Pidude vahele ka natuke sporti

 

Enne jõule sai ikka suusatamas ka käidud. Kui Veljo koju tagasi tuli läks kahjuks sulaks ja suusarõõme jäi vähemaks.Siis tuli taas lumi maja ja käisime mitu korda Raekülas suusatamas, kuniks Veljol selg hakkas valu tegema. Mina käisin Raekülas üksi suusarajal kui tema oma selga tohterdas arstitädi ja massööri juures. 

Peale suuri söömapidusid saime lõpuks 26.12 nii kaugele, et läksime lõpuks Westi jõulurajale, Ilm oli -1 kraadi, metsaalune oli lumine. Kui algul tekkis juba lootus, et Sander on seekord teinud mõistliku lühikeste etappidega ägeda raja, siis tõde selgus üsna pea, et Sandril on oma vanad trikid ikka varuks. Käisime üle 14 km, tegime ainult lähikese raja, tegime ka viga ja saime 1,5km edasi-tagasi tammuda, jäime pimeda peale. Veljo selg  tegi talle nii haiget, et mitmeid kordi võttis valuhoog tal jalad alt. Päris äudne oli, kui aus olla. Pärast seda metsaskäiku, ta läkski arsti juurde ja jättis suusatamise ära.Rohtudega said asjad nii heaks, et 30.12 sünnipäevapeol sai tantsu ikka vihutud.

29.12 sai ka üle pikaaja käidud Viikmaadel külas. Oli ju vaja lõpuks ära tähistada nende jõudmine vanavanemate staatusess. Palju õnne neile väikese türdukutirtsu puhul!

Aastavahetuse olime seekord Pirital. 31.12 hommikul vedasin Veljo kaubanduskeskusesse jalanõusid proovima, mis lõppes kahjuks õnnetult - nimelt käis taas Veljol nõks seljast läbi ja terav seljavalu oli tagasi.

Õhtul enne numbri vahetust käisime vanalinnas kuuske vaatamas, tegime õhtusöögi Beerhouses ja kuulasime Vabaduseväljakul toimunud kontserti: Laine, trad'Attacki. Kella 11 paiku suundusime tagasiteele. Lauluväljakul bussi vahetades, lasti Lasnamäel saluuti - midagi pole muutnud. Uue aasta võtsime kahekesi rahulikult vastu.

Liina ja Kaarel pidasiid pidi Liina uues korteris Sikupillis.

Head Uut Aastat kõigile!

Esimesed uisu- ja suusarõõmud talvisel Eestimaal

 Veljo jõudis detsembri alguseks koju tagasi. Eestimaal talv on eriline, mitte igalpool pole lund ühepalju ehk 4.detsembril oli võimalik Pärnumaal veel uisutamist proovida. Väike lumekirme kattis Audru poldreid, kuid see ei takistanud uisutamist. Mõeldud tehtud, kuid kõike ettevalmistust arvestades jäid minul siiski uisurõõmud tegemata.  Nimelt olin kaasa võtnud valed uisud - jah, olin haaranud kaasa Kaarli uisud, kuid tal on kahjuks uiskudel teised klambrid, mis minu suusasaabastele ei sobi. Veljo tegi mõned tiirud, kuid üksinda ta ei soovinud sõita. Seega jäi uisutamine katki. Ääremärkusena võib öelda, et terve Pärnu laht oli detsembri alguses juba jääs ja kalamehed  juba toimetasid.

Nii oligi, et usiurõõmude asemel läksime Aurdu metsa kellajalutama. Proovisime jääd ka Uruste ojal, kuid tundus, et seal jää veel uisutamise jaoks liiga nõrk.

Õhtul vaatasime üle Pärnu linna jõulupuu - imeilus kompositsioon :)

Esimesed suusarõõmud sai tehtud 9.detsembril: läbi said proovitud rajad: Raekülas, Sindid, Valgerannas ja Jõulumäel. Küll on palju hakkajaid inimesi, kes tahavad ja suudavad rajad ettevalmistada, et teistel oleks mida nautida. 

Raeküla oli harjumuspäraselt hea, kuid suusk väga ei liibisenud, Sindis käisime õhtul ja rada läbisime lambitulede valgel - oliesimesed ja ainukesed, kes rada proovisid. Tegime esimesed suusajäljed.  

