Hooandjaga Treskis ja Koprakarikas

 Peale puhkust sai tehtud üks kiire töönädal, millele järgnes veel sündmusterikkam nädalavahetus. Risti-rästi läbi Eesti. Veljo oli pool nädalat olnud Võru, Põlva, Tartu kandis tööl, tuli reedeks Pärnu, et laupäeva hommikul Kagu-Eestisse tagasi sõita. Mina suundusin Pärnusse samal põhjusel.

Laupäeva hommikul algasid Lajavangus Koprakarika stardid kella 11st, seega vääga varakult ei pidanud sõitma hakkama. Otsustasime teha kaasa kogu programmi: laupäeval lühirada ja sprint ning pühapäeval tavarada. On üks asi mis mul võistlemise juures ei meeldi  - selleks on stardinimekiri, kui ma pean startima stardirivi  lõpust. Mul läheb metsas aega, ja lõpuks olenn mina see, kelle järgi peavad korraldajad ja minu kaaslased ootama. Lühirajalt tulin välja nii, et 16 inimest jäi veel metsa minust nagu korraldajad teatasid. Lühirada läks metsa, esimest punkti otsisin pea 20 minutit - tagantjärgi vaadates olen ikka loll, mis loll, aga peale võistlust oleme alati targad, kuid kahjuks seda tarkust rajale ei jätku. Ülejäänud punktidega vigasid ei teinud. Ja viimane ei olnud. 

Peale lühirada jäime Kanepi kanti kondama, käisime järves ujumas ja puhkasime Kanepi koolihoovis kuni sprindi alguseni. Sprint läks kiirelt, kuid minu aeg, võrreldes teiste omasugustega, oli ikka aeglane. Peale sprindifinishit läks meil kiireks, sest nüüd on aeg jõudnud sinna, et teatada meie reisi põhieesmärk. Nimelt kevadel andsin Hooandjas hoogu Treski Kyyni ehitusele ja nüüd oli kingituse kättesaamise hetk: olin oodatud koos kaaslasega Trad.Attacki kontserdile. Kanepist oli pea tund sõitu. Miljardid alustasid juba kella kaheksast ja umbes selleks ajaks me ka kohale jõudsime. Parkla oli autosid täis, õnneks enamus peolisi juba peoplatsil. Ööbimiseks olime valinud kontsertpaiga telkla. Läbi väikeste sekelduste saime endale ka käepaelad ja võimaluse väravat korduvalt läbida ja oma telgi värgendusega tegeleda meile sobival ajahetkel.

Peokoht ja lava on ikka uhked. Olin Instagramis jälginud nii, Jalmari kui ka Treski Kyyni ning olin osaliselt juba peoplatsiga tuttav, kuid kui ikka söögitelgid ja rahvas juurde panna, on pilt hoopis teisem. Kohtasime ka mõningaid tuttavaid nii kohalikke orienteerujaid kui ka kunagisi häid sõpru Tanstsuklubi aegadest. Pidu oli uhke ja kontsert kaasakiskuv. Peale pidu sai veel aida all diskot vihutud, kuid kahjuks mängitav muusikavalik ei ühtinud meie ootustega. Pikalt ei tantsulkatanud, sest pühapäeval ootas meid ees tavarada Lajavangus. Ääremärkusena võiks öelda, et telikjatele oleks võinud pakkuda hommikusööki. Nüüd juhtus nii, et läksime hommikust sööma Värska Olerexi.

Tavarada läks mul paremini ja vigu ei teinud. ühes kohas oli mul küll tahtmine kompassi eirata ja minna sinna kuhu mina arvasin, et tuleb minna. Eirasin oma sisetundeid ja läksin kompassi kaasabil otse punkti, vot nii. Kuid nii nagu lühirajal, nii ka tavarajal olin üksi metsas ja peaaegu kedagi ei näinud terve võistluse jooksul. Ei meeldi mulle niimoodi, ei ma ei karda metsas üksi olla, kuid mulle meeldib ise teisi oodata ja võistluskeskuses chillida. Olime Veljoga mõlemad tublid, saime tulemused kirja, kuhjaga o-rõõme ja liikumisrohke nädalavahetuse. Esmaspäeva hommikul suundusime taas töömaile.

Ka Kaarel osales Koprakarikal ja sai tavarajal päevavõidu ja kokkuvõttes oli teine Sandri järel ja Kristo ees. Tulemused.