Taavi 50

 Palju õnne, kallis Taavi! Palju on käidud, kui palju on veel ees!

Ema sünnipäev ja Kadri rahvatantsu etendus

 

Ema sünnipäev on alati selline päev, mida meie ema kunagi pidada ei soovi - eks see ole kooliüpetaja asi - suve alguseks on kool õpetajad nii ära väsitanud, et pidustusteks tahtmine puudub. Sel aastal aga juhtus nii, et Kadri rahvatantsu lõpu üritus sattus samale päevale ja seda meie ema soovib ikka külastada. nii kogunesimegi endisesse patarei vanglasse Kadri esinemist vaatma. Heljem tegime ühissöömise Noblessneris. Oli väga kena õhtu.

Kaie juures Tammistu Lamba talgupäev

 Sain ka lõpuks end esimest korda nii kaugele ja osalesin Liina utsitusel Tammistu Lamba talgupäeval. Päevakorras oli väike külamatk ja koristustalgud Rubiniidus - meri on tormidega igasugu sodi randa visanud, seda koristamas käisimegi.Osalejaid just palju polnud - meie Liinaga ja pks noorpaar Pedaspea külast. Sodi saime mitu kotti, kuigi ausalt öeldes oli rand võrreldes varajasema ajaga ikka hulga puhtam. Peale väsitavat tööd anti süüa ja juua. Taavi tehtud rebitud liha porgandi ja salatiga onn ikka väga maitsev,Lisan siia mälestuseks väikese pildigalerii.

Kodused jõulud

 

Olen jõudnud sinna eluetappi, kus jõulud on see aeg, kus äraolevad pereliikmed jõuluks ikka koju saabuvad. Koduse jõuluolemise olime sunnitud ära tegema juba 20.detsembril, sest Liinal ja Kaarlil oli plaan minna 21.st juba minna suusatama Rootsi.

Nii nagu ikka peale meie pere oli jõuluolemisel veel ka Kaie pere täies koosseisus. Meie perest oli puudu ainult Veljo, kes on sel aastal hoopis tööl kahjuks. 

Pidu oli tore, vaba, lahe, sundimatu. Taaskord oli laual Taavi tehtud lammas. Lisaks veel kartulisalat ja sült. Magusa eest hoolitsesid Liina ja Kadri. Liina tõi Pärnamägedest ekleere ja Kadri küpsetas ime hea pühadesaia.

Oli tore õhtu. Kingipaki lunastamiseks pidi rääkima oma tegemistest, nii et luuletustest seekord pääsesime.

Laupäeva õhtul sõideti "kellade ja vilede" saatel Rootsi. Rootsi sõitsid ka Andres, Liis ja Laura. Nädala pärast on kõik tagasi.

Lahemaa karjakasvatajate seminar Tammistul

Võiks tekkida küsimus, et mis on meil pistmist karjakasvatusega ja kas meil tõesti pole midagi muud tarka oma ajaga ette võtta kui koolitada ennast milleski, millest meil mingit tolku pole.

Algselt oligi minek pigem, et Kaie perele toeks olla. Jah, on ju minulgi kunagi mingid lambad soetatud ja keskid äkki nende hulgast veel Kaie karjas jooksevad, kuid suures pildis ei ole ma mingi loomapidaja. Seminari kava oli kuulatav nii asjaosalistele kui muidu kuulajatele. Info, mida jagati oli väga huvitav ja kaasa mõtlema panev, ka neile kelle kokkupuude lambaga on ainult peolauas.

Sain täita ka ankeeti, mis kaardistas labakasvatajate huvisid. Küsimustikku täites ja koostajatelt aru pärides, kas ma üldse kvalifitseerun täitjaks, selgus huvitav tõsiasi, et kvalifitseerun ja veel sellise nurga alt, mille peale nad ise tulnudki polnud.

