Naljakuu karantiini kokkuvõte

 Hetkel juba mai algus, kui seda aprillikuu karantiiniasja siin kokku võtma ja kirjutama hakkan.

Teen selle sissekande osade kaupa, mis kronoloogilisusest ei tea suurt miksit, kui vaid seda, et tegevused jäävad aprilli kuusse.

Kaarel on olnud enamuse ajast Tartus, minul pikad tööpäevad ja ilma vabade reedeteta. Liina on jäänud köögitoimkonda. Kuid ohh imet, ka tal pole aega söögitegemisega tegeleda. Leidsime rasketel aegadel endale mugavaima ja eesti majandust natukenegi toetava lahenduse: FOODKIT (foodkit.ee) 5 toidukorra materjalid tuuakse sulle koju koos juhendiga, mida kui kaua tegema peab ja kuidas. Ports oli kahele. Meile Liinaga ilusasti jätkus ja mina sain ka tööle kaasa võtta.

Võtsin taas trenni tegemise vähe tõsisemalt ette. Kuid mis seal salata, mõnel nädalal tegin ikka vähem sporti, kui algselt plaaninud olin. Käisin läbi SRD püsiraja Pirita Terviseradadele. Punktid olid ikka väga raskesti leitavad, ei mitte seetõttu, et punkt oleks vales kohas olnud, vaid pigem seetõttu, et punktid olid puutüvedele enamasti pandud, kuid õigelt poolt puud ei taibanud kohe vaadata ja nii saigi ikka tiirutatud ka. Veel käisime Veljoga Uulu kaardil Westi püsirajal.

 Sama teema, ikka raske on neid punktitähiseid puutüvedelt märgata. Reakülas oli juba parem seis, kuid seal tegin valikut ja punktide võtmine polnud primaarseks tegevuseks. Kokku siis 4 nädalaga: käimine/orienteerumine kokku:  91,5 km ja jooksutrenne  66 km jagu. Sportimise poole pealt veel nii palju, et vanaema on nii palju hakkanud kõndima, et meie sammuvõistluses peab ta esikoha eest võistlust Kaarli ja Heidiga. Mihkel, Kaie ja Tõnis ühinesid ka meiega sammuvõistlusega ja nüüd on meid juba üle kümne.

siilike koduhoovis uinaakul

Karantiin kogu oma hiilguses hakkas aprilli keskelt juba vaikselt ajudele. Eestis numbrid vähenesid, kuid meie ministrid pidasid tuliseid debatte maskide kandmisesest ja selle kohustuslikuks tegemisest. Kogu see pläägu-päägu on vaikselt ära tüüdanud. Sotsiaalne distanseerumine eestlastele ju suures pildis ju sobib, meie ei  tahagi juba loomult, et meile kuklasse hingatakse. Arvan, et eesti inimesed on mõistlikud ja haigena välja ei lähe. Sellest juba piisab selleks, et terved saaksid jätkata oma tavapärasat elurütmi. Suures pildis olengi niimoodi oma käikusid sättinud. Meie pere kõige suurem ringivuhtija on olnud meie vanaema, kes käib metsas jalutamas, poes, kalapoes jne. Meie Liinaga ikka oleme külastanud naabermaja vanaema ja käinud korra maal. Viimase nädala leevenduste tuules sai ära käidud ka juuksuri juures ja iluteenuseid nautimas, niisamuti arsti juures. Elu justkui hakkab juba oma tavapärast ilmet võtma. Ka tänavapildis on liikumist rohkem.

Veljo on käinud aprillis lühikeste sutsakate kaupa merel ja kodus. Hea, et siin keerulistel aegadel seda meretööd ikka jagub. Piiriületused on huvitavamad kui varemalt: korra tuli Polaris lausa Miiduranna sadamasse, kust laevalt maha saamine/peale minek, oli väga kerge. Samas reisijate vedu Tallinn-Helsinki vahel lõppes ju hoopis ära. Viimane kord tulles oli laeval ainult 5 sõiduautot. Õnneks meremeestele sõidupiirangud ei kehti ja kohustuslikku karantiini neile ei rakendata.

Nüüd juba mai kuu..., vaatame kuis sedasi. 

Raketi saate persoonilugu

Kaarel on jõudnud Raketi 69 võistlusel individuaalvooru ja kohe kohe on aeg Teadusteatri käes.
Teadusteatrisse võttis Kaarel endale teema SÜDA.

Enne teatrit aga veel persoonilugu:

Karantiini neljas nädalavahetus

Peaaegu 2 nädalat olin Jõhvi sõitude tõttu kodust ära. Kodust hoidis

mind eemale ka Liina haigus, mis oli mingi suvaline haigus, millega täna arstid ei tegele. Õnneks tegelemist polnud vaja ka. Läks niisama üle. Nüüd kus Veljo merel, mina taas kodus. Liina on kaks nädalat käinud issi juures hommikust söömas, mis on väga armas. Loodetavasti peale nädalavahetust nende hommikused kohtumised jätkuvad.

Hommikul varakult käisin toiduvarusid täiendamas. Eks näis mitu päeva Liinaga poes käimiseta hakkama saame.

Väljas liikumine on ainus meelelahuts mis meile veel jäänud on ja orienteerumispere on hooaja algul leidnud uue väljundi o-näljakustutamiseks. Püsti on pandud kümnete kaupa püsiradasid, kus aega peab küll ise võtma, kuid kaardi ja jooksurõõmu saab neist piisavalt. Rajad on iseseisvaks kasutamiseks, kus tuleb järgida 2x2 reeglit, rajad on avatud pikemalt, kui klassikalisel päevakul. Nii umbes nädala jagu.

