XTsuverogain Kolga-Aablas

XT rogain ahvatles oma toimumiskohaga koheselt kui tuli teade, et suverogaini asukohaks on Kolga-Aabla. Vahepeal, aga voolas üsna palju vett merre ja maailm mõneti muutus tundmatuseni. Mingil hetkel lausa ununes, et Kolga-Aablas rogain toimuma saab. N: Juminda koroonarogainil osaledes polnud mul see meeles. Nädal enne toimumist kutsus Margit, et meis teeks kui läheks. Mul olid, aga plaanid kõik segapudrukapsas ja esialgu ütlesin, et mul ei mängi kuidagi välja, sest rogain pidi toimuma Koroonarogainiga samal maastikul ja sinna ei kutsunud mind miski. Kui never say never. Veljo läks äkitse merele  ära ja mina sain võitu oma vastumeelsusest maastiku osas. Viimasel päeval sai mind Margiti ja Maire naiskonda lisatud.

 Ilmad on olnud mitu nädalat juba enneolematult soojad. Võistluse ajaks lubati sumuti vahemerelisi temperatuure + 30 kraadi sooja. 4tunnise rogaini ajal oli vaja piisavalt juua ja minna rajale vähese riietusega. Sõitsime Liinaga mõni tund enne võistluse algust maale, et Liinale saaks sauna kütmine ära näidata jms. Liina tõi mind starti, tegi mõned pildid ja sõitis ise koju tagasi. Koju sain hiljem Margitiga.

Ettevalmistused stardiks läksid natuke lappama, sest Margit jõudis võistluskeskusesse napilt 20 minutit enne starti. Veel oli vaja üle kontrollida si pulgad, saada võistlusmaterjalid, kinnitada numbrid, teha fotod, riietuda jms. Raja planeerimiseks just palju aega ei jäänud, kuid kuna mul eesmärgid puudusid ja kodune kant oli teada, siis lasin lõunast tulnutel valida sobiva teekonna ja teha rajaplaneeringu.

  ülalt vasakule eesmärgiga jõuda üles  mere äärde, kus oli trobikonnas koos palju suure väärtusega punktikesi. Margit tõttas ees ja meie Mairega vaatasime kuidas järgi püsimisega hakkama saame. Kaardilugemine jäi ka Margiti hooleks. Margiti samm oli nii pikk ja tihe, et pidime   ikkagi aegajalt ka jooksusammud appi võtma, et mitte maha jääda :)

Kogu rogain kulges tempokalt, sattusin kohtadesse kuhu üldse ei soovinud sattuda, samas käisin ka radu mööda, kus sai kulgetud ka mõni nädal tagasi. Sihid olid endiselt olematud, kuid tormimurdu seekord kinni ei jäänud. Lõpp läks natuke kiireks, kuid probleemiteta lõpetasime ilusasti kontrollajas oma võistluse. Pean tõdema, et rogain Kolga-aablas oli minu kõige edukam rogain läbi aegada, vähemalt mul endal on selline tunne. Saime 130 punkti ja paljud võitkonnad, kes on tavaliselt minust ees pool, pidid leppima kehvema tulemusega.

Peale rogani sõitsime Sebakale ujuma - vesi oli tõeliselt soe ja värskendav. Edasi pesime end Liina poolt köetud saunas puhtaks ja suundusime Leesile kohvikussee. Sõime kõhud heast ja paremast täis ja nautisime suvist õhtupoolikut.  Udupeen kogukonnapood polnud veel avatud.

Margit sõitis koju ja meie suundusime tagasi Tammistule Kaie perega rogainimuljeid vahetama. Oli igati vahva päev ja ma olen nii rahul, et viimasel minutil otsustasin Margitiga rogainile minna. Aitäh, aitäh, Margit !!!

Puhkus jätkub täistuuridel - jaanipäeva aeg :)

Riiast naastes ei osanud ma küll arvata, et esmaspäeva veedame Haapsalus ja Matsalu kandis. Oli nagu oli, kuid logistiliste sekelduste tõttu olime ühe nädala jooksul juba teist korda Läänemaal. Eelmine nädal käisime korra ka Paliveres. Haapsalus sai käidud lossivaremetes ja patseeritud promenaadil. Haapsalu vanalinn on ikka nii armas.Tagasisõites külastasime Haeska linnuvaatlustorni. Tornist avaneb imeline veiste poolt hooldatud maastik - madalal rannaalal pilliroog puudub - lihtsalt suurepärane töö. 

Jaanilaupäeva hommikul pakkisime oma kodinad kokku ja olime taas ratastel, sedakorda, siis viis tee meid põhja poole - jaanipäevaks peab ikka maale Tammistu maile jõudma. Kuna poodi meie külas veel ei ole, siis toidukraami ostsime Kuusalust. Käisime läbi ka Tsitrest kalur Lauri juurest ja soetasime enda jaanilauale ka mõned värsked lestad. 

