Uisurõõmud Reiu jõel ja Räägu ojal. Lehman brothers

 Ka järgmisel ja ülejärgmisel päeval sai uisurõõme nauditud. Laupäevane avastusretk viis meid Reiu jõele. Peale läksime Paikuse silla kõrvalt ja sõitsime ülesvoolu umbes 4 km. Edasi me ei pääsenud, sest lumekiht jääl oli liiga paks. Edasi oleks saanud liikuda ehk suuskadega. Meie ees olid ühed jalgrattajäljed, liikumisraja järgi võiks arvata et ratturil oli meiega võrdsed seiklusi otsiv eluviis. Jää oli hea, vahepeal oli üks saar, millele sai kuidagi moodi teha tiiru peale, raudteesillaalune oli jäävaba. Jõgi tundus sõitmiseks turvaline.

Pühapäeval olime peaaegu minemas Lavassaarde, aga kaaslaste haigestumise tõttu jäid need plaanid katki. Võtsime suuna hoopis Räägu ojale. Peale saime Aasa paisjärvelt. Olen aastaid soovinud uisutiire teha väikejõgedel, nüüd on see ka tehtud. Oli igavesti vahva. Väikejõgedel on see hana lugu, et kui jää tuleb ja vesi langeb, siis tihti kukub uisujää alla (all oleva tühimiku tõttu) ja uisutada ei saa. Nii oli ka Sauga jõega (lootsime peale saada Are kandist, kuid jäi minemata)Räägu ojal aga saime huvitava uisukogemuse võrra rikkamaks.

Esmaspäeval oli haiglane, kuid teisipäevaks sain terveks  - ees ootas meid Lehman brothersi etendus Draamateatris. Kaarelil ja oli samale etendusele piletid. Etendusest ka paar sõna  - jäime etendusega rahule, osatäitjad olid suurepärased, etendus oli huvitav ja 3,5h etendus ei kiskunud mingilgi ajahetkel igavaks.

Uisutamine Audru jõel

 

Veljo saabus tagasi 02.veebruaril. Esimese nädalavahetuse olime Pärnus. Käisime Raekülas suusatamas, kuid sula oli teinud oma töö ja suusatamine ei olnud just kõige parem. Veljole meeldis, kuid talle meeldib ju peaaegu alati. Etterüttavalt ütlen ära, et käis ta ka iseseisvalt nädala sees suuskamas ja .... nüüd on jälle selg nii haige, et tuleb neid kanged valuvaigisteid tarbida ja liikumiseks ja püsti tõusmiseks on vaja kapi laua abi.

Neljapäeval juhtus see mida oleme mitu korda kartnud: Veljo tõmbas välisukse kinni ja võtmed jäid tuppa. Tööl oli kiire ja magasin õige aja maha - tagavaravõtmed jäid saatmata. Suundusin ise Pärnusse ja tegin hiljem kodukontorit Pärnus edasi - vot selline päästeaktsioon oli. Kuid nüüd peamisest: Veljol oli plaan minna Audru jõele uisutama. Olen talle mitmeid kordi rääkinud oma unistusest, et tahaks jõge mööda uisutada, kuid kuidagi pole ilmaolud sobivad olnud. Eelmise nädala sulailmad ja viimaste päevade külm lõid selle unistuse täitmiseks head võimalused.

Sõitsime suudmealalt Audrusse. Tegime Audru pargi saartele ringi peale ja tulime tagasi. Jõudsime lõpuks mere peale välja. Jõe jääl uisutaminne oli vahva: jää oli väikese lumekirmega, kuid see sõitmist ei takistanud. Natuke ebamugavaks tegid jääkunarused, mis olid tekitatud ATV-de poolt mis sula ilmaga sõittes olid tekkinud. Edasine sulailm ja vesi polnud kõiki jälgi tasandanud. Natuke oli ka kahekordset jääd, kuid seda leidus pigem kalda ääres.Kokku liikusime edasi tagasi 15,6 km. 

2024 aasta algus

 

Aasta alguses olime Pirital nagu juba eelnvalt sai mainitud. Esimesi uisurõõme sai proovitud Lindil teeäärsel rabal ja tiigil. Jää oli hea, kuid peale sadanud lumi (5-6 cm) tegi uisutamise ebamugavaks. 

