Gdynia, Sopot ja Hel poolsaar

Gdynias olime 2 päeva. Esimene õhtu jõudsime ju ainult randa siis teise päeva hommikul käisime ühel lähedal asuval o-kaardil. Käisime mööda radu, vaatasime kaardistust ja maastiku läbitavust ja kuidas see kaardile kantud oli. Gdynia on 1 kolmest piirkonna linnast, mis justkui on eraldi, kuid tihti võetakse ühena : keskus Gdansk, vahele jääb eestlastele tuntud Sopot ja Gdynia - tööstus ja sadamalinn. Gdyniast polegi mul pilti, sest kesklinna promenaadilt suundusime ühtäkki Boldi taksoga kuurortlinna Sopot.

 

Takso pani meid maha Sopoti südames, kohe jalakäijate tänava otsas, mis alla promenaadile viis. Ilus, ilus linn on Sopot - seal on vanalinn uhkete kuurortlinna elementidega. Päike, kohvikud, mereäär.

Peaaegu oleks sõitnud katamaraaniga päikeseloojangusse, kuid päike oli veel liiga kõgel. Seevastu jalutasime mööda promenaadi Gdynia poole tagasi. Promenaad oli mitme kilomeetri pikkune, kui äkki lõppedes viis porine rada meid üles tee äärde. Linnast väljas olles oli taksode saadavus väike - pool tundi püüdsime äpiga taksosid. Lõpuks ikka saime ja ei pidanud jala minema.

Gdyniaga jätsime hüvasti ja suundusime sõidu- reisipäevale. Tee viis meid He'li poolsaarele. Kitsas maariba, mis jääb Gdyniast põhja: näeb välja natuke nagu Nida, Poolas, II MS strateegiline paik, täna suvitajate ja turistide meka.  Poolsaare otsas on kaasaegsed militaarobjektid ja vanad sõjaajaloomuuseumid koos sõjatehnikaga. Päris tipus on hüljeste kaitseala. Nagu piltidel näha sattusime paradiisi - kogu rand oli ainult meie päralt. Imeline. Hea oli juuni alguses seal reisida - ummikuid ei pidanud taluma. Usun, et hooajal on need meeletud.

Ummikutest pääsemiseks saab kasutada jalgrattaid. Kohe Poolsaare alguses on rattarendialad. Rattateed on poolsaare tippu välja. Praegu olid need tühjad. Mina täiega nautisin neid tühjasid teid ja inimtühjasid randu...  , kuid kes tegi meist pildi ???? Üks üksik uitja sattus rannaliivale meiega koos ja meiega ta ka lahkus ja randa ei jäänud kedagi.

Pildid Hel i linnast. Väike kaluriküla, kus kogu elanikkond on hõivatud turistide teeningamisega. Kui sa miskit muud ei oska teha, siis oma hoovist on võimalik teha tasuline autoparkla ja neid oli oi, oi kui palju. 

Tagasiteel üritasime taas o-kaardiga metsa minna, kuid ebaõnnestunult, sest läbisõidu keelumärgid takistasid meil kaardile jõudmast. Jalutasime niisama mööda teed ja pöögimetsa. Õhtuks jõudsime Gdankisse - meie reisi peasihtkohta.

Kaarlil ikka 39 kraadi palavikku - välja kirjutatud antibiootikumid ei mõju. Palavik ei alane.