Neile väga meeldis mõte, mida meie pere rakendab oma 5-6 aastat juba, muruhooldus lammastega. Teiseks meeldis suurtele (500-1000 pealised karjad) lambakasvatajatel mõte, elu koos lambaga samal territooriumil - kellelgi neist ei olnud maja ümber, sellist idüllilist lambaaeda kui mul - piiratud koduaed, kust keegi plehku ei pane ja kus ei ole probleemi, et miskit ilusat (n: lilled, maasikad, marjapõõsad jne) äkki söögiks ära tarbitakse. Ehk selline nizzitoode oli teadjatele  heureka efektiga. Lisaks, nähes ja teades kui vähe ma maale jõuan, küsiti minu käest, 3 erineva inimese poolt, kas ma ei sooviks seda kinnistut müüa. Loomulikult oli vastus eitav. 

Seminar oli kahes osas - kuulatav ja käidav. Vahepalaks lõunaajal ühepajatoit rohke lambalihaga - kummardused Heidile suurepärase lõunasöögi eest. Aitäh Kaie ja Taavi üritust korraldamast ja meid ka kutsumast. Oli väga tore päev :)

Õhtul jõudsime veel kiiruga Andrese juurde Korsika reisi pildivaatamise õhtule.

Libahundi jälg Pakri saartel

Libahundi jälg - ei teagi mitu korda oleme antud üritusest juba osa võtnud. Meie pere oli esindatud kes teab mitme võistkonnaga ja igasugu koosseisudes. Mina olin Taavi ja Kaiega, Liina Märteniga veel olid Andres, Liis, Kadri ja Tõnis - kõik mööda erinevaid võistkondi laiali.  Suur suvi oli kohal juba mitu nädalat, kuid laupäevane ilmaennustus lubas sügistalve. Paldiski sadama poole sõites saime lumesaju osaliseks - sadas laia jõululund. Saarel kogesime: vihma ja rahet, tuult ja vastutuult, aga näpuotsaga anti ka päikest.

Pakri saartele oli varutud igasugu sõiduriistu. Lootsilaevu ja kajakke, juba tuttav Moonika tegi saarele 3 reisi. Meie seltskond saabus saarele kolmanda - viimase reisiga. Meretagune asi ajab ajagraafiku natuke sassi, nii need laeva väljumised natuke hilinesid kuid stardiaeg oli siiski nii nagu plaanitud (ajaplaanis oli võimalike ajapuudujääkidega arvestatud). 

Meie plaanis oli 2 eesmärki: esimene oli, et käia ära nii Väike-Pakril kui ka Suurel-Pakril ja läbida võimalikult palju lisaülesannetega punkte.

Meie võtsime suuna lõunasse. Korjasime teeäärsed punktid kuni 94 lisaülesande punktini kokku ja sealt pöörasime läände, et võtta 44, 65, 57 ja sealt juba mööda saare läänekallast tammile. Kui esimese tunni saime isegi päikesepaistes kulgetud, siis ilmaennustusele vastavalt jõudsid keskpäevaks Eesti rannikule vihmapilved. Teel 57-52 nägime ka kormoranide kolooniat võika haisu ja elamiskõlbmatu maastikuga. Õnneks oli koloonia veel väike ja enamus saartest siiski neist puutumatu. Teel tammile kohtasime ka HP sport Teami kahte võistkonda, saime nad ka ilusasti pildile, kuigi vihma sadas. Seal samal ajal möödusid meist ka Liina ja Märten, kuigi nad jalutasid ja kiirust nende liigutustes polnud, möödusid nad meist kui postist ja varsti kadusid kaugusesse. Noored on ikka pikema sammuga.

Tammile läksime lausvihmas ja vastu tuult. Teel Suurele-Pakrile nägime ka Kadri võistkonda. 

