Suusapuhkus Pühajärvel

Jaanuari lõpus oli Veljol ainus koolivaba nädalavahetus. Ilusad talveolud meelitasid lumelaudureid mäele. Piiride sulgemise tõttu ei saanud nad Lätti minna, seega võtsime suuna Kuutsemäele. Minu jaoks oli Kuutsemäel talverõõmudega tutvumine esmakordne. Olen küll sinna varem lapsi klassieskursioonile järgi viinud, kuid ise mäel olin esmakordselt. Kaarliga olime sunnitud autod ära vahetama, sest minu autole ei saanud panna katuseboksi. Kaarel, hea laps, aitas autole boksi peale ja hiljem võttis maha. Aitäh, Talle! 

Suusavarustuse korjasin kodust kokku: Liina ja Liisu varustasid, mind slaalomisuuskad, keppide, saabaste ja kiivriga. Andres andis läbipääsukaardi - varustus oli uhke, nüüd pidin ainult oma osa ära tegema ja kuidagi selle kupatusega mäe otsa saama ja lõpuks alla ka. Kõik oli suur küsimärk, kas ma ikka mäletan, mis moodi see  suusasõit mäest alla käib. Mis noorena õpitud see ikka ei unune nagu selgus mäel. Algul läksin ikka lastemäele, kuid peale kolmandat korda, suundusin uutele kõrgustele. Oma kiituseks pean märkima, et need Kuutsemäe nõlvad olin minu jaoks allasõidetavad ja hirmu allatulemise, kukkumise vms ees ma ei tundnud. Kõik nõlvad said läbisõidetud ja läbi proovitud. 

Sõidurõõmu rikkusid ainult pikad tõstukijärjekorrad, sest rahavast oli sel imelisel talvapäeval Kuutsekal ikka palju. Veljo harjutas lumelauga sõitmist ja mingil hetkel oli ta juba nii osav, et mul andis talle suuskadega järgi sõita. Väga tubli temast. Isegi minul tekkis mõte, et mine tea, peaks ka ehk lauda kunagi proovima. Noored harjutasid lumelauda väikese mäe peal, pühapäeval sai tütarlaps juba päris pikad liud tehtud, mis innustasid ka mind, lauda kunagi proovima. Laupäeval ja pühapäeval sõisime meie Veljoga ikka murdmaasuuska ka Pühajärve-Kääriku suusarajal. 

Pühajärve SPA oli rahvast täis. Koroonapiirangute tõttu oli hommikusöök hajutausega ja igaüks pidi teada andma, mis kell ta sööma tuleb - olid 30 min. vahega grupid. Siseruumides kandsime maske. Õues oli 10 kraadi külma ja lund muudkui sadas ja sadas...

Laupäeval sai 2x korda mäel käidud ja pühapäeval meie mäel ei käinud, kuid noored läksid ikka. Oli tore sportlik nädalavahetus, aitäh teile :)

2020 aasta video

 Lõpukus ometi saime valmis oma 2020 aastat kokkuvõtva videoüllitise. Alustasime varakult, kuid ikka jäime tegemisega jänni. Seekord oli põhitegijaks Liina, eks seetõttu ole ka tema tegemisi ehk rohkem pildis ka. Tänavune video montaaz on sutsu lühem, eks mõneti seee ju mõistetav, välismaal käigud jäid ju kõik ära. Aasta algul, enne koroonat, jõudis Kaarel ära käia Portugalis laagris, hiljem vist jõudis mõned korrad Soome ka. Mina jõudsin ainult paar korda Lätti ja Liina väisas suvel Leedut ja oligi kõik.

Head vaatamist ja kohtumiseni juba uutes tegemises!

Talv saabus

Jaanuari alguses saabus Eestimaale ka talv. Temperatuur langes alla nulli ja vaikeslt hakkas maa kattuma lumevaibaga. Kui aastavahetuse paiku sai suusatada ainult Lõuna- ja Ida Eestis, siis jaanuari esimesel nädalal ka juba Tallinnas ja Kesk-Eestis. Pärnumaa, aga oli lumetu kuni 10nda jaanuarini. Külma oli piisavalt seega sai taas uisud üles otsitud ja jääle mindud.

Eesti on küll väike, kuid piisavalt suur temperatuuri erinevusteks. Jaanuari algus oli küll külmem, kuid rannikualadel kõikus temperatuur +/- vahepeal. Püsiv ja kandev jää oli siiski siinkandis kahtlane. Teadjad ja katsetajad olid käinud Maasikarabas reedel jääd proovimas ja testi tulemused olid positiivsed - jää kandis - sinna meie tee viiski.

Taaskord on tegemist uue huvitava looduskaitsealase nähtusega, mille mõttest pole mina veel aru saanud. Nimelt kuivendatud rabaala on üleujutatud kraavi otstesse kuhjatud tammidega. Rabas juba elupaiga leidnud puud on ära uputatud. madalametes kohtades paistavad jääst ainult puud ladvad välja, vähe kõrgematelt kohtad hulgaliselt surnud- punaseks tõmbunud okasteda männipuid. Mida siin kaitstakse jääb küsitavaks. Äkki kalu ? veelinde ? võib-olla.

Raba ääred, tammide läheduses,  olid märjasegused ja jää nende juures pragises. Kaugemal jää kandis ja ohtu polnud.  Mõnes kohas siiski oli veel kuulda praginat, kuid seal jooksis pragu, mille tekitas kraavist vee sissevool märgalale.

Ligipääs Maasikarabasse on hea. Autoga saab peaaegu raba äärde, juhul kui sul on istumise all vähe kõrgem masin ja julgus mööda betoonteed sõita. Meie jätsime auto 800 meetri kaugusele rabaäärsele heinamaale ja jalutasime piki betoonteed rabasse. Jõudsime kohale esimestena, teejuht Indrek liitus koos oma rabaturistidega natuke hiljem. Kohati oli raba jää ketud jääkirmega, kuid arvestades seda, et mujal Eestis suusatati kõikjal, olid meil väga hea jääolud. Seiklesime pea 2 tundi, hiljem käisime veel Ikla-Pärnu maanteeäärsel turbaaugul, kuid seal ei saanud väga pikki tiire teha ja sõit jäi lühikeseks.

Pühapäeval viis tee meid tagasi Tallinna. Enne otsustasime veel Lavassaares uisurõõme nautida. Öised külmakraadid  (-9 kraadi) andsid lootust, et ka seal saab jääle minna. Enne minekut sadas jääle arvestatav kogus lund, kuid lootsime, et see meid ei sega.

Jääolud tundusid head ja üsna samasugused, kui kuu aega tagasi. Vana jää polnud vahepeal ära sulanud. Jõudsime pea 2 km uisutatud, kui Veljo märkas jääl sellist vaevumärgatavat ülemineku kohta - selline praoline moodustis jooksis pikki jääd. Ettevaatlikult minnes sai Veljo tehtud oma esimese jääsulpsatuse - parem jalg vajus läbi. Õnneks vasakpoolne jää kandis ja sügavamale kui põlveülene vesi Veljo märjaks ei saanud. Sissekukkumise auk, jääpiir ja jäält väljasaamise jäljed on leitavad pildilt. Veljo sai oma jõududega välja, päästeametit ei kutsunud ja mina ei jõudnud veel mitte midagi muud teha, kui hoida ohutusse kaugusesse. Edasi me ei läinud vaid suundusime tuldud teed pidi tagasi - seal võis olla kindel et jää kannab. 

Tallinna jõudes jalutasime Vanalinnas ja tegime kuuse juures selfi. Tallinna vanalinna kuusk on sel aastal tõesti väga ilus.