Valgerannas oli lahe rada, kuid sõitjaid oli enne mind olnud vähevõitu ja rada seetõttu pehme. Veljo lõhkus ära oma suusasaapa esimese 200 meetri läbimisel - mina kulgesin üksinda. Tegin ära ühe ringi ja olin tagasi autojuurde jõudse rahul, et tagasi jõudsin. Suusarajalt otse läksime spordipoodi ja Jõuluvana ostis katkiste saabaste asemele uued. Pealelõunal sai saapaid testitud Raekülas.

Pühapäev viis meid Jõulumäle..., üldse ei tahtud minna, kuid 10 km rada oli vägev, ilus ja rada väga hästi sõidetav. Imeline talv on meil! 

Talvised suusarõõmud

Enne Veljo järjekordset mereleminekut sai jaanuari algul end mitmeid kordi leida suusarajalt. Väisasime nii Raeküla rada, kui ka Palivere suusaradu. Mul on suusakilomeetreid juba üle 100 km kogunenud. Laupäeva õhtul külastasime Arnti pere, saime kostitatud Norra jõuluroaga  - eriliselt soolatud lambaliha, küpsetatuna aurus. Pärast loomulikult sauna- ja vannirõõmud. Jacuzzi vannirõõmud päädisid mulle lõpuks väikese külmetusega. 

Nädala algul sain lume ja tuisutormis kätte oma uue neljarattailise sõbra. Uueks pereliikeks on VW T-Roc. Nädalavahetusel sai Liinaga esmaskordselt mindud Turje suusarada proovima. Olen mitmeid kordi soovinud seda sõita, kuid küll pole olnud head ilma või olen olnud kuskil mujal. Samas kohalikud rajameistrid on teinud aastaid tublit tööd ja nüüd saime meiegi seda imet käia proovimas.

Jaanuari viimane nädal tõi meie töökollektiivi koroona viiruselaine. Esmaspäevasest laustestimisest väljusid kõik töölesaabunud puhastepaberitega, nii ka mina, kuigi välivannist saadud külmetus justkui taandus, tuli see äkitselt  tagasi. See sundis mind kolmapäeval tegema igaksjuhuks kiirtesti. Tulemus oli 2 kriipsu. Ehk nüüd olen mina ka koroona positiivne ja istun eneseisolatsioonis. Minuga koos haigestus ka Tõnis. Nii, et istume siin nüüd koos karantiinis. Et meil igav ei hakkaks ja õues midagi teha oleks, tellisin meile natuke näputööd.

Liina sõitis ära Austriasse suusatama ja Kaarel võitis esimese põhiklassi medali EMV suusaorienteerumise lühirajalt. Palju õnne hõbe medali puhul.

Jõulud ja aastavahetus - ilma perekondlike pidude ja koosolemiste

 .. just Liina sai endale koroona koos omikroni tüvega ja kõik kokkulepitud pidud jäid ära. Nii Kaie juures olemine, kui ka vanaema juures. Õnneks läks Liinal haigusega kergelt: ise ta väga haige polnud ja keegi teine haigeks ei jäänud. Hea, et vanaemale läbi seinte ja koridori see paha haigus külge ei hakanud. 

Kuid jõulud said ikka peetud: meie Veljoga tegime oma väikese jõuluõhtu koos Hardi ja Hannaga. Järggmisel päeval asutusid meilt läbi Kaarel koos  ja tema isaga. Kaarel käis 23.12 ka Andrese juures Sõjakoolis. Ehk pidusid sai peetud, kuid oli teine natuke hakitud. Uue aasta pidustusteks oli Liina õnneks terve ja sai oma korraldatud suurejoonelise aastavahetuse olengu Sõjakoolis ära peetud.

Vana aastaõhtu hommikul käisime meie Veljoga suusaorienteerumist Holstres proovimas. Mina olen ikka mõned korrad seda varemgi proovinud, kuid Veljole oli see esmaskordne. Holstre sai valituks seetõttu, et sinna oli sissetehtud harjutamiseks suusa-o rada koos punktidega.

Olin aasta lõpus Pärnumaal, sai palju suusatud ja külas käidud ja külasid vastu võetud.