Maal algas koheselt võitlus rohurindega - selle ülesande sai Kaarel, meie Liinaga toimetasime kaladega ja Veljole jäi saun. 8 niidumasinat oli ka hoovi peal, kuid nemad nõgeseid ei taha, seega peab neist lahtisaamiseks iseenda ja abiliste peale lootma. 

Seekordsed lambad on läbi aegade kõige toredamad loomad, kes meie hoovis tänuväärset muruhooldust on teostanud. Ei nemad kartnud meid, ei jooksnud kui segased ummisjalu ei tea kuhu, kui juhtusid neile liiga lähedale sattuma, lahtistest ustest tuppa ei trüginud, jaanipäeva hommikul ei määginud, vaid lasid pererahval õndsalt oma une täis magada - ühesõnaga nemad vaikselt toimetasid oma tegemisi ja meie omi. Aegajalt tulid nad oma söögiringiga päris lähedale, näiteks: käisid ja vaatasid üle kuidas Liina õues lestakala puhastas. 

Kaarel ja Veljo käisid koos ka trenni tegemas - tegid poolsaarele 15 km tiiru peale ja samal ajal meie Liinaga olime köögitoimkonnas. Peale ujumist ja sauna, tegime koduse grilli, sest korraldus oli kõht täis süüa. Kuna enne grilli sai ka praelesta mekitud, siis grilli jaoks enam kõhus palju ruumi polnud. 

Koroona aastal on kõik natuke teistmoodi - ka jaanipäev. Küla jaanipäev ikka sai toimuma, sest osavõtjate arv on tavaliselt alla 100 ja avalik see meie küla pidu pole kunagi olnud. Samas tavaline ühissöömine, kus iga pere midagi ühisele lauale toob, jäi ära. Samas joogipoolist võis kaasa võtta nii enda kui sõbra tarbeks. Lõke süüdati täpselt kell 21 ja kuna meie jäime sutsu hiljaks, siis päris algus jäi nägemata, kuid kui lõke tuld hakkas võtma, olime kohal. 

Traditsiooniliselt  juba mõned aastad päälik kõnet ei pidanud ja mingisugust külapeo organiseeritust polnud - etteasted, sõnavõtud, mängud jms puudusid. Samas muusika mängis, kes soovis sai tantsusamme proovida, rahvas ajas juttu, võimalus oli mängida ka ping-pongi. Natuke igavaks on meie tore jaanipidu viimastel aastatel muutunud. 

Jaanipäeva hommikul putitasime putkat paika, mis aastatega on ära vajunud. Uksed hakkasid kenasti kinni käima. Peale lõunal suundusime Pärnusse tagasi, enne aga käisime verivärskes Leesi kohvikus. Õhtul sain esimest korda elus Pärnu rannas ujumas käia. Vesi oli 22 kraadi.

Riia rogain

Riiga sõiduplaanid olid meil õhus juba mõnda aega, kuid lihtsalt niisama pole ju mõtet minna. Peale päevakut lätlaste olehte sirvides jäi silma laupäeval toimuv 2,4, 6h rogaini üritus http://rigasrogainings.lv/, mis meile sobivalt toimus algusega Riia kesklinnas. Nüüd oli meil olemas meeldiv põhjus minekuks. Lisaks saime lätlaste poolt organiseeritud linnaeskursiooni. 

Pärnust Riiga sõitsime juba reede õhtul. Liina uudishimutses, kuidas poistest korter maha jäi. Noormeeste kiituseks võib öelda, et nemad olid tublimad kui mina, sest neil ei jäänud külmkappi miskit maha, vastupidiselt minule.

Rogaini kaarte hakati jagama hommikul kella 10st, start ise anti kell 12. Olgu veel öeldud, et valisime 4h formaadi. 4h rogainile rohkem eestlasi registreerunud polnud, küll oli neid aga 6 tunnisel, mille stardiaeg oli õhtul kella 17st.

Raja planeerisime minu võimete järgi ehk tempoks jalutamine. Oma plaani me täitsime ja raja läbisime suures pildis nii nagu algselt planeeritud sai v.a  1 punkt, mis jäigi meil kaardi ülisuure ebatäpsuse tõttu võtmata, aga sellest ehk sutsu hiljem.

Suurt segadust tekitasid meis tohutud raudteeliinid, mida oli kaardil ikka väga palju ja mis enamuses asusid väljaspool keelualade piire - ehk kaardi järgi olid kõik raudteed ületatavad. Korraldajatelt nõu küsides jäid nemadki hätta. Lõpuks jõudsime nii kaugele, et kui just aeda ees pole, siis võib üle minna. Otsustasime kohale jõudes vaadata, kuidas ja kust need ületada.

