Võidupüha maraton ja jaanipäev

22.juuni, mil toimus Pärnumaal Võidupüha maraton, oli ilm jooksjale kõike muud kui meeldiv. Tuul puhus ja puhus ja loomulikult puhus tuul jooksjaile vastu. Sekka ka vihma ja päikesepaistet. Mina viisin jooksjad starti vedasin end 15 minutiks välja tuule kätte, et teha ära kohustuslikud fotosüüdistused. Ilm oli ikka marus. Torist- Pärnusse loodeti jõuda arvestades ekstreemseid ilmaolusid 3,5 tunniga.

Start antud ja nii ka mina teele asusin, küll autoga ja mööda maratonirada. 3 km klõpsisin ka mõned pildid. Minu tee viis mind Raeküla metsa, et teha ära oma kohustuslik jooksutiir. 1,5 km sain maratonirada vastassuunas läbida - ikkagi sain ka maratonirajal joostud!! 3.5 tundi läheb kiirelt kui ennast ka vähe tegevuses hoida. Tammsaare tn otsast hakkasin jooksjaile vastu jalutama. Kedagi polnud veel tulnud. Esimest jooksjat kohtasin 38 km - 3 km enne lõppu. Riburada pidi mitme minutiliste vahedega jooksid võistlejad mulle ühe kaupa vastu. Poolmaratoni jooksjaid kohtasin 36,5 kilomeetri kandis. Veljo saabus enne jahtklubi, nägu naerul ja kergel sammul jooksis ta minust mööda. 

Edasi seadsin sammud Vallikääru värava juurde.  Sealt finishisse jõudis tema loomulikult enne mind. Aeg arvestades ilmaolusid oli muljet avaldav: 3:14,16. Suurepärane tulemus! Võib ainult spekuleerida, mis aeg oleks võinud olla kui seda vastutuult poleks olnud. Oleksid ja poleksid on ühed lahedad kujud :)

Kokku sain mina maratonirajal kulgeda lisaks metsaalale ka rannapromenaadil. Kokku tuli kilomeetreid 5 km kanti.

 Laupäeval jaanipäeval olime põhjarannikul ja tegelesime tormikahjude likvideerimise ja muruniitmisega - see mis lammaste hävitustööst veel puutumata. Torm oli tiigikaldalt paju maha murdnud.

Sõnajalaõie leidsime ka ;)

Liina 12+1 kooliaastat - on läbi!

Liinal on olnud õnne õppida mitmetes koolides. Esimesed kuus aastat õppis ta PMG. Kool asus kodu lähedal ja oli kindlasti Liinale sobilik. Seitsmendasse klassi lootis Liina minna Tallinna Reaalkooli, kuid katsed ebaõnnestusid ja tüdruk jäi nibin-nabin ukse taha. Kuid sealne väljajäämine oli üks paremaid ebaõnnestumisi, mis Liinal siiani on olnud. Ma arvan, Liinake, et sa nõustud minuga, eksju. Augusti kuu lõpus enne 7 kooliaasta algust tegi tütarlaps kiirkatsed GAGi, mis olid edukad. Pirita Majandusgümnaasiumist üleminek Gustav Adolfi Gümnaasiumi oli nii edukas, et 7 klassi lõpetas Liina kiituskirjaga. Nii, ta siis oligi järgmised 3 aastat GAGis.

Liinal, jah, läks nii hästi, et ta sai koolis käimist vähe kauem nautida kui enamik teisi. Ühe aasta võrra pikenes Liina kooliaeg vahetusaasta tõttu. Meeldetuletuseks aastatel 2014/15 elas Liina aastakese Saksamaal. Liina tegi targasti - kohe põhikooli lõpus võttis ta time-outi ja enne gümnaasiumi aastaid oli aasta Eestist ära, et siis juba kolm aastat korraga sama klassiga gümnaasium läbida. Liina oli küll klassis mõnda aega kõige vanem, kuid olles augusti lõpus sündinud, siis seda vanusevahet justkui polnudki. Gümnaasiumi teisel aastal tuli tema klassi ka veel teisi vahetusaastal käinuid ja nii lahenes ka see väike mure.

