Peale lume sulamist, ootame rohu roheliseks minekut ja kui kalender ka juba kevadkuudeni jõudnud, seame meie linnasaksad oma autonina itta ja sõidame maale. Nii, jõudsime meiegi sel aastal esimest korda maale.
Kevad puhastus oli tänavu lihtsam. Tundub, et sügisel esmakordselt proovitud hiiretõrje on olnud tulemusrikas ja koristustöödele kulus seetõttu vähem aega. Alustuseks puhastasime kraavid sisse vajunud mudast ja päästsime kevadveed jooksma. Liina möllas agaralt labidaga ning Liisu oli okste koristamise brigaadis.
Edasi proovisime natuke korstnapühkija ametit ning puhastasime pliidi lõõre ning tegime pliidile ja ahjule tuled alla. Kütmata tulekolded ajasid algul tossu sisse, kuid eks me oleme aastatega juba õppinud pliiti ülekavaldama ja tule alla tegemine polnud seegi kord probleemiks.
Järgmiseks tegime lahti talveks kinnikeeratud veekraanid. Kahjuks ei sujunud kraanide avamine tõrgeteta, vaid saime märjaks kastetud kui kassipojad, sest veetoru ja veemõõtja vaheline ühendus oli lahti tulnud.
Loomaksesd on ka talve ilusasti üle elanud Kaie hoolitseva käe all. Lambaid on endiselt 3, kuigi lootsin, et tänaseks päevaks on neid juba rohkem.
Õhtul käisime Kaie agitatsiooni tulemusena Nia treeningul Pärispeal. Sattusime kõigi aegade kõige rahvarohkemale treeningule. Pärsipea seltsimaja põrandapind oli ilmselgelt ülerahvastatud. Kitsas oli, kuid saime hakkama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar