Libahundi jälg Pakri saartel

Libahundi jälg - ei teagi mitu korda oleme antud üritusest juba osa võtnud. Meie pere oli esindatud kes teab mitme võistkonnaga ja igasugu koosseisudes. Mina olin Taavi ja Kaiega, Liina Märteniga veel olid Andres, Liis, Kadri ja Tõnis - kõik mööda erinevaid võistkondi laiali.  Suur suvi oli kohal juba mitu nädalat, kuid laupäevane ilmaennustus lubas sügistalve. Paldiski sadama poole sõites saime lumesaju osaliseks - sadas laia jõululund. Saarel kogesime: vihma ja rahet, tuult ja vastutuult, aga näpuotsaga anti ka päikest.

Pakri saartele oli varutud igasugu sõiduriistu. Lootsilaevu ja kajakke, juba tuttav Moonika tegi saarele 3 reisi. Meie seltskond saabus saarele kolmanda - viimase reisiga. Meretagune asi ajab ajagraafiku natuke sassi, nii need laeva väljumised natuke hilinesid kuid stardiaeg oli siiski nii nagu plaanitud (ajaplaanis oli võimalike ajapuudujääkidega arvestatud). 

Meie plaanis oli 2 eesmärki: esimene oli, et käia ära nii Väike-Pakril kui ka Suurel-Pakril ja läbida võimalikult palju lisaülesannetega punkte.

Meie võtsime suuna lõunasse. Korjasime teeäärsed punktid kuni 94 lisaülesande punktini kokku ja sealt pöörasime läände, et võtta 44, 65, 57 ja sealt juba mööda saare läänekallast tammile. Kui esimese tunni saime isegi päikesepaistes kulgetud, siis ilmaennustusele vastavalt jõudsid keskpäevaks Eesti rannikule vihmapilved. Teel 57-52 nägime ka kormoranide kolooniat võika haisu ja elamiskõlbmatu maastikuga. Õnneks oli koloonia veel väike ja enamus saartest siiski neist puutumatu. Teel tammile kohtasime ka HP sport Teami kahte võistkonda, saime nad ka ilusasti pildile, kuigi vihma sadas. Seal samal ajal möödusid meist ka Liina ja Märten, kuigi nad jalutasid ja kiirust nende liigutustes polnud, möödusid nad meist kui postist ja varsti kadusid kaugusesse. Noored on ikka pikema sammuga.

Tammile läksime lausvihmas ja vastu tuult. Teel Suurele-Pakrile nägime ka Kadri võistkonda. 

Suurel-Pakril oli teha 2 lisaülesannet jaa väikese ringiga kohe tagasi pöörata, sest aega polnud meil just laialt käes ja Kaie hakkas juba ka väsima. Suur-Pakrilt lahkudes oli ainus mõte õigeks ajaks finishisse jõudmine. Jätsime ära ka söögipunki ja tammilt naastes võtsime 33-50-23-22. Tee, mis pidi meid lihtsalt finishisse viima, ei olnud mitte tee, vaid jõgi. Lihtsam oli teed otsida "tee" kõrval võsas, kuid jalad said siiski märjaks. Avastasime, et teeäärt olid ka teised võistkonnad kasutanud ja meile tund, et üks tegelane on lausa paljajalu seal liigelnud. Hiljem saime teada, et meil oli õigus, nii oligi, selleks, et mitte jalanõusid märjaks teha, liiguti paljajalu. 

Enne finishisse jõudmist kohtusime taas Liina ja Märteniga. Neilt saime teada, et toidupunkt oli juba tühjaks söödud, nii et hea, et sinna ei läinud. 9 punkti jäi küll saamata, kuid mis siis.

Kokkuvõttes oli üli lahe päev ja suurepärane ettevõtmine korraldajate poolt. Nii palju oleks võinud untsu minna - alustades ilmaga (tuul ja lained ja võimatu randumine saartel) - , kuid nemad said hakkama. Rogain on ikka tore võimalus näha Eestit, kohtades, kuhu muidu ei satu.

 Tagasisõit Paldiskisse venis sutsuke Pärnu poole sain sõitma alles kaheksast.

Kaarel oli Otepäält tagasi ja käis Lauraga robootika võistlustel.