Aastad Tallinna Reaalkoolis: lõpuks ometi käisid õde-venda samas koolis. Võis arvata, et Liinal läheb Reaalkoolis raskeks - kõik kes seal käisid kurtsid suure õpikoormuse üle. Mina, kes ma nägin kuidas Kaarel sujuvalt ja stressivabalt kulges, siis väga tegelikult ei muretsenud. Ja nii oligi Liina tegi koolis kõik ära, kuid üleliia hulluks  ei õppinud. Jõudis teha ära koolitükid ja nautida huvi-ja spordialasid ning nautida muretut koolilapse elu. Tunnistusel küll ei ole nüüd viitemerd, kuid see polegi nii oluline.

Targad ja ettenägevad inimesed teevad  tihti võimaluse korral asju varem ära kui selleks võimalus peaks olema. Nii sooritas Liina juba detsembris inglise keele sertifikaadi eksami tulemusele C1, millega sai tehtud ka riigieksam inglise keeles. Eesti keele riigieksam Liinal ebaõnnestus ja tema tulemust ei hakka siinkohal kirjutama, kuid matemaatika eksami sooritas ta ülikõvale tulemusele 97 punkti 100st.

Ja nii kool läbi saigi - stressivabalt ja muretult. Liina tegi koolitükid iseseisvalt ja kõrvalist abi pole vajanud. Igal juhul olin mina e-koolis väga harv külaline ja õppimistel järge ei pidanud. Järeldan sellest, et kõik oli OK!

Hetke teadmistega tean kirjutada, et Liina jätkab õpinguid Riias. Edu Sulle kallike ja õpi ikka läti keel ka selgeks!

Kihnus käik

Nädalasisene puhkus Pärnumaal. Lõpuks ometi tegime ära kaardistamiskäigu Kihnu, mida sai juba ennemalt planeeritud, kuid mis tööplaanide tõttu kahjuks katki jäi. Seekord, aga miskit vahele ei tulnud, kuigi ilmataadil oli pool plaani juba valmiskirjutatud, mis võinuks päädida sellega, et me Kihnu poleks saanud. Nädala alguses oli merel ikka paras maru ja osa praamiühendusi jäid ära, meie oma õnneks mitte. Kanged meremehed küll üritasid kogenematuid hirmutada eelseisva merereisi eest, kuid mõju oli õnneks olematu. Meie rõõmuks kujunes meresõit igati meeldivaks ja merehaigeks ei jäänud meist keegi.

Kihnus olime sunnitud liikuma jala, kuigi algul isegi oli plaan teha väike rattarent, kuid sadamas pakutud rattarendi hinnad lõid meid pahviks - meil polnud nii palju sularaha kaasas, et kolme ratta eest maksta. Nii me kand ja varvas teele  läksimegi.

Rahvamajani oli umbes 3 km minna. Otsustasime lõike kasuks, kaarti ei vaadanud ja kohe saime esimese "vea" kirja. Vea hinnaks oli kohalik pood, kus premeerisime enne rasket kaardistustööd jäätistega.

Rahvamaja ümbruse kaardistamine võttis meil koos söögipausiga aega oma 3 tundi. Esialgsed kaardistamisealad kahanesid kohapeal üsna oluliselt - meie õnneks. Leidsime, et saame väiksema maa-alaga hakkama. Läheme sellise rahvale lihtsama variandi peale. Pole ju eelseisev mingi orienteerujatele mõeldud võistlus vaid pigem tavalisele inimesele. Ja matsaga harjumatut ei tohi rajaga ära hirmutada ehk tuleb siis teinekordki metsa.  Kaardistada meil õnneks palju polnud, sest meie poolt valitud alal polnud ei reljeefi, ei auke, ega ka mitte suuri kive. Panime kivihunnikud ja aiad ja hekid kaardile ja suures osas sellega meie lõbu piirdus, kuid maa-ala sai siiski ilusti läbi kõmbitud. 

Kaardistamise järgselt seadsime sammud 4 km kaugusele Kihnu tuletorni juurde. Torn nagu üks õige tuletorn olema peab, sai üles ronida ja alt nänni osta. Ülevalt tornist avanesid imelised vaated, kuid tuul tahtis ära viia - riided olid kui purjed seljas.