Suurel-Pakril oli teha 2 lisaülesannet jaa väikese ringiga kohe tagasi pöörata, sest aega polnud meil just laialt käes ja Kaie hakkas juba ka väsima. Suur-Pakrilt lahkudes oli ainus mõte õigeks ajaks finishisse jõudmine. Jätsime ära ka söögipunki ja tammilt naastes võtsime 33-50-23-22. Tee, mis pidi meid lihtsalt finishisse viima, ei olnud mitte tee, vaid jõgi. Lihtsam oli teed otsida "tee" kõrval võsas, kuid jalad said siiski märjaks. Avastasime, et teeäärt olid ka teised võistkonnad kasutanud ja meile tund, et üks tegelane on lausa paljajalu seal liigelnud. Hiljem saime teada, et meil oli õigus, nii oligi, selleks, et mitte jalanõusid märjaks teha, liiguti paljajalu. 

Enne finishisse jõudmist kohtusime taas Liina ja Märteniga. Neilt saime teada, et toidupunkt oli juba tühjaks söödud, nii et hea, et sinna ei läinud. 9 punkti jäi küll saamata, kuid mis siis.

Kokkuvõttes oli üli lahe päev ja suurepärane ettevõtmine korraldajate poolt. Nii palju oleks võinud untsu minna - alustades ilmaga (tuul ja lained ja võimatu randumine saartel) - , kuid nemad said hakkama. Rogain on ikka tore võimalus näha Eestit, kohtades, kuhu muidu ei satu.

 Tagasisõit Paldiskisse venis sutsuke Pärnu poole sain sõitma alles kaheksast.

Kaarel oli Otepäält tagasi ja käis Lauraga robootika võistlustel.

Jõulujooksud pikkadel pühadel

Seekordsed pikad jõulud andsid võimaluse lisaks jõulusöökidele ka muud huvitavat teha. 23. detsembri hommikul läbisime Xdreami Jõuluraja Merimetsas ja  26.detsembril osalesime Linnaorienteerumise traditsioonilisel jõulujooksul. Soovisin algselt joosta 8 km rada, kui nädala algul põetud angiin koos antibiootikumide manustamisega ei andnud selleks just võimalust. Enamus meist jooksis lühikest 4 km jooksurada, kuid meie hulgas oli ka sportlasi, kes kenasti pika 13 km rajaga hakkama said. Mina lubasin endale, et jalutan ilusasti, kuid ikka pistsin punuma, eks näis kuidas see minu paranemisele mõjub. 

Jõulud pidasime kodus. Kaarel küll jõudis pidusse hilinemisega, sest nemad Andrese, Liisu ja Lauraga olid usinad ja osalesid Lätis suusa-o Läti meistrivõistlustel. Võistlustel osales Kaarel M21 klassis ja üldsegi mitte halvasti: lühirajalt tuli 6 koht. Tulemused ja sprindis oli ta seitsmes tulemused. 

Kauneid pühi!

Libahunti otsimas Paunkülas

Libahundi otsimine on meie peres üsna tavaline nähtus, kuid ikka ja jälle jääb see leidmata, kuid meie usk leidmisesse pole kuhugi kadunud. Sedakorda olid otsingud Paunküla veehoidla ümbruses.

Meie pere oli esindatud kolme liikmega: mina olin Heidiga, Liina Märteniga ja Liis kooliõdedega tiimis. Haigusega võitlev Kaarel oli o-koondisega Rootsis Baltic Junior Cupil.

Hommik tervitas meid miinus kraadidega. Riietumine oli keeruline, kuid ilmateate lubatud päikesepaiste andis lootust talvejope autosse jätta ja tavapäraste spordiriietega  rajale minna. 

Otsustasime Heidiga püüda lagedal ala päikesepaistet ja teha imelisi pilte vette peegelduvast sügisest - jah, meie tee viis ümber  veehoidla. Stardiülesandes sai puterdatud ja viimase tiimina lahkusime discgolfi rajalt. Saime seal edasi-tagasi mõtetult joostud - üks õnnetu punkt keset platsi jäi alguse segaduse tõttu võtmata ja nii me seal tiirutasime. Lõpuks said ikka kõik 5 piiksu tehtud. Edasi lõunapoolsed punktid 36 (seal luges jaam ainult minu pulka ja Heidi pulka mitte. Õnneks tuli Mairolt meile vastu uue 36 punktiga ja saime piiksud kätte.) , edasi 26 ja 53. 

