TA OK rogain Kurgjal ehk ema-tütre nädalavahetus Pärnumaal

3:13,19

Sprinditeade - T.Telgma foto

TA OK rogain Kurgjas sobis kõigi plaanidega justkui rusikas silmaauku. Meie suur pere oli mööda ilma kõik laiali: Kaarel oli neljapäevast juba Euroopa karikavõistlustel Sveitsis. Kaarel just nüüdsama lõpetas kolmepäevase võistluse kolmandal päeval kavas olnud ühisstardist peetud tavaraja tulemusega 23 koht. Arvan, et ta on rahul, kuigi pole noormehega veel suhelnud.  Tulemused. Veljo jooksis laupäeval Tartus Tartu linnamaratoni. Maratoonar jooksis välja oma selle aasta parima aja, milleks oli 3:13,19. Tubli oled, kallis.

Nüüd, aga põhiteema juurde: Liina saabus Pärnusse juba reede õhtul. Esimene kommentaar oli, et bussisõit sai väga ruttu läbi ja et Riiast Pärnusse tulek polegi nii väga pikk maa. Bussijaamast viisime kotid koju ära ja edasi söötsin lapsel kõhu täis. Käisime Bum-bumis. Oleme seal paar korda varemgi käinud - hinna ja 

kvaliteedi suhe on selles söögikohas vägagi paigas. Meil vedas, et me reede õhtul seal üldse vaba laua saime, sest söögikoht oli reserveeritud laudu täis ning nii mitugi seltskonda olid juba alustanud pidu/sünnipäeva vms.

Rogaini jaoks erilisi ettevalmistusi ei teinud - tegime võileivad, pakkisime kaasa pudelikese vett ning haarasime kaasa pähkli mixi. Aknast välja vaadates oli ilm vesine. Riietusest meil kummalgil midagi extra kaasa võtta polnud võimalik, seega läksime nende hilpudega, mis meil kaasas olid. Ilmaennustus lubas südapäevast paremat ilma ja sellele me lootus oligi pandud.

Võistluskeskusesse jõudsime parasjagu kaartide väljajagamise ajaks, kuid kuna meil ei olnud eesmärgiks mitte võit vaid osavõtt, siis ei tekitanud meis stressi see et raja planeerimisaega parkimisega sisse sõitsime. Raja planeeringust nii palju et otsustasime minna kaardi põhjapoolsemasse ossa, sest allpool oli liiga palju jõeületusi - etteruttavalt ütlen, et ülal olime lõpuks ikkagi kraaviületusega kimpus.

Stardist suundusime läbi Jakobsoni talumuusemi hoovi ja ületasime vesiveski juures Pärnu jõe - enne silda tegime ära oma kohustuslikud jooksusammud, selleks et edaspidi rahulikult kõnnitempos rajal kulgeda. Alguseks võtsime lihtsamad valikud - tundus, et vasakult poolt ringile minnes on teid rohkem ja tagasitulekul lootsime juba lohadele. Esimene punkt tuleb alati kuidagi raskelt - nii ka seekord - terve kamp arvas, et punkt peaks justkui juba olemas olema, kuid punkti jõudmiseks pidime ikka mööda reljeefi edasi rühkima. Segadust tekitas, aga raiesmik, mida kaardil polnud. Peale esimese punkti võtmist lööb pea kuidagi selgeks ja järgmiste punktide võtmised on meeleliselt kegemad. Eks kaarti sisselugemine võtab aega. Tundub, et sama juhtus ka Heidi võistkonnaga, kes jooksusammul meist tee peal möödusid, kuid 31 punkti jõudsid nad Veikoga peale meid. Liina sai Heidi ka pildile. Edasine pidi olema chill - teid mööda kulgemine jutuvada saatel. 23 punkt saigi niimoodi võetud ja edasi ikka tipa-tapa teepeal.

Mõnisada meetrit 23 punktist 57 poole reljeefi lõpus ma libisesin puujuurikal jalg kadus alt, kuulsin ainult suurt raginat paremas hüppeliigeses enne kui valus maha kukkusin. Midagi sellist pole ma varem tundnud - silmist eest lõi tuld välja. Kogusin end minutikese enne kui üritasin tõusta, kuid jalg oli ikka nii valus, et istusin maha tagasi, süda läks ka pahaks - mõtlesin, et siia me võistlus nüüd lõppeski. Õnneks varbad liikusid. Teisel püsti tõusmise katsel sain jala alla ja mõne sammugi tehtud. Tundus, et luud-kondid jäid terveks, valu taandus - sain jala koostööle ja jätkasime teed 57, sest metsast pidime ju igaljuhul välja saama. Koostöö kestis kokku 5,5 tundi andes aegajalt endast küll tunda, kuid ei valutanud otseselt. 20 KP juures soos läks asi uuesti hulluks ja otsustasime finishisse ära tulla. Igaljuhul otsustasime jätkata seni kuni jalg kannatab ja liikuda ikkagi mööda teid - oma esialgse plaani tegime loomulikult ümber ja

nurgataguste paikade avastamise jätsime ära. 26Kp oli kaugeim punkt kust hakkasime tagasi tulema, samuti jätsime ära 25-63-52 etapi - arvan, et arvestades jala olukorda, tegime õigesti.  Tagasitulek võistluskeskusesse paremalt poolt oli siiski vaevaline - etapp 44-20 oli küll loha ja saime ka vist kõige parema loha, kuid maastiku läbitavus oli ikka loterii. Hea, et algul seda etappi läbima ei pidanud.  Etapil 48-55 oli teeks hoopis diagonaalis jooksev kraav, mis oli veetu. Mingil hetkel tuli ikka kraavipervele ronida. Kraavi lõpus ootas, meid jõgi, mida me ületada ei üritanud. Oli küll üks puu mida mööda oleks võinud proovida ületust, kuid ühe terve ja teise ebakindla jalaga polnud mõtet katsetama hakata. Samuti olime sutsu hädas 29KPga, siht mille endale suunanäitajaks valisime oli ikka väga ebameeldiva läbitavusega ja nii Liina natuke vara keeras vasakule ära - enne suunavat kraavi. Eelnevates punktides olime arusaanud, et osa kraave on ikka väga vanad ja raskesti kraavi nime kandvad. Nii et teadnud, me kui suure kraaviga peame kohtuma.

Edasi 44-20-finish. Kokku läbisime 23,5 km ja kogusime 48 punkti. Ilm oli supi söömise ajaks ilusasti soojaks ja mõnusaks muutunud, nii et ilmateade oli õigesti ennustanud.

Kui enne rogaini oli mõte minna ehk peale võistlust spasse, siis peale minu vigastust langes see idee ära. Peale kodust värskendust veetsime õhtu hoopis Aire juures.

Pühapäeva hommikul tegime Liinaga hommikusöögi hoopis Estonia Medical hotelli hommiku buffeelauas. Polnud just suurem asi, kui päris aus olla. Praeguseks on Liina vistiti juba Riias ja jätkab oma päeva matemaatika õpingutega nagu ta siit minnes suurelt endale ja mulle lubas. Igaljuhul oli tore nädalavahetus. Liinale täitsa meeldis see mõte, et vahel Tallinna asemel hoopis Pärnusse tulla.