Edasi alustasime tagasiteed, mis polnudki nii lühike … 6 km oli sadamani tagasi. Majakavaht imestas, kas tõesti tulime jala tuletorni. Käigud saime tehtud plaanipäraselt, jõudsime ka süüa ja õigeks ajaks praamile. Kokku sai Kihnus maha käidud 20 km, mis polegi nii vähe - juba väikese rogaini mõõtu oli see meie päev.
Võistlus ise toimub 15.juulil. Hetkel tundub, et ka siis tuleb olla Kihnus.

Elu esimene Jukola - Lahti-Hollola

Minu Jukolale sattumine juhtus kui välk selgest taevast. Kaarli minek oli juba mõnda aega kindel olnud, pidi poistega koos minema, kuid Lauri jalavigastus mängis poiste plaanid ümber. Pakkusin iseennast autojuhiks kaasa. Kaarel haaras kohe mõttest kinni, ei olnud temas mingit isetsemist - et tema ise. See oli Kaarlist väga armas. Samal ajal otsisid SK100 omad endale 3 liiget naiste Venlale. Esitasin oma kandidatuuri ja osutusin valituks. Ainus mis nüüd muret tekitas oli minu õigeaegne kohale jõudmine. Õnneks jõudsime enamvähem Venla stardiajaks kohale ja kõikide asjatoimetustega õigeks ajaks valmis nagu (võistluskeskusesse jõudmine, SK100 telgi otsimine, starti jõudmine jms). Vahemaad näisid algul kuidagi pikad, kuid hiljem aru saades võistluse mastaapsusest sain aru et kõik on suhteline. Võistlusekeskus oli tegelikult väga kompaktne ja mõnus arvestades rahvamasse kes seal pidevas liikumises olid.

Rajast: Vahetuse sain Merililt. Meriliga oli selline kummaline lugu, et ega ma teada enne starti ei tundud - isegi nägupidi mitte, nii et vahetuse üleandmisel oli meie esimene kohtumine. Kaart käes tuiskasin rajale , alguses ikka jooksin kuni k-punktini. Edasi valisin kindla peale minekuks teerajalise teekonna, et harjuda kaardi ja maastikuga. Etteruttavalt mainin, et igasse punkti minnes võtsin endale aega, et suund korralikult ja õigesti kompassile saaks, et vältida kivide vahel ära kadumist. Suures plaanis oli mul eesmärgiks rada rahulikult ja vigadeta läbida, jooksule just ei rõhunud, tahtsin nautida maastikku ja Venla-Jukola hõngu ja atmosfääri. Ühesõnaga olla chill. Teades oma võimeid ja o-raja läbimise suutlikkust panin aja targetiks 60-70 minutit. Mille ma ka täitsin. Oma kiituseks võin öelda, et võõrastesse punktidesse oma nina ei toppinud ja numbreid kontrollimas ei käinud v.a eelviimane, kus sattusin paralleelpunkti. Kaart ja kompass töötasid õigesti. Suurim apsakas millega hakkama sain oli valesse joogipunkti sattumine, mille tõttu läksin järgmisesse punkti vale peale minekuga. Õnneks keegi uuris minult oma asukohta ja siis sain ka ise aru, et oleks läinud muidu veale. Põnevust rajal jagus, sest viimase vahetuse tipud jooksid mulle selga. Tagant oli kohe kuulda, kuidas proffide jooksusamm ja hingamine erinesid minusugustest matkajatest. Astusin võimaluse korral ilusti kõrvale, et nad mööda lasta. 117 kp sain 3 sekundit ka yle1 eetriaega, juheiii! Telepunktist saigi ots ringi pööratud ja tagasitee võistluskeskusesse algas. Suuri prohmakaid ei teinud, kuid ütleme, et mul oli lihtsalt õnne et seal kiviakudes enda punktile otsa jooksin sealjuures jalgu murdmata. Ühe huvitava avastuse osaliseks sain alles oma GPSi rada kaardile kandes etapil 92-35. Minnes punkti andis kompass mulle märku, et ma pean hoidma rohkem vasakule. Usaldasin kompassi ja punkti ma ka jõudsin, kuid sisetunne ajas sõrad vastu. Nüüd sain aru, miks see nii oli :D. Lõpp läks libedalt ja sain oma esimese Venla tulemuse. Tehtud.