Mis veel aasta alguses tehtud sai: kuu keskel kolisid Kaarel ja Liina tuppa elama, seniks kuni nende oma korter valmis saab. liblikad peletasid noored ühiselamust välja. Tean seda elu liblikatega, olin ka mitu aastat viimastega hädas. Ega ma tegelikult päriselt teagi, kas õnnestus neist lahti saada või tuli lihtsalt talv peale. 

Liis saabus samuti Prantsusmaalt tagasi. Tema 5 kuune vahetusaasta Prantsusmaal sai läbi. Tubli tüdruk tegi paralleelselt kahte kooli ja nüüd jätkab oma klassiga  - eesmärk lõpetada kevadel gümnaasium.

Jaanuar oli väga külm. Temperatuurid langesid kohati alla -20 kraadi, sadas ka  palju lund, ning kui sula tuli, siis peaaegu kogu lumi sulas ära.

31. jaanuaril pidasime vanaema 89 aasta sünnipäeva: kohal olid, Liina, Liis, Laura, Andres, vanaemad ja mina. Kaarel ja  olid Taani-Hollandi tripil ja ei saanud osaleda.

Talv saabus novembri keskel

 Nagu pealkirjas kirjas, siis soojast sügisest sai kiiresti külm talv. Külmakraadid saabusid ja uisuhullud kihutasid jääle. Meil jäid jääkatsetused ära . külm saabus ootamatult ja Pärnusse jäid uisud kaasa võtmata. Ega Pärnus uisutada poleksi saanud, Head uisuolud olid ida ja põhja Eestis. Kaarel ja  käisid Seli rabas kuupäev oli 19.11.23

Kui aga sutsu ajas tagasi minna, siis 30.10, sai külastatud Veljo töökohta  - just käisin Leonardo peal. Veljo töömaa on hetkel Paldiskis ja pereliikmetele korraldati laevale pääs.  Väljast on laev väike, kuid sisse mahub ruume palju. 

Veel sai käidud 13.11 GAGis sise-od jooksmas. See Liina kunagine koolimaja ajas pea ikka parajalt sassi. Mina lõpetasin raja tulemusega, kuid Veljo otsustas poole pealt loobuda, eks omajagu oli põhjuseks ka asjaolu, et olime Pärnusse hilinemas. 12.11st algas mul Jüris inventuuri aeg, seetõttu olimegi kenassti pühapäeval Tallinnas,

Jää-o Nätsi rabal

 

Kaarel ja jõudsid kenasti Itaaliast tagasi.

Kutsusin nad Pärnumaale uisutama ja jää-ole, mis laupäeval Nätsi rabal toimus. Kaarel hea laps tõi mu uisud ka Tallinnnas ära. Tänud ka Tõnisele, kes uisud reede õhtul Kaarlile toimetas. Liina oleks ka tahtnud meiega ühinneda, kuid tema sõitis koos oma reisiseltskonnaga Austriasse suusatama.

Kaardid saime postkastist ja teekond rappa võis alata. Ilm ei olnud just meeldiv - puhus üsna vastik tuul. Jää laugastel oli tugev ja hästikandev, kuid raba ääred olid pehmed ja mädaste vahel vajusid jalad vette ära. Jalad oli enne uisutamist juba märjad. Meie Veljoga tegime osa rajast, Kaarel läbis kõik 18 punkti. Nägime ka teisi uisuhuvilisi ja rajameistriga saime ka tuttavaks. Aitäh talle :) Oli tore kuid liiga palju oli üleronimisi, mis uisurõõme vähendasid. 

Esimesed uisu- ja suusarõõmud talvisel Eestimaal

 Veljo jõudis detsembri alguseks koju tagasi. Eestimaal talv on eriline, mitte igalpool pole lund ühepalju ehk 4.detsembril oli võimalik Pärnumaal veel uisutamist proovida. Väike lumekirme kattis Audru poldreid, kuid see ei takistanud uisutamist. Mõeldud tehtud, kuid kõike ettevalmistust arvestades jäid minul siiski uisurõõmud tegemata.  Nimelt olin kaasa võtnud valed uisud - jah, olin haaranud kaasa Kaarli uisud, kuid tal on kahjuks uiskudel teised klambrid, mis minu suusasaabastele ei sobi. Veljo tegi mõned tiirud, kuid üksinda ta ei soovinud sõita. Seega jäi uisutamine katki. Ääremärkusena võib öelda, et terve Pärnu laht oli detsembri alguses juba jääs ja kalamehed  juba toimetasid.

