidistantsi starti: läksin peale maratoni startijaid nendega samale rajale. Sõitsin 4km mööda maratonirada ja keerasin siis tagasi - nii et kokku 8 km. Oma kogemuse paneksin kirja järgnevalt - küll oli hea, et kaasvõistlejaid rajal polnud, sain kahjudeta nendest laskumistest alla (mis jäid sinna 4 km peale), kuid enne pidasin ikka natuke endamisi nõu, millisest rajast laskuda ja natuke ikka kogusin julgust ka. Peale minu oli proovisõitjaid veel, kes maratonist olid loobunud, kuid mitte suusatamisest. Peale suusasõitu vaatasin Otepää keskväljaku söögikohas ära maratoni finishi ning sealt suundusin juba Palusse, et Veljo pildile püüda. Eelmise korra sõiduajad olid mul olemas ja selle korra online tulemused niisamuti. Nii ma siis ta oodatavat kohalejõudmist Palule ka arvutasin. Veljo oli juba esimeses ajavõtupunktis oma parimast graafikust ees. Nii punkt punktilt ta oma edumaad iseenda ees kasvatas. Lõpuks oli aeg 4h 28 minutit ehk üle 30 min eelmisest rekordist parem. Oli tore ja meeleolukas maratonipäev koos super, super ilmaga.

Veljo finishis

Minu enda imelised tegemised...

Vanaema sünnipäeval

21.jaanuari pealelõunal leidsin end ootamatult Loksalt. Sain käia kunagise Laevaremonditehase territooriumil ja kiigata kõrgete müüride taha, mis lapsepõlves uudishimu tekitasid. Seal valitseb endiselt venekeelne teeninduskultuur koos omase regulatsiooniga: a.la väravas helistatakse ikka ülemusele üle, kas igasugu kontvõõrad ikka võivad tõotatud maale astuda või mitte, kuigi load olid eelnevalt taotletud ja saadud. Käisin sadamas, laeva peal. 

Päris mitu korda olen ka suusatamas käinud: Pirital, Velodroomil, Jõulumäel, Raekülas. Suusatamine on ikka üks raske spordiala: kätes mul jõud täitsa puudub, kui saaks käed tugevamaks, küll ma siis sõidaks - vähe kiiremini ;) 

Jaanuari kuu viimasel reedel käisin Liinal Riias külas - ammu maha pandud mõte sai lõpuks teostatud. Nimelt sai Liinale lubatud ehk mõnel vabal reedel tulen talle Riiga külla -  teen söögi valmis, vaatan lapse üle ja sõidan tagasi. Peaaegu nii oligi. Hommikul sõitsime Andrese ja Triinuga koos Riiga. Nemad jätsid mind Liina juurde, kust juba õhtul viimase bussiga Tallinna naasin. Riias, kaevasin kõige pealt Liina auto lumehunniku alt välja, käisin poes ja ostsin lapsele head ja paremat, koristasin ja tegin söögi

Harku metsas - maratoni proov

Liina koju jõudmise ajaks valmis. Hiljem käisime veel shopingul ja kohvikus koogitamas. Ostsime kunstimaterjale: lõuendit ja värve. Kunstiteosed on ka siin ilusti vaadatavad. Ja nii minu aeg Riias läbi saigi.  Ära minekul sada Riias laia valget lund. Lumesadu kestis Tallinnani. Maa on kenasti valge. Keegi ei tohiks kurta, et talve pole. 

Hommikul leidsin end juba taas Loksalt ja edasi Pärnust ja Jõulumäelt. Veljo alustas ettevalmistustreeninguid Tartu Maratoniks. Ja kuna Pärnus oli vaja korter soojaks kütta, siis parim ajaviiteviis oli koheselt treeningutega alustada. Läksime Jõulumäele. Nüüd on mitmed kümned kilomeetrid suusatamist seljataga. 

Peale maratoni harjutusi ergastab meeli - Simple Session