Uue aasta võtsime vastu koos Anne-Ly ja Indrekuga, Margiti ja Sandri juures. Seekord sai uusaasta tervitused edasi antud ja klaasid kokku löödud otse saunast tulles ja peale saluuti sai sauna tagasi mindud.

Head Uut Aastat Kõigile!!

Sünnipäeva uisumatk Sorgu saarele

Hommikul oli meil plaan minna suustama, kuid Jääuisutajate grupis jagatud Manilaiu tagune uisuvideo ajas Liina kihevile, kes palus meid minna sealseid uisutamise olusid uurima. Ilm oli päikseline, kuigi sutsuke külmavõitu, otsustasime siiski uisumaailma kasuks, sest lähenev ilmateade lubas järgnevateks päevadeks sulailmasid.

Jääle läksime Peerni sadama kanalilt. Esialgu viskasime uisud kotti ja suusad jalga. Manilaiu lõunapoolsetele kividele (umbes peale 1 kilomeetrist sõitu) jätsime oma suusad ja edasi liikusime juba uiskudel. Tegelikult oleks võinud julgelt veel 0.5 km suusatada, kuid me ju ei teadnud, et hea jääni on veel aega. Jää oli hea, kuid tuisuvaaluline, millesse võis kinni jääda. Pikapeale harjusime neist vaaludest läbi ja ümbersõitma. Manilaiu taga  valitsesid suhteliselt head jääolud. Veljo, nähes käega katsutavat võimalust teha teoks oma kauaaegne unistus - minna talvel Sorgu saarele -  tegi ettepaneku minna Sorkku. Mina olin küll alguses kõhklev, ikkagi üle 6 km sõitu ja tagasi vaja ju ka tulla, kuid ilm oli ilus ja päikseline, sinna minnes oli väikene vastutuul, kuid tagasitulles ju tagant. Mõeldud tehtud ja asusimegi teele. 

Jää oli hea, teel kohtasimee üht viltust merepoid. Jääolud muutsid kehvaks alles vahetult enne Sorgu saart - paarsada meetrit saime mitte uisutada vaid koperdada nende uiskudega. 

Sorgu saaarel avanes mulle Veljo lapsepõlveaegne suvemaa. Suviti käis ta koos vanavanematega tihti Sorgus suvitamas. Vanaisa ehitatud suvemaja on senini saarel püsti ja leiab kasutust nii omade kui võõraste poolt, sest lukkusid sel majakesel pole. 

Hetkel on saar suuresti  kormoranide pesitsusalaks. Inimesed satuvad sinna pigem harva ja siis ka rohkem uudishimust. Saar asub ikkagi kaugel nii Kihnust kui Manilaiust. Saarel on veel majakas ja Tsaari Venemaa aegsed sõjalised kivist hooned. Saarel on ka joogiveekaev. Saare  lumele olid jäetud inimeste poolt käidud radadevõrk, seega talviseid külalisi oli saarekesel olnud omajagu.

 tiiru saarele, Veljo meenutas vanu aegu ja tegi majakeses eskursiooni, kinnitasime keha ja oligi aeg tagasi pöörduda. Tagasisõit läks libedamalt ja kiiremalt -mis viga taganttuulega sõita. Jõudsime ilusti auto juurde tagasi, kuig see viimane kilomeeter suuskadel ei olnud enam pooltki nii lõbus - olin juba päris väsinud. Kokku läbisime 17.6 km.

Õhtu lõpetasime restoranis Piparmünt. Oli igati tore ja pikaks ajaks meeldejääv sünnipäev. 

 Meie käisime merejääväljadel ära, kuid Liina ei jõudnudki uisuretkele, sest ilm keeras nädalavahetuseks ikka väga sulale ja päike oli ka udu taga peidus - pole just parim ilm uisudega merele suunduda.