Alustasime lihtsate jõe äärsete pargi punktidega. Edasi suundusimegi jõe äärt pidi tööstuspiirkondade suunas ja meie ees laiusid oodatud raudteeületus ülesanded. Sealt kust saime läksime üle, kust rongid ees,  jätsime minemata. Edasi viis rada meid sadama territooriumi taha. Meile

mõlemale üllatuseks jõudsime sinna sadama taha, kus Veljo alles mõned nädalad tagasi meretööd käis tegemas. Sadama taga aga lõppes mõnus linna maastik, ja asendus poriste käiguteede, vaarika- ja nõgesevõsadega. Ka prügi oli omajagu. Õnneks sai sadamarajoon läbi ja meie rada viis linna tagasi, kuid mitte kauaks. 38 Kp oli põhimõtteliselt kodutute telklaagis, mida ümbriteses prügimägi, kilavate silmadega kassid jooksid ringi, võsast kuuldus jutukõminat ja jalgraja ääres magas üks õnnetu vanamees. Olin õnnelik ja rahul, et sealt minema sain. 

 

Edasi vareme punkt jällegi raudtee äärest ja siis meie suurim möödapanek. Tegelikult olime lihtsalt natuke mugavad, sest meil polnud mingitki tahtmist ületada solgi tsentraalkraavi,  mis kaardil puudus. Kraav oli piisavalt lai ja sügav, et otsustasime punkti vahele jätta. hiljem saime teada, et teiselt poolt lähenedes poleks olnud probleemi punkti leidmisega. Meid aga hakkas ka ajalimiit juba näpistama ja nii me ringiga sinna hiljem tagasi ei pöördunud. Neist 2 punktist oli tegelikult kahju, sest aega raiskasime hulga sinna ära. Enne päris tsivilisatsiooni tagasi pöördumist leidsime end 3 meetri kõrguse pillirooga ääristatud teerajalt. Liina kodu punkti juurde me lõpuks ei jõudnudki,  sealt koju minnes lihtsalt läbi.  

 Kokku oli meie eskursioon Riias 20 km. Kogusime 50 punkti ja olime tulemustes 2/3 hulgas. Ilm oli kuum - ligi 30 kraadi, kuid meie õnneks oli päike pilve taga peidus ja aegajalt kosutas meid ka tuleiil.  Päev oli tore ja meeldejääv, saime Riia linnas käia neis kohtades kuhu iialgi muidu ei satuks - mõnda kohta tegelikult poleks üldse kunagi tahtnud sattuda. Vanalinna me võistluse ajal ei jõudnud, kuid see-eest käisime Riia vanalinnas õhtu hämaruses tutvumisringil .

Riia kesklinn kihas inimestest, söögikohad olid rahvast täis, kõlas elav muusika. Harvad polnud juhud, kus kuulsime eesti keelset juttu - just eestlasi oli Riias päris palju ja see oli väga meeldiv. Muid välismaalasi polnud, mis tegi asja veel eriti heaks. Jalgratas on Riias liikumiseks väga hea. 2,5 km Liina elupaigast kesklinna on kui rattasõiduks loodud. Lõpuks sai rattagagi pea 20 km maha vändatud. Pühapäeval väisasime kaubanduskeskust ja käisime Eestisse jõudmist ka kohvikust ja rannast läbi. 

Puhkus !!! ja Audru päevak

Alustuseks väike saavutus Kaarli poolt. Kui jooksuvõistlusi ei korraldata, siis mõttetöö võistlustel saab ikka osalda. 6-7.juunini toimunud Enginaator 2020  võistlusel saavutas Kaarel III koha.

Need olid esialgsed mõtted. Tegelikkus oli hoopis teisem. Tekkisid mõtted uue kaardiosa lisamiseks olemasolevale, et natukenegi midagi uut o-rahvale pakkuda. Mitmeid kordi sai Audrus käidud joonistamas, maaomanikega erinevaid kokkuleppeid sõlmimas läbijooksude ja maakasutuste osas. Eriolukord tekitas piisavalt palju vaba aega, et kõik muudatused said kaardil tehtud. Nüüd jäi vaid oodata, et riik leevendustega nii kaugele jõuaks, et päevakurahvas ikka metsa saaks.

Nii Liina kui Kaarel käivad see aasta suvel tööl - ehk praktikal. Uus ja huvitav kogemus kõigi jaoks. Kaarel teeb IT praktikat ja Liinal on käsil finantsanalüüsid jms. eelne puhkus planeerus suuresti Veljo plaanide järgi - enne jaanipäeva oli vaja tal olla KINDLASTI töövaba - koolilõpetamisteaeg :) Samasse perioodi sai planeerida ka päevaku korraldamise Audrus. 