Nii oligi, et usiurõõmude asemel läksime Aurdu metsa kellajalutama. Proovisime jääd ka Uruste ojal, kuid tundus, et seal jää veel uisutamise jaoks liiga nõrk.

Õhtul vaatasime üle Pärnu linna jõulupuu - imeilus kompositsioon :)

Esimesed suusarõõmud sai tehtud 9.detsembril: läbi said proovitud rajad: Raekülas, Sindid, Valgerannas ja Jõulumäel. Küll on palju hakkajaid inimesi, kes tahavad ja suudavad rajad ettevalmistada, et teistel oleks mida nautida. 

Raeküla oli harjumuspäraselt hea, kuid suusk väga ei liibisenud, Sindis käisime õhtul ja rada läbisime lambitulede valgel - oliesimesed ja ainukesed, kes rada proovisid. Tegime esimesed suusajäljed.  

Valgerannas oli lahe rada, kuid sõitjaid oli enne mind olnud vähevõitu ja rada seetõttu pehme. Veljo lõhkus ära oma suusasaapa esimese 200 meetri läbimisel - mina kulgesin üksinda. Tegin ära ühe ringi ja olin tagasi autojuurde jõudse rahul, et tagasi jõudsin. Suusarajalt otse läksime spordipoodi ja Jõuluvana ostis katkiste saabaste asemele uued. Pealelõunal sai saapaid testitud Raekülas.

Pühapäev viis meid Jõulumäle..., üldse ei tahtud minna, kuid 10 km rada oli vägev, ilus ja rada väga hästi sõidetav. Imeline talv on meil! 

Märtsikuine uisutiir Nätsi-Võlla rabas

 

Kuigi sel aastal on uisutamise ilmolud olnud paljulubavad, pole meie uiske alla saanud. Aasta lõpus käisime Liinaga Topul, paar korda käisinn Liina ja Elisega ka Lasnnamäe ovaalil, kuid rappa ja turbaaukudele polnud jõunud. Nüüd märtsi algul, kui lumi peaaegu juba sulanud, tegime proovi.

Algul oli plaan minna Nätsi-Võlla raba läänepoolsesse ossa, kuid takistuseks sai lai magistraalkraav, kust me üle ei saanud. Sild oli, kuid kõrgvee tõttu oli sild vee all, seega jäi läänepool taas külastamata. Proovisime siis taas ida poolt läheneda, kus oleme varemalt ka mitmeid kordi jääle läinud.

Raba oli kohati juba pehme, mitmeid kordi vajusime madalamates kohtades mättast läbi, kuid laugasteni jõudsime, kuigi natuke märgade jalgadega. Laugaste ääred olid juba veesilmalised ja pehmed, kuid jää oli piisavalt paks ja ohutu. Mitmete külmetamiste ja sulade tõttu, oli jää krobeline, kuid see otseselt uisutamist ei seganud. Seekord käisime ka sellistel laugastel, kuhu varemate käimistega pole jõudnud.

Kaarel jõudis tagasi Hispaaniast HSi o-laagrist. Ja esmaspäeval sõidab taas Hispaaniasse, seekord Eesti koondisega. 24.02.22  tungis Venemaa Ukrainale kallale, pommitades Ukraina linnu ja infrastruktuure. Täna on Ukraina - Venemaa sõja 7 päev.

Uisutiirud Topu lahel

 Esimene vaba laupäev üle mitme aja ja meie Liinaga kasutasime selle ära uisutamiseks. Üle Eesti sadas lund kui Lääne-Eesti oli lumevabam. Võtsime suuna Haapsalu kanti. Enne mereleminekut käisime kohvikus ja tegime plaane. Proovisime ka Haapsalust jääle saada, kuid soobivat kohta leidmata, jätsime mineku Haapsalust katki ja suundusime, nii nagu algne plaan ka oli, Topu lahele.