Võistluskeskuses sai natuke ka shopatud ja hiljem vaatasime ära ka Jukola stardi. Mina otsustasin mitte enne magama minna kui ka esimene vahetus on metsast välja tulnud. Sain ka Jukola ülekandel eetriaega, kui kaameramehe vaateväljast möödusin. Avavahetuse võitis Chris Jones, kelle sprindi analüüsi õnnestus meil Shotimaal kuulata. Tunne oli selline nagu "oma mees" oleks avavahetuse kinni pannud. kui vähe on vaja, et kellegi suhtes tekiks sümpaatia, poolehoid. Kaarel sai 6 vahetuse jooksjana metsa alles varahommikul. Kaarel jooksis HS3 tiimis, kuid viimase vahetuse jooksja jättis punkti vahele ja nii jäi võistkond tulemuseta  Mina tema esinemist vaatamas ei käinud, vaid magasin.  Kaarel oli Jukolal minu suhtes kui lapsehoidja: mina olles esimest korda Jukolal, oli mulle kõik võõras. Nii ta käis ja hoolitses, et mul kõik hästi oleks, et saaksin õigeks ajaks starti, telki, sööma jne. Ise ta hiljem kurtis kui raske on olla ootaja rollis... ta magas mu finishi, püüdlustele vaatamata, maha. 

Tulemused.

Liina oli samal ajal klassi ekskursioonil Bulgaarias - Varnas.

Oli igati tore nädalavahetus, mis päädis sellega, et pühapäeva keskööks jõudsime Pärnusse.

Kaarel esimest korda päevaku rajameistriks - Järvi järved

Kaarli rajameistri amet tuli mulle väikese üllatusena, sest teades kui tihe on tema kevad-suvine tegevusgraafik, siis kust see noormees küll selle aja leiab ? Esimeseks korraks näe leidis. Õnneks on noormehel nüüd rattad all ja vähemalt ei pea ta endale taksojuhti otsima.

Liina läks vennale appi punkte maha panema ja aitas ka ära korjata. Lapsevanemad olid tööl ja jõudsid ainult rada proovima. Etteruttavalt võin öelda, et mulle tegi rajameister 1:0 ära. Meie perest käis metsas ka veel Laurake, kes eksles N12 rajal üksinda 1.5h enne kui Andres ta metsast üles leidis.

Oma rajast võin vähe pikemalt rääkida: esimest punkti pidin otsima. Teadsin, et olen õiges kohas ja punkt peab siin olema, kuid ma ei näinud seda auku. Auk oli puu taga peidus. Teine - oli vetsu taga. Kolmandat punkti esialgu mul plaanis võtta polnud :D. Olin nii ametis nende purrete ületustega - teadsin et Kaarel oli need sinna ise ehitanud. Peale purrete ületusi, juba mäe otsas teel neljandasse punkti sain pihta, et enne neljandat tuleb ka kolmas punkt võtta. Nii ma tagasi läksingi. Kusjuures ma läksin punktist enne mööda ja ma ka nägin seda, kuid aju ei teadnud miskit sellest et enne kraavi ületusi tuleb ka punkt võtta. Õnneks oli tee selge. Neljandasse minnes kaldusin sutsuke paremale ära, kuid sellest polnud midagi. Viies punkt oli minu jaoks natuke müstika… C raja rahvale  - päris algajatele, kindlasti raske minek. Maastik ujus, punkt tundus kuidagi kauge, kuid kompassiga ikka otse minnes peab punkt ka kunagi tulema - tuligi lõpuks. Järgmised punktid tulid ilusti, kuigi kaheksandasse minnes kaldusin algul natuke palju paremale ära. Edasi sai võetud 9 punkt, ja siis vahepeal möödusin ühest punktist, millest tagasi vaatamata mööda jooksin. Finishis sain teada, et olin ühe punkti vahele jätnud, just selle sama 10 punkti. 

Mida öelda: minul oli esimest korda olla Järvi järvede metsas, mulle see mets väga meeldis. Rada oli mulle mitte, kuid algajamatele kindlasti sutsuke raske - võtsin C raja, sest mulle teeb jalg haiget - vasak sääremari. Mis tal viga või miks ta valutab, on praegu veel selgusetu. Punktid olid sutsuke justkui peidus. Minu jaoks oli arusaamatu kuidas ma 3 punktiga juba viga tehes suutsin sama asja korrata 10 punktiga.. natuke nördinud, et tulemust ei saanud, kuid rõõm metsas käimisest on ülev. Liina istus lasteraja telgis. Tubli poiss on Kaarel. Edu järgmiste päevakutega. Esimene on igaljuhul purgis.