Audru osutus valituks järgmistel põhjustel:

• kaart oli kunagi Veljo tehtud
• aeg - see pole kummist - saab suht lihtsa vaevaga tehtud. 

Pärnumaa päevakud mahtusid kenasti terviseameti reeglite raamidesse ja JOKK süsteeme polnud vaja genereerida.

Päevaku ettevalmistused: panime Audru laululava juurde telgid üles, jagasime ära KP punktid - kes kuhu ja mida viib. Minule jäid punktid, mis meie arvates ei vajanud lukustamist ja Veljole lukustatavad ja kaugemad autoga viimise kp-d.

Punktid said maha, keskus üles ja juba 1h enne ametlikku avamist olid esimesed o-näljased kohal. Päevak võis alata. Umbes tund peale esimesi startijaid saime häire, et 1 minu pandud punktidest on maastikult puudu. Veljo käis kontrollimas, hiljem minagi. Kes, milleks ja millal selle punkti pihta pani on siiani selgusetu ja punkt ja punkti detailid (vai, prisma, jaam) leidmata. Punkt ise asus tee ääres, eramaal (omanikuga kokkulepe). Omanik oli ise nii õnnetu hiljem, kui teada sai mis juhtus. Lubas järgmine kord ise punkti valvama hakata, et ikka võistlus saaks tehtud ja tema selles osaline olla. Suures pildis päevak õnnestus, kui see kadunud punkti lugu välja jätta. Mina olin stardinõiaks, kes ei andnud enne stardipiiksu kaarti ja keelas läbijooksu keelualalt, neil, kes püüdsid seda eirata.

Õhtul käisime veel kadunud punkti heinamaalt ja külavahelt otsimas, kuid kahjuks ei see leidmata.

Nüüd lisan siia kirjutisse rajameistri kommentaarid, tähelepanekud, vastused järelkajadele.

Rajameistri mõtted peale eilset päevakut - tekst on kopeeritud siia sõna sõnalt:

"Alustan sellest, et vabandan nende võistlejate ees, kelle võistluse rikkus ära punkti varastamine. See vahejuhtum rikkus ka minu päeva....

Teiseks nende ees, kes said noomida KP41 juures... seal oli olemas läbijooksu kokkulepe peremehega, kes paraku unustas teavitada oma naispoolt ja sellest ka nende pahameel.

Käisin õhtul nende juurest läbi ja läksime sõpradena lahku J

 

Nüüd minu mõtted ja nägemus raja planeeringust, mis ikka ja alati tekitab võistlejates vastakaid tundeid. Kelle liiga lihtne, kelle liiga palju niisama jooksu, mõttetud ja peidetud punktid  jne. jne.

Alustades raja planeerimisest eeldan, et võistlejad tunnevad ja austavad orienteerumise reegleid ja tingmärke. Ainult see annab võimaluse tekitada asula kaardil erinevaid raja valikuid, vastasel juhul tuleb piirduda ainult (rajameistrile) väga turvaliste tee jooksudega.

Paraku tuli eelnevas pettuda ka nö. kogenud orienteerujate juures.

Allpool mõned näited:

1.       Jooks läbi asustatud ala (hoov, õueala) - oliivroheline

Usun, et piirid olid selged nii kaardil, kui maastikul, kuid ikkagi joosti läbi hoovide.  Seda on näha ka etapi aegade tabelist. KP39->40, KP44->45

Isegi siis, kui tundub, et ei saa päris täpselt piiridest aru, tuleks eeldada, et me ei lähe teise inimese hoovi jooksma.

 

2.       Jooks läbi keeluala – punane ruudustik

Oli orienteerujaid, kes jooksid isegi üle paisu silla KP35 vastas. Seal oli lisaks kaardile märgitud keelualale maastikul teedeehitajate aiad ja läbimist keelavad märgid!

 

3.       Ületamatu veekogu – tumesinine ja musta joonega ümbritsetud veekogu.

Ei ole nii, et kuna veetase on jões madal, siis põrutan sealt läbi.

4.       Ületamatu kiviaed – paks ja täpiga joon

Oli vähemalt üks orienteeruja, kes seadis oma elu ohtu, püüdes ületada sellist ~2m kõrgust kivimüüri.

Õnneks on päevak siiski pigem õppimise koht, nii võistlejatele kui rajameistrile ja suuremat paha sellistest eksimustest ei sünni."

Kiri saadeti okwesti meililisti. Loodame, et järgmistel kordadel on o-sõbrad teadlikumad. Nüüd kirjutise kirjutamise ajal saime teada, et meie kadunud punkt on ka leitud. varsti saame teada, kas ka kogu komplekt.