Laht oli rahvast ja autosid täis - 1 paarutav auto tegi uljaid tiire kalda ääres ja Talvesurfarid tegid lastele treeninglaagrit.

Sõitsime üle tunni, saime proovida ka Talvesurfarite sõiduvahendeid ja jääsõitu vihmavarjupurjega. Enne äraminekut nägime ka teisi mereuisutajaid. Väike jääolude kontrollinfo jagamine ja seltskonnad läksid omateed. Meie käisime pärast veel Hermannis kehakinnitamas ja enne kojujõudmist põikasime läbi ka Kati juurest. Oli igati vahva päev. Pühapäeval, aga olime juba Veljoga Pärnus, sest noormees jõudis lõpuks oma 5 nädalaselt tööreisilt tagasi.

Sünnipäeva uisumatk Sorgu saarele

Hommikul oli meil plaan minna suustama, kuid Jääuisutajate grupis jagatud Manilaiu tagune uisuvideo ajas Liina kihevile, kes palus meid minna sealseid uisutamise olusid uurima. Ilm oli päikseline, kuigi sutsuke külmavõitu, otsustasime siiski uisumaailma kasuks, sest lähenev ilmateade lubas järgnevateks päevadeks sulailmasid.

Jääle läksime Peerni sadama kanalilt. Esialgu viskasime uisud kotti ja suusad jalga. Manilaiu lõunapoolsetele kividele (umbes peale 1 kilomeetrist sõitu) jätsime oma suusad ja edasi liikusime juba uiskudel. Tegelikult oleks võinud julgelt veel 0.5 km suusatada, kuid me ju ei teadnud, et hea jääni on veel aega. Jää oli hea, kuid tuisuvaaluline, millesse võis kinni jääda. Pikapeale harjusime neist vaaludest läbi ja ümbersõitma. Manilaiu taga  valitsesid suhteliselt head jääolud. Veljo, nähes käega katsutavat võimalust teha teoks oma kauaaegne unistus - minna talvel Sorgu saarele -  tegi ettepaneku minna Sorkku. Mina olin küll alguses kõhklev, ikkagi üle 6 km sõitu ja tagasi vaja ju ka tulla, kuid ilm oli ilus ja päikseline, sinna minnes oli väikene vastutuul, kuid tagasitulles ju tagant. Mõeldud tehtud ja asusimegi teele. 

Jää oli hea, teel kohtasimee üht viltust merepoid. Jääolud muutsid kehvaks alles vahetult enne Sorgu saart - paarsada meetrit saime mitte uisutada vaid koperdada nende uiskudega. 

Sorgu saaarel avanes mulle Veljo lapsepõlveaegne suvemaa. Suviti käis ta koos vanavanematega tihti Sorgus suvitamas. Vanaisa ehitatud suvemaja on senini saarel püsti ja leiab kasutust nii omade kui võõraste poolt, sest lukkusid sel majakesel pole. 

Hetkel on saar suuresti  kormoranide pesitsusalaks. Inimesed satuvad sinna pigem harva ja siis ka rohkem uudishimust. Saar asub ikkagi kaugel nii Kihnust kui Manilaiust. Saarel on veel majakas ja Tsaari Venemaa aegsed sõjalised kivist hooned. Saarel on ka joogiveekaev. Saare  lumele olid jäetud inimeste poolt käidud radadevõrk, seega talviseid külalisi oli saarekesel olnud omajagu.

 tiiru saarele, Veljo meenutas vanu aegu ja tegi majakeses eskursiooni, kinnitasime keha ja oligi aeg tagasi pöörduda. Tagasisõit läks libedamalt ja kiiremalt -mis viga taganttuulega sõita. Jõudsime ilusti auto juurde tagasi, kuig see viimane kilomeeter suuskadel ei olnud enam pooltki nii lõbus - olin juba päris väsinud. Kokku läbisime 17.6 km.

Õhtu lõpetasime restoranis Piparmünt. Oli igati tore ja pikaks ajaks meeldejääv sünnipäev. 

 Meie käisime merejääväljadel ära, kuid Liina ei jõudnudki uisuretkele, sest ilm keeras nädalavahetuseks ikka väga sulale ja päike oli ka udu taga peidus - pole just parim ilm uisudega merele suunduda.