Peko kevad ja lennukikatastroof Poola presidendi lennukiga

Laupäeva hommik algas jällegi varakult - kell 6. Lapsed üles, väike snäck, kompsud autosse, klubi kaaslased peale ja Tartu poole uhamine võis alata. Tartust Rääptsovasse oli üle 100 km. Korraldajad suunasid meid Matsuri kaudu võistluskeskusesse sõitma, seega jäi Venemaal seekord käimata. Uus tee oli väga hea. Autoaknast avanes võrratu Lõuna-Eesti maastik ja LUMI oli pea kõikjalt sulanud v.a tee ääres olevatest kraavipõhjadest. Kohale jõudes oli ilm kevadiselt soe, kuigi selle taipamisega läks mul mõnevõrra aega, sest hommikune Tallinna rõskus ei tahtnud mu seest kaduda. Liinale ja Kaarlile sundisin ka rohkem riideid selga jätma, õnneks nad said sest veast kiiremini üle kui mina.

Olin üks esimesi starijaid ja stardi asukoht oli 2200m võistluskeskusest, seega peale riietevahetust hakkasin koheselt sinnapoole astuma. Mis te arvate?, loomulikult hakkas mul palav.

Esimesse punki minnes oli mul võimalus minna sihtimööda teeni, mida ma algul ka mõtlesin teha. Nähes sihil põlvini veessumpamist otsustasin otse punktile läheneda. Õnneks sain sealt lombist minema. Punkti leidsin vaevadeta üles, aga eks mul oli aega matkates, seda kaardikest ka vaadata. Teisele punktile otsustasin läheneda alt kaudu. Kolmandaga kasutasin sama taktikat. Teed küll polnud, aga raba ääres oli mõnus matkata. Neljanda punktiga tegin vea, et ei vaadanud kus see täpselt asub. Nimelt kui kolmandat punkti võtsin siis minu selja taga tuli palju teisi. Ei tahtnud neile ette jääda, nii ronisingi mäe otsa välja, kuigi oleks võinud end säästa. Neljas oli käkitegu. Viies oli samuti lihtne. Kuuendasse otsustasin minna mööda teed, aga enne oli vaja end sealt rohelisest läbi vedada. Teele jõudes nägin ainsat lumelaiku rajal. Kogu tee kuuendasse minnas pidasin endas sisemist võitlust teemal, kuidas võtta seitsmes punkt. Kas minna otse või ringiga. Lõpuks sai otsustavaks orienteerumisvõlu. Suunaga seitsmes ka võetud sai. Seitsmendas oli ka fotograaf, kes pildistas punktivõtjad, nii jäi minagi pildile. Kaheksandasse minnes nägin uljaid nööriraja tüdrukuid, kes otsisid sama punkti mis minagi. Punkt oli ju seal samas. Huvitav oli kuulata nende arutelu punkti võimaliku asukoha kohta. Kui avastati punkti läheduses olev ojake, oli neil punkt ka leitud. Üheksas oli üle lageda võistluskeskusesse. Ja oligi rada tehtud.

Kurbadest sündmustest Smolenskis kuulsime teel Põlvast-Rääptsovasse. Kohutav. Minu kaastunne Poola rahvale.

Ööbisime Põlvas. Hommikul saime õnneks piisavalt magada kuni poole 9ni. Minu stardikord oli II päeval startijate rivi lõpus.Peale mind startis veel vaid üks inimene. Arvata oli, et olen üks viimaseid finisheerijaid. Kui aga on juba ettevõetud, siis tuleb ka rada läbida. Võtsin enesele eesmärgiks läbida rada tunniga. See mul ka õnnestus. Varuaega jäi 24 sekundit.

Natuke rajast: esimene punkt oli mööda teed teelahkmeni ja sealt sutsti august ma punkti leidsingi. Teine oli pea seal samas. Kolmas sai võetud mäe otsast. Neljandaga oleksin peaaegu vea teinud, kuid sain asjast aru enne kui viga tegema asusin. Raiesmiku äärest ja orvandist üles ja kes ta oligi. Viienda ja kuuenda juures kohtasin veel teisi orienteerujaid. Seitsmes punkt oli maalilise Piusa jõe kaldal asuva koopa suudmes. Kaheksas ja üheksas kulgesid juba üksinduses, taustaks kuuldus vaid võistluskeskusest kuulduv autasustamise häälekõmin. Tore päev ja suurepärane rada. Ei kahetse, et täna metsa läksin, kuigi enesesund oli kõva.

Laste tegemistest: Liina sai mõlemal päeval parima koha ja esimene oli ta ka kokkuvõttes. Kaarel, kes tublilt võitles oma köhaga, läks siiski starti. I päeval sai 3.koha, kuigi ta enda väitel joosta ei jõudnud. II päeval oli tervis küll parem, kuid Villu oli temast siiski kiirem. Kokkuvõttes tubli teine koht.