Need päevad kaugel merel... Vol.1

Laeva köök

 

Kivi vedu

Koorma ettevalmistus Raumas - Wismarisse

Laevagrill

Vaikus enne tormi

Päikesetõus

Lärmakas kanuu Wismaris

Kultuuri täis nädalavahetus

Hommikune metsaseiklus sai juba kirja, kuid ega sellega veel päev läbi polnud. Kella 16ks sättisime end Viimisse Harjumaa tantsu- ja laulupeole. Kadri oli juba mitu päeva kõvasti harjutamas käinud ja nüüd oli meil Liinaga vaja kogu seda ilu ka oma silmaga näha. 

Kaarel viis meid ilusasti kohale. Jõudsime just õigeks ajaks, et rongkäigus Kuusalu vallale kaasa hüüda. Kadrit ja teisi tuttavaid sai niisamuti tervitatud.

Kontsert ise oli tore. Lood enamuses tuttavad. Sai kaasa laulda ja vanu mälupilte oma peast läbi lasta, kui ise sellistel üritustel sai osaletud. On ikka palju Eestimaal neid inimesi ja kollektiive janende juhte, kes suudavad ja tahavad ikka ja jälle teha seda meie laulu ja tantsupeo asja. Et suudetakse tulla iganädalaselt mitu korda kokku, et koos harjutada, käia esinemas. Olen ikka ja alati austanud neid meeskonnamänge harrastavaid inimesi. Olgu see siis jalgpall või laulukoor..., selleks et asi toimiks peavad KÕIK kollektiiviliikmed kohal käima. Ei saa olla, et ma täna ei viitsi trenni minna, lähen homme. Kui minemata jätad, vead kogu gruppi sisuliselt alt. Olen ise rohkem individuaalsete mängude austaja, ja just eelkirjeldatud põhjusel. Kuid eks inimesed olegi erinevad, ühtedele sobib üks ja teisele teine.

Kontserti läbiv etendus oli tore ajaloo-kultuuriline rännak mööda Harjumaad. Kahjuks pidime Liinaga enne lõppu lahkuma. Olime Liinaga kui hilpharakad ja meil hakkas lihtsalt juunikuu õhtus nii külm, et targem oli koju ära tulla. Meil polnud peale sitsiseelikute ja varrukateta särkide, mitte miskit peale tõmbamiseks kaasa võetud.

Juba mitu nädalat ajan oma lapsi taga, et võtame end kätte ja teeme katused lehe ja okka sodist puhtaks. Lõpuks siis juhtus nii, et mina olin koristusbrigaadis ja Liina julgestas mind. Suur kuivus tegi katusepuhastamise kuidagi kergeks.

Aga, miks Kaarel meil abiks polnud ? Aga seetõttu, et tema jooksis mööda Võimlemispeo proove. Proovide vahel käis trennis ja muuks tal aega ei jäänudki... aa valetasin - tegi ka TON i neljapäeva radasid. Liinaga käisime ka etendust vaatamas. Väga tore etendus oli.
Viide Reaalkooli artiklile ja vidole.

Hommikune kaarditreening Rebala kaardil

Kaarlil oli vaja trenni teha, meil Liinaga oli vaja kell ära jalutada. Nii, me Kaarlile ja Oliverile punkte metsa viima sattusimegi. Ikka WC paberirull ühes...

See punktide maha panek on hulga hullem, kui neid punkte ise "otsida" kui keegi teine on need maha pannud. Ikka mitme külje pealt kontrollisime. Peale 3 esimese raja maha panekut saime Kaarlailt juhtnöörid, et pangu me ainult radade viimased punktid. 18 punkti me ei läinud isegi proovima leida. Kokku saime Liinaga 8 km jalutuskäiku.

Ilm oli ilus, mets mõnusalt läbitav ja roheline värvus just kõige kevadisem. Mingil x põhjusel on minu kaamera kõik hallikaks värvinud ja piltide kaudu värvide edastamine pole just see, mis mõttes oli.

Vaade prügimäele