Suusapuhkus Pühajärvel

Jaanuari lõpus oli Veljol ainus koolivaba nädalavahetus. Ilusad talveolud meelitasid lumelaudureid mäele. Piiride sulgemise tõttu ei saanud nad Lätti minna, seega võtsime suuna Kuutsemäele. Minu jaoks oli Kuutsemäel talverõõmudega tutvumine esmakordne. Olen küll sinna varem lapsi klassieskursioonile järgi viinud, kuid ise mäel olin esmakordselt. Kaarliga olime sunnitud autod ära vahetama, sest minu autole ei saanud panna katuseboksi. Kaarel, hea laps, aitas autole boksi peale ja hiljem võttis maha. Aitäh, Talle! 

Suusavarustuse korjasin kodust kokku: Liina ja Liisu varustasid, mind slaalomisuuskad, keppide, saabaste ja kiivriga. Andres andis läbipääsukaardi - varustus oli uhke, nüüd pidin ainult oma osa ära tegema ja kuidagi selle kupatusega mäe otsa saama ja lõpuks alla ka. Kõik oli suur küsimärk, kas ma ikka mäletan, mis moodi see  suusasõit mäest alla käib. Mis noorena õpitud see ikka ei unune nagu selgus mäel. Algul läksin ikka lastemäele, kuid peale kolmandat korda, suundusin uutele kõrgustele. Oma kiituseks pean märkima, et need Kuutsemäe nõlvad olin minu jaoks allasõidetavad ja hirmu allatulemise, kukkumise vms ees ma ei tundnud. Kõik nõlvad said läbisõidetud ja läbi proovitud. 

Sõidurõõmu rikkusid ainult pikad tõstukijärjekorrad, sest rahavast oli sel imelisel talvapäeval Kuutsekal ikka palju. Veljo harjutas lumelauga sõitmist ja mingil hetkel oli ta juba nii osav, et mul andis talle suuskadega järgi sõita. Väga tubli temast. Isegi minul tekkis mõte, et mine tea, peaks ka ehk lauda kunagi proovima. Noored harjutasid lumelauda väikese mäe peal, pühapäeval sai tütarlaps juba päris pikad liud tehtud, mis innustasid ka mind, lauda kunagi proovima. Laupäeval ja pühapäeval sõisime meie Veljoga ikka murdmaasuuska ka Pühajärve-Kääriku suusarajal. 

Pühajärve SPA oli rahvast täis. Koroonapiirangute tõttu oli hommikusöök hajutausega ja igaüks pidi teada andma, mis kell ta sööma tuleb - olid 30 min. vahega grupid. Siseruumides kandsime maske. Õues oli 10 kraadi külma ja lund muudkui sadas ja sadas...

Laupäeval sai 2x korda mäel käidud ja pühapäeval meie mäel ei käinud, kuid noored läksid ikka. Oli tore sportlik nädalavahetus, aitäh teile :)

Õuelised tegevused mitmel rindel

 Pühadeaja teise poole olin Tallinnamail. Laupäeval koju jõudes sain teada, et Kaarel oli koos Andresega Lõuna-Eestisse matka ja suusarõõme nautima sõitnud. Liina oli Liisuga maale Kaie juurde läinud - minule jäid koheselt poeskäimise ja söögitegemiserõõmud.

Kaarel oli Rahva SK klubi omadega Puurmanni kandis talvisel lumematkal. Matk polnud just pikk, kuid maastik oli nõudlik. Ega ma suurt nende ponnistustest ei tea, kuid pildid on ilusad.

Õhtu lõpetati Tartus, et hommikul sõita Kuutsemäele lumelauatama ja Tehvandile suusatama. Neil oli igati toimekas nädalavahetus.

Laupäeva õhtul mängisime Liina, Liisu ja Kati perega Zoomi vahendusel 2,5 h Kahooti. Küll oli tore. Pühapäeva hommikul suundusin kellaga Kloostrimetsa TONi püsirajale. Minu üllatuseks oli metsas teisigi varajasi o-harrastajaid. Liina , aga läks Elisega Vanalinna xdreami jõulurajale - et nautida enne piiranguid (esmaspäevast pandi Harjumaa ka lukku) vanalinna kohvikuid ja söögikohti. Vanalinn oli rahvast täis ja inimesed nautisid täielrinnal vabadust. Õhtul käisime ka Härma ovaaalil uisutamas (Liina, Kris, Elis ja Liis) - mine tea millal jälle saab. 

Pühad olid sportlikud- otsekontakte vältisime, kuid toas ei passinud.