Esimesena osutus mul valituks Kloostrimetsa püsirada, mille

ülespanijaks  Linnaorienteerumine. Läksin kodunt otse esimesse punkti ja jätsin stardi asukohal käimata. Läbisin  keskmise 4,8 km raja. Kokku tuli 9,66 km, 2h puhast metsarõõmu. Kaart oli mul endal väljaprindituna kaasas. Ilm oli ilus ja päikseline. Metsas kohtasin ka kaas o-nautlejaid, kes liikus jalutades, kes jooksusammul. Oli ka lastega liikujaid, kes järeltulevatpõlve õpetasid. Muid jalutajaid ja kepikõnnitajaid oli metsavahel niisamuti. Mets oli rahvast täis. Õnneks o-radadel muu rahvas puudus.

Nüüd on vanaema kord minna punkte otsima. Loodame, et leiab ikka mõne punkti kodumetsast ikka üles.

3. nädal karantiinis

Kolmanda nädala algul sai selgeks, et vaatamata ülemaailmsele karantiinile, mõned asjad ei muutu, ja Veljol on aeg taas meretee ette võtta. Vahetult enne sõitu, vähendati laevaliiklust Tallinna Helsingi vahel, seati lisaliikumispiiranguid inimestele kahe riigi vahel sõitmisel. Viimased vabasõidu laevad olid puupüsti täis töölesuunduvaid eestlasi. Veljo minek jäi juba piirangute aega. Kuid igal asjal on omad konksud ja liikumispiirangud ei kehtinud näiteks töölesuunduvatele meremeestele. Olen kindel, et piirangutest on vabastatud veel teisigi elualade spetsialiste, meie neid lihtsalt ei tea. 

Palusin Veljol kirja panna esimesed emotsioonid uutest piiriületus protseduuridest ja Uusimaa blokeeringutest läbisõidul. 

Meremuuseum Kotka sadamas. Kollaste postidega asi on Kikka.

Siin  Veljo kaastöö blogisse: 

"Reedel hommikul alustasin alustasin reisi Pärnus Raumale, et siis Polarisel tööle hakata. Meretöö plaan oli võtta Kotkast Kikka ja siis Ventspilsist viia kaks kraanat Riiga.

Hullu viiruse kartuses ei hakanud neljapäeva õhtuks ennast Piritale sättima, vaid sõita bussiga - lootes võimalikult vähestele lähikontaktidele - otse bussijaama ja autoga sadamasse.

Bussis oli veel 5 reisijat, nii et 2+2 õnnestus enam-vähem, aga mööduda tuli teistest ikkagi suht lähedalt.

Tallinna sadamas oli üllatavalt palju sõiduautosid ja laevas oodatult palju rekajuhte.

Oma meeskonnaga ootasime põnevusaga, mis hakkab toimuma Helsingi sadamas... ja ei pidanud pettuma.  Sadamas ootas üks (1) politseiauto ja kolm politseinikku, kes kontrollisid ükshaaval üle kõigi riikisisenejate dokumendid. Meie olime üsna eesotsas ja pidime ootama, vaid 40 min. Nentisime, et heaoluriigis on ametnikel aega küllaga.

Peale esimest kontrolli sõitsime Uusimaa piiritõkke suunas. Kapten oli kuulnud, et seal on mitme kilomeetri pikkused järjekorrad. Kohale jõudes oli seal vaid mõni auto. Küsiti, kes oleme ja millised on Soomes olemise põhjused/ plaanid. Kapten andis lühidalt vastuse ja sõit võis jätkuda 

Raumale jõudes käisime kohe toidupoes, et reisiks vajalik toidumoon kaasa osta. Kohalikud polnud vist küll kuulnud 2+2 reeglist ja jalutasid teineteisest lähedalt mõõda. Kassas polnud kaitseklaasi ega kassiiril mingit turvavarustust.

Õhtul andsime otsad ja asusime Kotka poole teele." Kohalejõudmine läks libedalt ja suuremate passimiste läbirääkimisteta.. Aitäh Veljo Sulle kirjutise eest :) Esimene kaastöö edukalt saanud kaante vahele. Head merereisi! ... kuigi esimesed päevad on olnud taaskord tormised. Öösel oli Soome lahel äike, mis välgutas oma nooli mõlemal kaldal. ja merel. Omalt poolt lisaksin, et 3 nädalaga pole meie peres suuresti midagi muutunud. Elu käib endiselt töö ja kodu vahet. Tegin ühe kodukontoripäeva, kuid kuna enamus on kodukontorites tööl, siis päris kontoris on ikka mugavam töötada. Autosid on tänavatel vähem ja liiklus sujuvam. Ainus erinevus võrreldes varajasemaga on see, et Liina on praegu kodus ja lisaks õppimisele on tema peal ka söögi tegemine. Imeline on tulla koju, soe söök ootab ahjus, laud on kaetud. Aitäh, kallis Liina :) Kaarel on Tartus ja tegeleb järeleaitamistundidega, millede järgi on tal tekkinud vajadus, reiside ja koolist puudumiste tõttu. Õnneks muid ahvatlusi pole, nii, et on lootust et ta saab järjele.