Sealt kulgesime juba Paunküla veehoidla Tallinna Vee suletud territooiumile. Oma stardiülesande puterdamise tõttu tundsime veehoidla ääres end üsna üksikutena. Kaugel eemal   ehk 1 km meist eespool liikus suurem grupp libahuntijaid - nii suur oli meie kaotus stardiülesande jama tõttu. Kuid meie liikusime ikka oma tempos. Jussiotsasaare juures nägime Helist, Helerit ja Juulat ja mõni minut hiljem ka Heikit ja Helenat. 61 punkti lähistel tõusis meie vererõhk, sest hordide kaupa jalgrattureid ja muid kaasvõistlejaid läbisid südamerahuga keeluala - värav oli lahti ja nii sealt läbi mindigi. Manitsesime kaasvõistlejaid ja selgitasime, miks on keelualad kaardil ja mis juhtub kui kaardil kujutatut eirata. 

Edasi 21-92-91-34. 92 pidime paadiga sõitma lähedal asuvatele saartele. Algul oli minu paadijuhtimine kuidagi toores, kuid pikapeale tuli õpitu meelde. Keset järve kuulsin imearmast hüüet: "Emme!" See oli loomulikult Liina, kes meid nähes pidi oma rõõmu väljendama. Liina on ikka nii armas. Heidi otsis saarelt punktid ning mina võitlesin paadisõiduoskustega. 

Nüüd ootas meid Hash House kust varajasemate kogemuste põhjal teadsime, et saab süüa ja juua. Saime vorsti ja juustu ja teed, hapukurk oli kahjuks otsas. Lisaülesande vastasime kahjuks valesti. Söögipunktis kohtasime ka Liisu võistkonda, kes olid vapralt just saartelt tulnud ja olid märjad kui kassipojad. Nüüd viis meie rajaplaneering meid niisamuti saarele. Saartevahelised paadiläbipääsukohad olid sügavad ja üle põlve saime taas märjaks. Saared olid metsikud ja suvel ei tahaks neid küll külastada - ikka paras jungel oli. 69 punkti läheduses kohtasime tuttavaid külapoisse Otti ja Oskarit.

Punkt 40 oli aga maaliline. Nüüd oli aeg tagasipöörduda mandrile. Abiks oli meile kondijõud ja kanuu sõiduoskus. Paadisõit läks kiirelt. Nüüd oli meil veel rohkem kui 1,5 h aega, millest kulutasime ära 40 minuti ja võtsime võistluskeskuse lähedusest punktid 48-51-46-30. Ei pannud tähele, et 95 oli ka läheduses. muidu oleks sinna kindlasti läinud. Kokku saime  109 punkti, aega kulus 5h 8 minutit ja läbisime ligi 25 km. Oli imetore päev. 

Individuaalseid auhindu meie ei saanud, kuid HP-Sport teami koosseisus saime organisatsioonide arvestuses esikoha. Juheiii!!! Saime mingi kinkekaardi kuhugi, kellegi, supermani trenni. Eks näis kuidas see olema saab. 

Liina ja Märten said autasustatud Aegna etappi I koha eest ja Panukülas saavutasid nad III koha.

Täpselt 7 aastat tagasi 21. oktoobril 2010 aastal sai niisamuti libahunti otsitud. aeg ikka lendab kiirelt. Tookordseid otsinguid saab meenutada siin. Google tegi meeledetuletuse ja kollazi.  lapsed on suureks kasvanud. Kõik peale Kaarli olid ka täna stardis. (Liina, Liis, Kadri, Helis, Märten, Kris, Heidi jpt)