Kevadine talv

Veebruari kuus oli kõigil kiire välja arvatud minul. Veljo sõitis veebruari algul Kaliningradi, Kaarel Portugaili ja Liina kükitas Riias - kõige raskem kursus üle üldse. Nii, enne Portugali minekut viisin Kaarli kohvikusse, et ta ikka vastlakuklit mekkida saaks. Kohvikus Sesoon, nüüd kõik mu kallid ära käinud.
Mõned pildid Kaarli Portugali reisist ja tulemusraport lõpuvõistlusest.
Sünnipäev möödus pereringis. Laupäeval käis ka Kati külas ja koos sai vaadatud ära järjekordne rakati lend. Kuidagi hakituna tundub seekordne Rakett69 saade.

Veebruari lõpu päevadel saabus lõpuks kaua oodatud talv. Lumi sadas maha ja ka m
ina sain suusad alla. Kogu rõõmu jätkub, aga arvatavasti ainult mõneks päevaks, sest juba sajab taas vihma.



Homme lähen kiiruisutrenni, kuid mitte trenni, trenni, vaid lähen proovin kiiruisurajal matkauiskudega sõita. Lahke kutse, tuleb ju realiseerida.

Öine matk ja öö telgis - Luuvalu

Heidi sünnipäeva Luuvalu üritusel oleme juba mitu aastat saanud osalusrõõmu nautida. Igal aastal on sünnipäeva üheks oluliseks osaks ka kerge füüsiline pingutus. Seekord siis oli päevakorras öine matk Kõrvemaal. Matka sihtpunktiks telk Venemäel. Kogu elamise ja magamise tavaar oli vaja endal seljas kohale tassida. 

Ilm matkaajal oli ootamatult talvine - eelnevatel päevadel oli olnud mõningasi külmakraade ja Põhja-Eestisse oli ka väke lumekirme maha sadanud. Matka päeval oli õhutemperatuur küll nulli ümber - just parasjagu hea matka temperatuur. Lumine metsaalune oli ilus ja valge, mitte must ja porine. Vedas. Matkajuhiks oli Margus. Teekond kulges mööda teid ja matkaradu, kuid aegajalt tegi Margus väikeseid  radadeta off-road lõike ka sisse. Päris võssa ei pannud, kuid paar korda ikka tekkis lootus ka tõeliseks metsaseikluseks, kuid Margus ei kaotanud pead ja nii me ikka Venemäele lõpuks jõudsime. Aega kulus küll vähe rohkem, kui plaanitud, kuid meil polnud kiiret kuhugi.

Telk paistis väljast päris väike, kuid meie 14 liikmeline matkaseltskond mahtus kenasti ära. Telgi keskel oli ka soojategev ahi.

Külalistele pakuti igasugu huvitavaid vähe magusid purgihõrgutisi, mis olid kõik Heidi poolt metsa taritud - need viidi sinna ikka autoga :)

Ööbima jäi 7 vaprat. Mõned unetud kütsid öö läbi ahju, et me metsas ära ei külmuks. Hommikul läksime, aga tipa-tapa tagasi - õnneks kottideta - need saatsime Kõrvemaa keskusesse ära.

Peale hommikumatka ja Venejärve külastust ootas meid keskuses kuum saun.  Oli tore sünnipäev, kuigi magamine oli vaevaline, oli ikkagi väga tore. Aitäh, Sulle Heidi, et sul ikka jätkuks jaksu edasi selliseid üritusi  korraldada. Oleme ikka tulemas :)

Pühapäeva veetsime kodus ja esmaspäeval pani Veljo taas mere peale ajama. Seekordne reis viib neid Loksale ja Kaliningradi. Ilm ei tõota tulla just imeline, vaid lubatakse siin järjest mitmeid torme.

Uisutiirud Lavassaare turbaaukudel.

Ilm on kui rahvuseeposlik teema meie rahva suus. Kui lumeta talvega olema sutsuke kui harjunud ja külmaga saab ju lund ise ka teha, siis tänavune talv on ka iselumetegemiserõõmu ka  ära võtnud. Pole külma pole ka jääd. Juba pikalt piilume ilmateadet just selle mõttega, et tuleks külmgi, saaks uisujäärõõme nautida. 3 päevane külm annab juba signaali, et võiks minna proovima.

Reede oli selleks kui loodud ja looduse väikesed uksepaotamised tuleb ju koheselt ära kasutada, sest reede pealelõunast lubas taas punaseid temperatuure.

Parim on minna kohe hommikul, kui raba ääred on veel lõunapäikesest  puutumata. Veljo ettepanekul läksime uusi uisumaid avastama. Üllatus, üllatus - kuhu me küll jõudsime - Lavassaarde

taas, kuid nüüd  siis uisumaid avastama - kaardistamata aladele.

Minu ja Veljo uisurada

Turbaaukudele peale saamise koha valik oli raba äärde jõudmisel kõige raskem küsimus. Suur tsentraalkraav ajas meid metsa kaudu minekule. Õnneks leidsime metsatee, mis meile vajalikus suunas kulges. Astusime aga teele - suusasaapad ja uisud kotiga kaasas - vastu tundmatule. Alustuseks hirmutas, meid kõrval saatev vulisev kraav. Koprad olid teiselpool rada kraavis vett paisutanud, just enne puude vahelt paistvat uisuplatsi. Otsisime kohta üleminekuks, kuid ootamatult jala all olev jää oli kandevõimeline. Tekkis lootus, et äkki saame uisudki jalga panna. 

Jää oli sõidetav, aegajalt natuke raksus, kuid saime hakkama. Hiljem kui temperatuur tõusis ragistas ikka rohkem.

Ühel platsil oli jää sees värske jääga kaetud loik. Hiljem kohtasime kolme valget luike, kes üle uisuplatsi madal lennnul laulud suus lendasid. Pärast poole Lavassaare kaudu jalgsi tammil luuret tehes märkasime neid samu luiki, eelnevalt räägitud platsil sulistamas.

Lavassaare kant saab järgnevatel uisukordadel meie poolt kindlasti taas külastatavaks, sest nii mitmedki toredad kohad jäid meil seekord läbi sõitmata. Temperatuur tõusis ja jääragin meie uiskude all muutus minu jaoks liiga kurjakuulutavaks. Eriti kõhe oli teisel platsil, kus ainult ragina saatel saigi sõidetud. Päris hirmus kohe.

Oli imetore päev ja mis seal salata - väga hea ajastus. Küll need vabad reeded ikka loovad häid võimalusi. 

Ilus, kuid kavalust täis - ragises, mis kole.